Imeflööt. Emil Kolozsvári Grandpierre
vastu. Niipea kui ta oli need maha löönud, olid kohe kohal teised kaks ja siis jälle kaks. Mis teha, tuli nad üksteise järel tükkideks raiuda.
Lõpuks jõudis ta koridori lõppu ühe ukse juurde. Sellest tulid välja sõdurid. Ka seekord tuli neid kaks. Ta lõi nad maha ja astus sisse.
Sees nägi ta vastikut, koledat vanaeite määratu suurte kangaspuude taga. Eit kudus, kudus, nagu aetaks teda piitsaga taga. Kui ta pistis süstiku sisse paremalt poolt, hüppas sealt välja sõdur, kui ta pistis vasakult poolt, hüppas sõdur välja vasakult.
Kuningapoeg lõi osavalt maha viimased kaks sõdurit ja pistis seejärel läbi vanaeide, et ta enam kududa ei saaks.
Kuningas Mustal oli tütar. See tütar vaatas aknast, kuidas võitles kuningapoeg Mirkó. Kui ta nägi, et enam ei ilmu sõdureid nähtavale ei kahekaupa ega ka üksikult mitte, sai ta aru, et sangar on ka vanaeidele lõpu peale teinud. Ta jooksis trepist alla ja sõnas Mirkóle:
„Kes sa oled, sangar, et said jagu nii suurest hulgast vaenlastest?”
„Ma olen kuningas Valge poeg, Mirkó on mu nimi,” kostis kuningapoeg. „Kuningas, mu isa, saatis mind siia, et ma viiksin tema juurde ta kõige parema sõbra – ta ei ole temaga juba sada aastat enam kohtunud.”
„Mu isa, kuningas Must, on nõiutud. Sellest saadik, kui ta sinu isaga viimati kohtus, on ta vahetpidamata maganud.”
„Olgu peale,” ütles Mirkó, „nüüd äratan ta üles ja palun, et ta tuleks minuga kaasa.”
„Asjata püüaksid teda äratada,” vastas tüdruk, „sest kui palju vaenlasi sa ka ei ole hävitanud, kõige võimsam on veel alles jäänud. Siin on üks hiiglane, sellest pead sa jagu saama.”
„Hiiglasega ei ole ma veel kunagi võidelnud,” lausus Mirkó, „aga sellegipoolest tahan proovida.”
„Ma aitan sind.”
Seda öeldes jooksis kuningas Musta tütar keldrisse ja tuli tagasi kruusi veiniga. Ta andis sellest klaasitäie Mirkóle.
„Nüüd, kus sa oled seda veini joonud,” kinnitas ta, „oled sa kümme korda nii tugev, kui sa olid. Kui sa siiski veel ei suuda toime tulla, kasta oma sõrm kruusi, ja kohe kasvab su jõud. Kui sa ka seejärel ei suuda tast jagu saada, pista oma käsi tervenisti kruusi.”
Hiiglane sai haisu ninna, et võõras on julgenud lossi tungida. Ta astus koridori. Nägi, et ühtki sõdurit pole enam jalul ja et vanaeit ei koo, sest ta pole enam elus. Valjusti möirgas ta oma vihas, nii et kogu loss kajas:
„Kes oli see kelm? Kes julges seda teha?”
„Mina olin see kelm,” ütles kuningapoeg Mirkó.
„Ahaa!” ähvardas hiiglane. „Kohe õiendan sinuga arved.”
Nad sööstsid teineteise kallale, haarasid teineteisest kinni, peksid, rebisid teineteist, aga asjata, kumbki ei jäänud peale. Otsustati natuke puhata. Mirkó jooksis kruusi juurde ning niisutas sõrme veinis. Ja jälle võitlesid nad tükk aega. Ähkis ning hingeldas hiiglane, kuid veel jätkus tal jõudu. Taas puhati. Mirkó pistis käe üleni kruusi. Sellest sai ta nii palju jõudu, et lõi hiiglase ühe hoobiga põrandale. See isegi ei liigutanud enam, oli surnud.
Nüüd astus kuningatütar Mirkó juurde, süleles ning suudles teda ja tänas, et ta oli oma vaprusega teda vabastanud.
„Lähme mu isa juurde! Nüüd viimaks ärkab ta vaene üles.”
Juba sada aastat oli maganud kuningas Must, vaevaline oli ta ärkamine. Ta avas kord ühe, kord teise silma. Aga sulges nad jälle, sest valgus tegi haiget. Kui ta lõpuks avas mõlemad silmad, läks ta rõõmust päris segaseks. Sada aastat ei olnud ta näinud oma tütart. Ta rõõmustas, et võib teda jälle näha ja et ta ei olnud saja aasta jooksul kriipsu võrragi vanemaks läinud.
Siis küsis ta:
„Kes on see sangar, mu tütar?”
„See on meie päästja, kallis isa,” vastas tütar, „kuningas Valge poeg Mirkó.”
„Sina oled kuningas Valge poeg?” küsis kuningas Must. „Minu parima sõbra poeg, kellega ma tervelt sada aastat pole juttu ajanud? Tule, las ma kaelustan sind!”
„Kuningas, mu isa, saatis mind selleks siia,” ütles Mirkó, „et ma teie kõrgeausust saadaksin teel tema juurde.”
„Läheksin tõesti rõõmuga. Aga su isa elab nii kaugel siit, et me ei jõua sinna saja aastagagi.”
„Selles suhtes ärgu tundku Teie Majesteet muret! Mul on kullakarvaline varss, see viib meid kõiki kolme oma seljas sinna.”
Aga kuningas Must raputas ainult pead – see on võimatu. Pole olemas varssa, kes suudaks kanda sellist koormat.
„Küll ma hädast välja aitan,” tõotas kuningatütar.
Mindi üles lossi. Seal oli vana vilets ning katkine kapp. Kuningatütar avas selle ja võttis sealt välja kullast kepi. Ta pühkis ära tolmu ja ulatas siis kepi Mirkóle:
„Võta see kepp, käi kolm korda ümber lossi ja löö iga nelja seina pihta. Kui sa oled kolmandat korda ümber lossi käinud, muutub loss kuldõunaks. Meie isaga jääme sinna sisse. Kuldõun pista põue, et see ära ei kaoks. Nõnda suudab su hobune meie raskust kanda.”
Mirkó tegigi nii, nagu kuningatütar ütles. Kui ta oli viimast korda kepiga löönud, muutus loss kuldõunaks. Ta pistis kuldõuna põue ja läks varsa juurde.
„Sa võitsid, mu kallis peremees!” hüüdis varss juba eemalt.
Kuningapoeg Mirkó hüppas sadulasse. Ta sulges silmad, ja vaevalt oli ta nad sulgenud, kui juba varsa neli kapja plagisesid lossi õuel.
„Ava oma silmad, kallis peremees,” ütles varss, „oleme jõudnud su isa juurde.”
Kõigepealt hoolitses Mirkó oma hobuse eest. Viis ta talli ja puhastas teda korralikult, tõi talle künatäie hirssi ja künatäie hõõguvaid süsi.
Kui ta oli sellega valmis, pani ta kuldõuna keset õue maha. Ta lõi seda kolm korda kullast kepiga. Kuldõun muutus lossiks. Kuningas Must ja tema tütar nõjatusid aknale ja nende pilk kohtus kuningas Valge pilguga. Sest kuningas Valge oli kuulnud hobusekapjade plaginat õues ja oli välja vaadanud, et näha, kes tuli.
Natuke aega ta vaatas, vaatas kuningas Musta ja tema tütart, ja siis tundis ta nad ära.
„Mu kallis, armas sõber, tule alla! Ma ei ole sind ju nii ammu enam näinud.”
Kuningas Valge jooksis alla õue, kuningas Must niisamuti. Seal said nad kokku ja kaelustasid teineteist. Üks puhkes rõõmust nutma ja teine niisamuti.
„Ometi kohtusime veel kord!” ütles kuningas Valge. „Nüüd ei ole mul enam surragi kahju.”
„Ärge seda tehke, mu kallis isa!” hüüatas kuningapoeg Mirkó. „Mitte selleks ei toonud ma siia teie kõige paremat sõpra, et teid hauda ajada. Parem vestelge. Küll te jõuate veel sama.”
„Siis sina tõid ta siia, poeg Mirkó?” küsis kuningas Valge.
Kuningas Must ja ta tütar kinnitasid talle kohe, et ei keegi muu kui Mirkó oli toonud nad siia. Kui tema ei oleks maha löönud sõdureid, ei oleks surmanud vanaeite ja ei oleks võitnud hiiglast, siis võib-olla oleksid nad veel sada aastat seal vaevelnud.
„Ma teadsin, et mu kõige noorem poeg on tõeline sangar. Seepärast naeris üks mu silm kogu aeg. Ma tõotasin, et kuningriik on selle poja päralt, kes toob siia mu parima sõbra. Ole sina kuningas, Mirkó!”
Mirkó puikles natuke, kuid nõustus siis. Järgmisel päeval krooniti ta kuningaks ja seejärel võttis ta kuningas Musta tütre naiseks. Ühest sai tubli kuningas, teisest tubli kuninganna.
Kui kahe vanema vennani jõudis teade, et nende noorem vend on kuningaks saanud, tundsid nad nii suurt häbi, et läksid laia maailma hulkuma. Vana kuningas Valge aga naerab sellest ajast alates mõlema silmaga.
HABEMENUGADEL