Fööniksi laps. 1. raamat. Barbara Erskine
Williami hääl oli siidine. „Ta teeb seda, mida mu isa käsib. Kas kutsun ta siia, leedi Rhonwen, ja palun tal kinnitada, et de Braosed annavad ratsasõiduks loa?” Ta vaatas Rhonwenile ainiti silma.
Rhonwen pööras esimesena pilgu kõrvale. „Pole vaja,” ütles ta löödult. „Kui oled kindel, et hobune pole ohtlik.” Tema hääl oli nördimusest sünge.
Eleyne märkas alles nüüd, et oli hinge kinni hoidnud. Ta kiikas Thomase poole. Too ootas, silmad maas, musterteener, kes pealtnäha ei kuulnudki sõnavahetust, ainult et tund pärast nende tagasijõudmist on jutt kogu linnuses laiali läinud, teadis Eleyne.
Ta vaatas paluvalt Rhonweni poole, tahtmata teda solvata, aga Rhonwen oli juba minekule keeranud. Pea püsti, läks ta üle õue tagasi, Sir Reginaldist möödudes peadki noogutamata, ja kadus läänetorni.
Sir William pilgutas Eleyne’ile silma ja andis hobusele kerge laksu vastu laudjat. „Head ratsutamist, printsess,” soovis ta rõõmsalt, „ja ära sa taeva pärast maha kuku, muidu kargavad kolm riiki üksteisele kõrri.”
Sir William saatis Eleyne’i ja Thomast pilguga, nood ratsutasid minema, salk relvakandjaid aupaklikus kauguses kannul. Ta kortsutas kulmu; ta oli teinud Rhonwenist vaenlase, ja see mõte tekitas ärevust.
VII
Rhonwen seisis pilgukese uue torni uksel, püüdes viha talitseda. Seinale toetudes tõmbas ta sügavalt hinge, siis teistki korda, tundes müüritise hiljuti lubjatud kive kuklasse surumas. Alles täiesti rahunenuna läks ta pikkamisi keerdtrepist üles magamiskambrite poole. Sel tunnil olid need alati tühjad. Rhonwen vaatas viivu laste voodit, siis istus aknaorva kiviistmele. Wye-tagused metsased mäed olid päikese külmas paistes kristallselged, aga ühtki ratsanikku polnud näha.
Rhonwen ei kartnud; Eleyne oskas ratsutada iga hobusega, ükskõik kui metsikuga. Tüdruk surus end vastu hobuse kaela, sosistas talle kõrva ja loom justkui mõistis teda. Muret tegi hoopis Eleyne’i trotslikkus, mis oli de Braoselt õhutust saanud.
Ta surus käed süles rusikasse. Ta vihkas Williamit, vihkas tema perekonda ja kõike, mille eest nad seisid. Oli piin tema majas elada, ükskõik kui üürikest aega, hoolimata sellest, et siin elas ka printsi tütar Gwladus. Nad esindasid vihatud inglasi, kes olid viimase poolteise sajandi jooksul sokutanud end võimule, ja Rhonweni meelest ei saanud printsi soovist olla nende liitlane tulla midagi head. Naise sõrmenukid tõmbusid valgeks. William oli teda avalikult trotsinud, õõnestanud tema autoriteeti Eleyne’i silmis; autoriteeti, mille oli talle andnud prints ise. Ühel päeval ta veel maksab selle eest. Kord juba olid De Braosed piirimaadel võimust ja mõjukusest ilma jäänud. Miks ei võiks see korduda?
VIII
Läks mitu tundi, enne kui Eleyne tagasi jõudis, ja siis hoidis ta Rhonwenist hoolega eemale. Rõõmujoovastuses, väsinud, nägu kriim kõmisevate kapjade alt üles lennanud porist, juuksed sassis ja kleit kärisenud, oli ta õnnelikum kui kunagi varem. Tallist õige vastumeelselt lahkudes vaatas ta õuel ringi. Isabellat ega tema õdesid polnud näha. Nad olid kohal olnud, kui Eleyne Thomase kõrval uhkena sisse ratsutas, nad olid tema ümber tungelnud, kui ta sadulast maha hüppas. Siis oli teenija neile järele tulnud. Nende ema leedi Eva tahtis, et nad tuppa läheksid.
Varjud venisid munakividel aina pikemaks, Eleyne seisis viivu, vaadates linnusemüüridel turnivaid ehitusmehi. Heinatuustid tantsisklesid ja keerlesid tuules, marjadest raske pihlapuu kõigutas sepikoja lähedal oksi.
Eleyne nägi kõike kummaliselt teravalt, märkas üksikasjalikult kive, mida mehed hiivasid kandekünaga müürile, selle krobelise poorse pinna kooruvaid kihte ja auke, vana kuivanud sammalt. Ta märkas meeste nägude pisimaidki üksikasju, nende naha erinevusi: mõnel mehel oli see kare, ilmast pargitud, ühel aga pehme ja udejas nagu lapsel. Ta nägi priimula- ja käoorvikuklumpe, sügavpurpurseid ja kollaseid, peenikeste mustade viirgudega õisi, läikivate kortsus lehtedega melissi, müüri jalamil juurdunud jooksikuid ürdiaiast.
Eleyne kortsutas kulmu. Ta oli jälle siin, see varjukuju, ja jälgis müürseppade tööd. Täna oli ta hägusem, viirastus kividel, hajus ja kadus.
Rhonwen jälgis Eleyne’i tellingute varjust. Ta oli näinud, kui laps õuele ratsutas, ja hoidnud end vägisi talle vastu jooksmast. Ta nägi Eleyne’i nägu, luges kaugelt tema õnne ja mõistis, et polnud õige aeg tema juurde minna. See oli Eleyne’i hetk, mida kalliks pidada, võidurõõm, mida ta pidi maitsma üksinda, ilma naiseta, kes oli olnud tema hoidja. Küll hiljem jõuab temaga rääkida.
Rhonwen oli sellest tihti mõelnud, kartnud selle kättejõudmist, aga just niimoodi see südi ja isemeelne tüdruk nüüdsest kasvabki. Trotsi ja vahel koguni pettusega astutud sammud iseseisvuse poole. Kui Rhonwen tahab Eleyne’i armastust ja usaldust hoida, peab ta oskama mässuga leppida, kui raskeks see ka ei osutuks. Nimelt oli ta aastate pikku mõistnud, et peab Eleyne’i armastust tingimata hoidma. See laps oli kogu Rhonweni elu; temata pole ta midagi.
Ta kortsutas kulmu. Eleyne kuulatas jälle, pea viltu, kogu keha valvas, ratsasõit viivuks ununenud. Teda jälgides tundis Rhnonwen käe- ja kuklakarvakesi hoiatavalt turri tõusmas. Ta tõmbas mantli tihedalt ümber ja astus jaheda õhtupäikese kätte.
Eleyne vaatas Rhonwenile otsa ja naeratas. Naeratuse soojus ja armastus lepitasid ja meelitasid, ehkki sõnad panid Rhonweni kulmu kortsutama.
„Ta on jälle siin. Kas sina ei tunne?”
„Sa räägid rumalusi, mu leedi!” Siiski vaatas Rhonwen tahtmatult ringi. Oijaa, ta oli siin, see kummaline vaim, kes valvas Hay lossi. Ka Rhonwen tajus teda, kuid ei kavatsenudki tüdrukut julgustada: veel mitte. Õudseid unenägusid oli niigi olnud liiga palju, enamasti nägi neid küll Isabella.
„Kus Isabella on, laps? Arvasin, et ta on su selle aja peale juba üles leidnud.” Rhonwen silus tüdruku kleiti, pühkis punaselt villalt kahvatut mörditolmu. Rebend peab ootama.
„Ema kutsus nad kõik sisse.” Eleyne hoidus Rhonwenile silma vaatamast.
„Miks?”
Õlgu kehitades vedas Eleyne kinganinaga tolmu sisse joone.
„Kas sa hirmutasid neid jälle tondijuttudega?”
„Need pole jutud! Ma ütlesin hommikul ainult vaata, ta jälgib meid, ja Isabella pistis kriiskama.” Eleyne ajas lõua kindlalt õieli. „Ja jälgiski, Rhonwen. Emand. Ta jälgib meid tihti.”
„Ah nii.” Rhonwen istus rohmakalt tahutud kivile, mis ootas lihvimist ja tellingutele vinnamist. Nüüd polnud küll aeg ratsutamisest rääkida. „Ütle, milline see sinu emand välja näeb.”
„Ta on väga pikk, tema juuksed on sügavpunased, natuke nagu minul, tema silmad on hallikasrohelised ja kuldsed ja elavad nagu jõevesi päikeses.”
„Kas sa tead, kes ta on, see emand?” küsis Rhonwen ettevaatlikult. Järsku meenusid talle Gwladuse sõnad: Tema on ju endiselt siin. Reginaldi ema. Ta kummitab lossis … Reginaldi ema Matilda de Braose, Hay emand, kes oli selle lossi ehitanud, mõned väitsid koguni, et omaenda kätega.
Eleyne kehitas õlgu. „Ma ei tea, ma arvan, et ta elas siin. Ta armastab seda lossi. Mõnikord näen ma teda koos müürseppadega müüril.” Tüdruk kihistas naeru. „Kui nemad teda näeksid, kukuksid nad hirmu pärast alla!”
„Aga sind ta ei hirmuta?” Rhonwen vaatas uut kõrget müüri.
„Oh ei. Mulle näib, et ma meeldin talle.”
„Kust sa seda tead?” Kui Hay vaim oli tõesti Reginaldi ema, kelle kuningas John oli elajalikult tapnud, kas talle võiks siis tõesti meeldida laps, kelle soontes voolas rüvetatud kuninglik veri? Ta judises.
„Lihtsalt tean,” vastas Eleyne. „Muidu ta ju ei näitaks ennast mulle.”
Ta kummardus ja sikutas Rhonwenit käest. „Lähme sisse. Ma pean enne sööki kleidi ära vahetama ja mu kõht on väga tühi!”
Kuuldes neid süütuid sõnu lossiõuel vastu kajamas, läks Rhonwen kaameks. Pimedusse vaadates tegi ta salamahti märgi kurja