Fööniksi laps. 1. raamat. Barbara Erskine
Kas kuuled? Kuulata.” Ta tõstis käe. „Puud jätavad meelde kõigi lindude laulud, kes on nende okstes laulnud,” jätkas ta mõtlikult. „Kui halg põleb, tulevad need talle meelde ja ta laulab neid omakorda, kuni sureb.” Thomas hõõrus oma pahklikke käsi.
Eleyne’i silmad läksid suureks. „Nii ilus. Aga nii kurb …” Ta astus sammukese leekidele lähemale. „Ma näen maja. Vaata! Leegid käivad akendest välja, üle seinte …” Tüdruk vaatas silmi pilgutamata tule sügavusse.
Thomas hakkas ebausklikult värisema. „Aitab sellest, mu tüdruk. Teadagi on seal leegid. Sa vaatad ju tulle! Lippa nüüd minema ja heida magama. Väsinud peast pole sul jõudu hobust talitseda, kui lähed temaga ratsutama.”
Eleyne rebis silmad suure vaevaga tulelt lahti. „Ma ei peagi teda talitsema,” ütles ta pärast üürikest unelevat vaikimist. „Ma sosistan talle kõrva ja ta teeb kõik, mida ma tahan!”
Thomas seisis sügavais mõtteis, kulm kipras, veel kaua pärast seda, kui tüdruk oli läinud. Viimaks kehitas ta õlgu. Ta lõi ukse kinni ja seadis end ohates tule äärde. Kui veab, saab ta silmatäie magada, enne kui teised võitudega tulevad.
V
Hobused olid kuulunud Eleyne’i ellu nii kaua, kui ta mäletas, ja Rhonwen, kes muidu oli range ja üleliiagi kaitsev, ei seganud kunagi tarbetult vahele, kui Eleyne oli tallis. Hobused jumaldasid seda last, nad usaldasid teda: jässakad Walesi ponid tema isa õues, peene kondiga teldrid, suured sõjaratsud – kõik lubasid tal oma seljas turnida.
„Las ta olla.” Einion Gweledydd oli tüdrukut eemalt jälginud ja noogutas heakskiitvalt. „Tal on Epona3 käsi. Loomad aistivad seda. Nad ei tee talle iial viga.”
Elatanud mees, Llywelyni õukonna austatumaid barde, oli neid väheseid veel elavaid hingesid, kes – ehk küll silmakirjaks kristlikule kirikule järele kiites –, salajas tunnistas iidseid uskumusi, mis ikka veel elasid Britannia mägede ja metsade põues. Kui Rhonwen oli väike, oli tema nägijavõimega aristokraatlik ema viinud ta Einioni juurde ja kinkinud ta suurele jumalannale. Sellest teada saades ütles kogu ülejäänud perekond lahti nii emast kui ka lapsest ja ema oli hiljem südamevalust surnud. Rhonweni oli üles kasvatanud Llywelyni kaunis naine Tangwystl, Llywelyni vanima poja Gruffyddi ema. Ent Rhonwen oli oma saatust meeles pidanud, jäänud ustavaks jumalannale ja kuulekaks Einionile.
Einion jälgis salaja Eleyne’i õpinguid, kuigi ei läinud tüdruku ligigi. Pealtnäha oli Rhonwen see, kes õpetas Eleyne’ile kõike, mida ise teadis. Walesi, prantsuse ja inglise keeles lugema ja kirjutama, arvutama, õmblema ja kangast kuduma, laulma ja harfi mängima; Rhonwen oli see, kes jutustas tüdrukule tema isa valdustest, Walesi muistsetest kuningriikidest ning vanadest jumalatest ja kangelastest, kes kõndisid nendes mägedes ja metsades. Laps oli terane ja innukas ning õppis ruttu. Isa ja Einion olid rahul.
Printsess Joan, Llywelyni naine, kes oli paljude meelest anastanud Tangwystli positsiooni ja kelle poeg Dafydd pidi Gruffyddi asemel isa pärijaks saama, ei ilmutanud oma noorima lapse Eleyne’i vastu mingit huvi. Ülejäänud pesakond oli suureks kasvatatud ja Joani ematunded lõpuks ammendunud. Vanemliku helluse osutamine jäi Llywelyni hooleks ja seda tegi ta tihti. Ta jumaldas tütart. See, et ta oli andnud Eleyne’i juba kaheaastase lapsukesena naiseks võimsa naabri Chesteri krahvi pärijale, kes oli ühtlasi skottide kuninga troonipärija, oli juba ununenud. Eleyne läheb oma mehe juurde alles siis, kui saab neljateistkümneaastaseks. Seni oli ta Llywelyni tütar ja silmatera.
Nii Aberffraw’ prints kui ka Eleyne’i kauge abikaasa jätsid rõõmuga lapse Rhonweni hoole alla. Ta oli asjatundlik ja pühendunud. Joan oli noore naise taustast teada saades küll rahulolematu, aga Rhonwen oli vaikne ja kohusetundlik ning Joanil oli parematki, millest mõelda. Mõne aja möödudes loobus ta küll vastuväidetest, kuid ei vaevunud vastumeelsust varjama. Kui Joan oleks teadnud Rhonweni tundeid tema vastu ja kirglikku kiindumust Tanwystli pojasse ning Walesi rahvuslikku üritusse, oleks ta märksa rohkem muretsenud. Nii tema kui ka tema abikaasa – oleksid nad vaid teadnud, et Rhonwen järgis endiselt iidset usku ning et Rhonwen ja Einion Gweledydd olid Eleyne’i enda jaoks ära märkinud.
VI
Järgmisel hommikul lipsas Eleyne Rhonweni eest minema, aimates nagu vana Thomaski, et hoidja poleks ratsasõitu heaks kiitnud. Viivuke hiljem tormas tüdruk juba talli poole, paludes endamisi, et Invictus oleks seal, mitte mõne rüütli või tallimehe käe all treenimas. Sir William, teadis ta, istus koos oma isa Reginaldiga suures kojas pukklaua ääres. Reginald de Braosel oli sel hommikul parem. Paistis, et ta oli palavikust jagu saanud ja tulnud alla kotta pojaga rääkima. Mehed ajasid laua ääres veinikannu juures süvenenult juttu. Saatnud neile põgusa puikleva naeratuse, tõmbas Eleyne mantli koomale ja põikas välja kevadpäikesesse.
Eelmiste päevade tihe sadu oli viimaks ometi lakanud ja Wye org säras puhtas õhus. Eleyne kuulis pea kohal ronga kähedat hõiku, tõstis vidukil silmad üles ja vaatas, kuidas lind sinitaeva taustal kukerpallitas, pani tiivad kokku ja langes katkise torniakna poole. Päevavalgel nägi Eleyne, kui kõrgel see aken õieti asus, ja värises, mõeldes, et tema ja Isabella olid olnud seal, maast nii kõrgel. Ronka unustades pöördus ta minekule. Täna oli tal palju tähtsam kohtumine ees.
Thomas saduldas sõjaratsu, kes oli keskmisest sõjahobusest kõrgem ja sihvakam, raske, kuid kiire, tema kenus kael ja kõrvist peast vaatavad tohutu suured lahked tumedad silmad reetsid, et tema eellaste soontes oli voolanud araabia ratsude verd. Thomas tõstis tüdruku hobuse laiale seljale ja vinnas ennast teldrile. Nad olid juba peaaegu linnuse väravani jõudnud, kui Eleyne kuulis Rhonweni hüüatust.
„Mida sa enda arvates teed? Tõsta laps kohe maha!” Rhonwen oli lävelt vaadanud, kuidas Eleyne torni juurde läks.
Eleyne vilksas Thomase poole vaadata, tundes kiusatust Invictus kapakule ajada, kuid Thomas oli pannud käe talitsevalt tema ratsmetele.
„Sir William lubas,” ütles Eleyne trotslikult, kui Rhonwen nende poole jooksis.
„Ma ei usu sind.” Rhonwen surus huuled kõvasti kokku. „Mitte keegi ei lubaks lapsel selle loomaga ratsutada. See hobune on oma seitseteist kätt4 kõrge.”
Eleyne naeratas. „Jah, kas ta pole võrratu? Pealegi tasane nagu talleke.”
„Tule maha!” Rhonweni silmad välkusid ohtlikult. „Roni jalamaid maha. Sa ei lähe temaga ratsutama!”
„Ei tea, miks?” Õuele oli ilmunud Sir William. Ta astus nende poole, tema isa jälgis neid taamalt ukseavast. Sir Reginald toetus kepile, nägu eredas päikeses valust tuhkhall. „Ma andsin talle loa Invictusega ratsutada, leedi Rhonwen. Temaga ei juhtu midagi halba.”
„Ma ei taha, et ta istub selle hobuse seljas.” Rhonwen seisis Sir Williami ees, käed rusikas. „Eleyne on minu hoolealune. Kui mina keelan tal ratsutada, siis ta ka ei ratsuta.” Rhonwen põlgas selle mehe sundimatut kõrki sarmi, endastmõistetavat veendumust, et iga naissoost olevus, olgu laps või täiskasvanu, sulab tema naeratusest.
„Eleyne on minu külaline, madam.” Williami silmad olid järsku kalgid. „See on minu loss. Siin teeb ta seda, mida ise tahab.”
Eleyne vaatas hinge kinni hoides mõlemale kordamööda otsa. Ise seda märkamata oli ta surunud sõrmed sügavale hobuse lakasse. Ta tundis end kaheks käristatuna. Ta oli Rhonwenile kirglikult ustav ega tahtnud tema allajäämist näha, aga selles lahingus soovis ta siiski Sir Williami võitu.
Rhonweni silmad olid pilukile tõmbunud. „Sa riskiksid selle lapse eluga? Kas sa ka tead, Sir William, et see tüdruk on Huntingdoni krahvinna. Ta on Šotimaa printsess. Tema käes on kolme riigi liit ja sõprus.”
Rhonwen polnud kunagi olnud ilusam kui nüüd. Täku seljast vaatav Eleyne silmitses teda äkki tekkinud erapooletu uhkusega. Rhonwen oli võrratu – püstipäine, peenejooneline nägu vihast pingul, õhetav jume; kuldsed palmikud olid ümber ta pea keeratud ja särasid loori all. Eleyne ajas omagi õlad märkamatult sirgu. Ka Sir William, tajus tüdruk vaistlikult, märkas Rhonweni ilu. Sellest hoolimata
Rooma-Gallia religioonis hobuste jumalanna.
1 käsi = 10 cm