Sa saad mind tundma. Megan Abbott
lihtsalt ei tunne nii palju, oli tütar ükskord tunnistanud. See polnud nii tundlik ja ta suutis seetõttu kauem ilma valuta poomil püsida. Aga ta ei tundnud ju nagunii üldse valu. Erinevalt teistest tüdrukutest. Pealegi olid Devoni mõlemad jalad ennekõike samasugused nagu kõigil teistelgi võimlejatel. Poomil marraskile tõmmatud. Deformeerunud, muutunud küünisesarnaseks otsekui tolles unenäos, mida Drew ükskord nägi (Devon oli kanakull, emme. Nõelad jalgadeks.)
„Ma olen maailma kõige hullem ema,” ütles Katie ja Eric raputas pead, lohutas teda.
See oligi lapsevanemaks olemise mõte, eks ju? Vanemad mõistsid oma last aina vähem, kuni ta ei olnud enam nende, vaid iseenda oma. Eriti Devon, kes hoidis nii paljut enda sees.
„Ta on mõtleja, muretseja,” ütles Eric mõnikord. „Ta teeb seda lõputult.”
Tõsine tüdruk, nagu kõik õpetajad arvasid. Pühendunud.
Väike vanainimene, öeldi samuti.
Aga see oli võimlemise teene. Võimlemine tegi tüdrukud vanaks ja jättis samas igavesti nooreks.
Ja see nägu, mis Devonil kolmeaastaselt peas oli, jäigalt sihikindel ja sünnipäraselt läbitungimatu, oli samasugune kui praegu BelStarsis, kui tema nõtke keha noolena üle hüppelaua lendas.
Jääsilm, nagu teised tüdrukud teda kutsusid. Kui nad teda raja kõrvalt vahtisid. Kõik tahtsid ise samasugused olla.
Vaadake Devonit! ütles treener T. alati. Tema oma saladusi ei reeda.
Teine peatükk
Kõigepealt jalg, siis kukkumine. Katie mõtles alati, et võib-olla põhjustas esimene teise, aga kindel oli see, et mõlemad põhjustasid selle, mis edasi sündis.
„Ükskõik mis täna ka juhtub,” kinnitas Katie tütrele, kuna Devoni nägu paistis kurnatud ja muldvana, nagu oleks ta maailma vanim kolmeteistaastane, „me oleme sinu üle väga uhked.”
„Aga ma ei tea, kas ma olen piisavalt hea, emme,” sosistas Devon sumbunud garaažipimeduses, kui nad Ericu ja Drew’ järele ootasid. „Tõesti ei tea.”
Tol päeval toimus juunioreliidi kvalifikatsioon.
Viimaks ometi pidi Devon Knox selle nimel võistlema ja temast pidi saama juunioreliidi võimleja, nii nagu „Rajal” oli ette kuulutatud, vildikaga paika pandud.
Ja mis siis sellest, et see sündis aasta hiljem, kui oodatud? Tagumiste reielihaste vigastuse pärast, mida Devon oli nende eest mitu kuud varjanud, kuni tema reie tagakülg pärast üht pikka trenni äkki potilillaks läks. See on nagu viinamarjamoos, ütles Drew. Või nagu laiaks litsutud põrnikas. Aga nüüd olid reielihased ammuilma paranenud ja see oli ju ikkagi Devon. Tema tegi kaotatud aja tasa. Ta oli endiselt rajal.
„Sa suudad kõike,” tõotas Katie, kui Devon viimaks tagaistmele lipsas.
„Issi ütles sedasama,” sosistas tüdruk. „Te ütlete kogu aeg ühte ja sama.”
Neli Knoxi, Drew vanemate käte vahel kiikumas, sisenesid konverentsikeskuse hoonesse, kus sagis ringi sadakond tüdrukut koos oma kofeiinist tõmblevate vanematega.
Täna: Eliidi kvalifikatsioon. Registreerumine vasakul. Silt oli nii tagasihoidlik, nagu oleks see alles silmapilgu eest kiiruga välja prinditud.
Järgmine samm oli väga tähtis, aga sellised olid ju kõik tema sammud. Devoni elus oli ülepea kõik tähtis.
„Tšau!” ütles Devon ja lehvitas neile, kõndides, selg ees, võimlejate alasse, õbluke kui rohulible.
Järgmisena Devon Knox!
Kõrgel tribüünil haaras Eric Katie käest kinni.
Seal seisiski Devon võistlusväljakul. 147 sentimeetri pikkune, ilma ühegi ümaruseta, tumedates silmades eluvõitluste raskus. Katie vaatas kissis silmi alla ja uuris ette kummardudes tütre silmi, tema nägu. See polnudki justkui tema enda teismeline tütar, vaid kogemustes karastunud naine, räsitud sõjapõgenik, KGB nuhk.
Temas on midagi mõistatuslikku, oli ta kunagi kuulnud üht kohtunikku Devoni kohta ütlemas. Ta on nagu sfinks.
Ja see oli tõsi. Kust see küll tuli?
Peaaegu neljateistaastane tüdruk, kelle hääl oli peenike nagu Minni Hiirel ja kes magas ikka veel oma õnnetoova kaisuloomaga, sellesama plüüstiigriga, keda ta oli kaheksa-aastaselt kangil põlvede vahel hoidnud, et jalad koos seisaksid.
Ainult et see, kes seal võistlusväljakul seisis, kullipilk silmis, ei olnud enam too väike tüdruk.
Poom, vabaharjutus, rööbaspuud. Ta läbis need edukalt.
Jah, oli paar üllatavat komistust, aga ei midagi ületamatut. Katie ei julgenud õieti hingatagi, Eric sõtkus punetavate kätega oma teksapükste sääri. Devoni jälgimine oli nende jaoks sügavam kogemus kui kunagi varem. Nad elasid kogu kehaga igale alale kaasa, närvid viimseni pingul, südamed teineteise kõrval pekslemas. Sest ta oli nende oma, kuid ühtlasi oli ta palju vägevam kui nemad kahepeale kokku.
„Teeb ära,” ütles Eric nüüd, koputades samal ajal vastu pinki.
Ent siis see juhtus.
Devoni viimane ala, toenghüpe.
Sõrmed Ericu sõrmede vahele põimitud, vaatas Katie, kuidas nende tütar hoovõturaja alguses seisis.
Ta vaatas, kuidas tütar naelutas pilgu hüppelauale, mis oli 120 sentimeetri pikkune, 90 sentimeetri laiune, valge vedrupind nagu hele päikeseratas, nagu emaüsk.
Vaatas, kuidas Devon korraks hüples ja seejärel plahvatuslikul kiirusel jooksu pistis.
Viskus õhku.
Jumalik kõrgus, tugev maandumine.
Ja siis see juhtus, ühe südamelöögi jooksul.
Maandumise lõpul, jalad juba ohutult matil, nikastas Devon õige veidi paremat hüppeliigest ja tema jalg läks napilt maandumisalast välja. Võib-olla kõigest paar sentimeetrit. (Kohtunike sõnul õlanuki võrra.) Ja tõesti, ehk oli seal näha imekerget vabinat. Pisitillukest hüppeliigese paindumist.
Ent Devon kergitas lõuga, miski tema näoilmes ei vihjanud sellele, et midagi oleks valesti läinud.
Kui lõplikud hinded tulid, oli Devon siiski mängust väljas. Seitsme punktikümnendikuga.
All väljakul oleks Katie tahtnud tütre sülle haarata, kuid seda ei tohtinud teha, niisiis jäi tal üle vaid käsi Devoni õlale sirutada ja seda pigistada.
„Kõik on läbi. Mu elu on läbi,” ütles Devon, tõstes pilgu Katie poole, ja tütre käsi värises pisut, kui ta ühe hobusesabast lahti pääsenud juuksesalgu kõrva taha lükkas. „Sa tead seda ise ka.”
Neid sõnu võib kuulda kõigi teismeliste suust – koduaresti, koolis osaks saanud alanduse, esimese armumise puhul.
Aga salamisi tundis Katie, et mõneti on see tõsi. Kui ta ei pääse juunioreliiti, siis ei pääse ta ka seenioreliiti, mis tähendas – naine nägi vaimusilmas musta markerit üle treener T. voodiagrammi uisutamas –, et ei tule mingit rahvuskoondist ega rahvusvahelisi võistlusi. Ega olümpiat.
Devoni elu ei olnud läbi, kuid tema ja nende elu oli muutunud, üheainsa jalanõksuga.
„Kõik on otsas,” ütles Devon, silmad suletud ja nägu kõver. „Nüüd ei ole enam mitte kui midagi.”
„Kullake,” alustas Katie. Siis lipsasid tema suust välja sõnad, mis jäid teda aastateks kummitama: „Sa hakkad kolledžis võistlema, riigi parimad programmid tahavad sind endale saada. Võimlemine pole veel kogu elu. Olümpia oli nagunii ainult kauge unistus.”
Pilk, mille Devon talle vastuseks heitis, oli nii pöörane, et Katie võpatas.
Ta taipas kohe, et oli valet asja öelnud või öelnud seda liiga kähku, kuumade pisarate rutus. Aga nüüd oli juba hilja.
Järgnes