Imeflööt. Emil Kolozsvári Grandpierre
tal on lõpuks poeg. Võttis siis vakatäie jahu, keetis sellest käkke ja andis pojale.
Uba-Jankó sõi need viimse raasuni ära.
„Kas said kõhu täis?” küsis ema.
„Hoopiski mitte, emake. Sellest ei saanud ma õiget maikugi suhu. Keetke veel.”
Jälle võttis naine vaka jahu, jälle tegi käkki. Uba-Jankó sõi ära ka teise kausitäie.
„Noh, pojake, nüüd said juba kõhu täis, eks ole?” küsis ema.
„Kuidas ma siis kõhu täis sain, emake. Olen vist isegi näljasem kui enne. Hea oleks, kui te veel keedaksite.”
Mis jäi vaesel naisel üle. Ta keetis veel kolmandagi kausitäie käkke, seegi kord tervest vakast jahust. Uba-Jankó sõi ka need ära.
„Noh, mu pojake,” küsis ema, „kas said lõpuks ometi kõhu täis?”
„Jah, emake, sain küll,” ütles Uba-Jankó. „Nüüd aga mõtleme ka isale. Andke toit minu kätte, emake, viin talle põllule ära.”
Valas naine lõunasöögi kaussi, kausi pani korvi. Kui ta sellega valmis oli, heitis ta pilgu korvile ja siis pojale. Korv oli ju sada korda suurem kui poiss. Naine hakkas kohe kahetsema, et ta ei olnud endale suuremat poega soovinud. See on ju nii pisike, et ei jaksa mehele süüagi viia.
„Andke juba siia, emake!” kiirustas Uba-Jankó, „ärme laseme isakest nälgida.”
„Mis ma tast annan?” ohkas ema. „Nagunii ei jaksa sa ära viia.”
„Ei jaksa viia?” küsis Uba-Jankó. Haaras korvi, seadis selle endale pea peale ja pistis jooksma mööda maanteed.
Ei saanud ta aga kaua joosta, sest ta pidi jooksu pealt peaaegu komistama kuuehärjavankri otsa. Mõtles siis, et mis ta jalakäimisega vaeva näeb, kui võib ka vankriga sõita. Asetas korvi vankri tagumisele otsale, ise aga puges ühe härja kõrva. Seal oli hea soe olla ning Jankó seadis end suurepäraselt sisse.
Äkki kuulis ta, et sulane vilistab pukis istudes. Ta kuulatas silmapilgu, ei suutnud siis aga enam vaikida ning sõnas härja kõrvast:
„Küll on sul terav vile! Oi kui terav! Aga ei jää see nii teravaks, kui selle sepa juurde viin ja seda natuke viilida lasen!”
Sulane jättis vilistamise pooleli. Vaatas siiapoole ja sinnapoole, et kes temaga räägib, aga ei näinud kuskil ühtki inimest. Arvas, et kõrvad ajavad niisama pilli, ning vilistas edasi.
Jälle ütles Jankó härja kõrvast:
„Oi kui terav! Aga ei jää see nii teravaks, kui sepp tal otsa maha viilib!”
Jälle kuulatas sulane. Nüüd oli ta juba kindel, et tal mitte kõrvad pilli ei aja, vaid et keegi temaga rääkis. Ta ei saanud aga aru, kes see võiks olla, sest kedagi näha polnud, asjata pungitas ta silmi.
„Küllap see oli vaid tuul,” mõtles ta ning laskis vilet edasi.
Aga jälle hüüdis talle Jankó:
„Oi kui terav! Ei jää see enam kauaks selliseks, sepp lubas seda viilida.”
Seepeale sulane kohkus ära, ei julgenud enam vilistada, vaid kössitas pukis nagu kärbes pärast mihklipäeva. Aeg venis ja venis, sulane kössitas pukis ja kuus härga lonkisid.
Korraga hõikas sulane ühele härjale:
„Paremale, Bimbó!”
Otsekohe vastas Uba-Jankó härja kõrvast:
„Ega muud kui vasakule, Bimbó!”
Uuesti hüüdis sulane:
„Vasakule, Csákó!”
Jälle vastas Uba-Jankó:
„Ega muud kui paremale, Csákó!”
„No see pole enam sugugi õige asi,” mõtles sulane. Aga siiski katsus ta veel kord härgadele hüüda:
„Paremale, Bimbó! Vasakule, Csákó!”
Seepeale karjus Jankó jälle:
„Ega muud kui paremale, Csákó, vasakule, Bimbó!”
Nüüd langes sulase süda saapasäärde. Ta arvas, et vanakuri vigurdab temaga, kargas vankrilt maha, nagu aetaks teda piitsaga taga, ja andis jalgadele valu, nii et isegi hagijas poleks teda kätte saanud.
Jankó võttis härjapiitsa kätte, keerutas seda paar korda ja sõitis härgadega isa põllulapi poole.
Seal kündis isa kahe viletsa härjaga. Korraga näeb ta, et tema põllule sõidab kuuehärjavanker. Aga ei vankris istumas ega vankri kõrval kõndimas ole näha inimest. Kui ta hoolega vaatas, kohkus ta hirmsasti, sest piits plaksus iseenesest nii hoogsalt, nagu oleks see elava inimese peos. Ta jättis oma härjad ja adra sinnapaika ning pistis vagude vahel jooksu, nagu jalad kandsid.
„Ärge jookske, isake!” hüüdis Jankó talle järele. „See olen mina, teie poeg. Tulin süüa tooma!”
Mees jäi seisma, pöördus ümber ja uuris Uba-Jankód pealaest jalatallani. Nägi, et see on tõepoolest tema poeg. Selle peale ta rahunes, harutas korvi lahti, võttis sealt kausi välja ning asus sööma.
Samal ajal rakendas Jankó kuus prisket härga kahe niru asemel adra ette ja hakkas kündma. Härgi polnud vaja ajada, need kündsid iseenesest. Jankó aga lipsas ühe härja kõrva ja plaksutas sealt piitsa. Ta kündis nii ilusaid vagusid, et lust vaadata.
Sõitis mööda üks suur härra neljahobusetõllaga. Isand käskis kutsaril hobused peatada, sest ta polnud niisugust asja elu seeski näinud: härg läheb ajajata, ader künnab kündjata, piits aga vihiseb iseenesest.
„Mis imeasi see küll on?” murdis isand pead. Aga ta oleks võinud sada korda niipalju pead murda, ikkagi poleks ta selle peale tulnud. Ütles siis isand teenrile, et see tõllast maha hüppaks ja kutsuks sinna mehe, kes põllu ääres einet võtab.
Tuli sulane vaese mehega.
„Kuule, sina vaene mees,” ütles isand, „kes ajab härgi, kes hoiab atra, kes vihistab piitsa?”
„Armuline härra,” vastas vaene mees,
„see on ju minu poeg, kes seal künnab,
Uba-Jankó. Ta istub härja kõrvas ja vihistab sealt piitsa.”
„Müüge see poiss mulle,” ütles härra, „ma ostan ta hea raha eest ära.”
„Ei müü mina teda, kogu maailma aarete eest ei müü,” vastas vaene mees.
Aga juba oli ka Jankó kohal. Ta ütles isale, et võtku teda peopesale ja tõstku oma kõrva juurde, ta tahab midagi ütelda.
Jankó sosistas isale, et ärgu see kartku, müügu aga teda hea raha eest ära, küllap tema juba koju tagasi lippab.
Tehti siis kaup ühe vaka kulla peale. Vaene mees kallas kulla vankripärasse, kattis selle heintega, et kellelgi ei hakkaks himu tema kulla järele. Rakendas kuus täisverd härga ette ja sõitis uhkelt koju.
Härra võttis tüki paberit ja mässis Uba-Jankó hoolikalt selle sisse. Pistis paberi oma dolmanitaskusse ja sõitis ka oma neljahobusetõllaga koju.
Kodus võttis ta paberi taskust, ei vaadanudki seda lähemalt, vaid pistis väikesse kuldkarpi, sulges selle ja asetas hõbekastikesse. Sulges sellegi ja pani vaskkastikesse ning sulges kasti. Kolm võtit aga pistis taskusse.
Järgmisel päeval kutsus ta kõik oma sõbrad ja vaderid lõunasöögile. Kui oldi küllalt söönud-joonud, tõi ta oma kolmekordse kastikese ja käskis kõigil vait olla.
„Noh,” ütles ta, „nüüd näitan teile midagi säärast, millesarnast ükski inimlaps veel pole näinud.”
Külalised vahtisid imestunult, vahtisid nagu vasikas uut väravat ja ootasid, mis nüüd tuleb.
Isand