Teise ringi süda. Tamsyn Murray
mida mulle jõuluks kinkida. Siis aga vaatan talle otsa ja näen, kui väga tal on vaja seda uskuda, ning kogu mu meelepaha kaob.
„No vast üks viinamari,“ ütlen ma kätt koti poole sirutades.
Em tuleb pärast teejoomist.
„Mis sinuga täna lahti on?“ küsib ta mu voodi kõrvale istudes ja oma tilgutihoidjat sättides. „Arvad, et oled koolis käimiseks liiga lahe vend?“
Seda öeldes naeratab ta laialt, andes märku, et see polnud norimisena mõeldud, ning ma näen, et tema huuled on punased ja haavanditega kaetud. Võiks ju arvata, et haigus päästab meid koolitundidest, aga looda sa. Haiglal on oma kool, kuigi me ei pea seal iga päev käima, kui me ei taha. Vahel, kui sa end hästi ei tunne, siis tuleb õpetaja hoopis veidikeseks sinu juurde. See pole nii kole, kui kõlab, enamik siin töötavaid inimesi on täitsa lahedad. Minu lemmikõde on Femi, kes toob mulle ülilahedaid mangakoomikseid. Ma olen talle mõnda oma joonistust näidanud ja tema arvates olen ma nii hea, et võiksin kord illustraatorina tööd leida või midagi. Ma pole viitsinud juhtida tema tähelepanu tõsiasjale, et seda „korda“ ei tule tõenäoliselt kunagi.
„Sa tead ju küll,“ vaatan Em’ile otsa. „Mul polnud tahtmist.“
Seda, et olen end kogu päeva tundnud imelikult, uimaselt, väsinult ja suhtlustõrksalt, ma ei maini. Isegi joonistamiseks puudub mul isu, plokk lebab avamata voodil. Oleme Em’iga sõlminud pakti – olla jõhkralt ausad –, kuid temaga on lood suurema osa ajast veelgi kehvemad kui minuga ja ma ei taha ohkida.
Ent ta tunneb mind liiga hästi. „Mis on? Kas järjekordne põletik?“
Omada Berliini südant tähendab seda, et mul on rinnas, kust torud sisenevad ja väljuvad, lahtised haavad, see omakorda tähendab, et põletik pole kunagi kaugel. Kuid ma ei arva, et praegu oleks asi selles, ma ei tunne palavikku ega külmavärinaid, mis on tavaliselt kindlaks põletiku tundemärgiks. Tunnen end lihtsalt… vanana.
„Arvatavasti tühiasi,“ ütlen, pingutades selle nimel, et mu hääl kõlaks ükskõikselt. „Millest ma täna ilma jäin?“
Em ei lase end teemalt kõrvale juhtida. „Ma kutsun Femi.“
„Ei,“ ütlen nii kiiresti istuma tõustes, et pea hakkab ringi käima. „Ära kutsu.“
„Siis räägi mulle, mis toimub.“
Heidan tagasi padjale. „Oled sa kunagi mõelnud, et kas see kõik on seda väärt? Kogu see ravi?“
Em jõllitab mind nagu tulnukat. „Muidugi on.“
Tavaliselt nõustuksin temaga. Ent Maneshi kojuminek on mõjunud mulle häirivamalt, kui tunnistada tahan; just nagu tuletaks tema õnn mulle meelde, kui viletsad on mu enda šansid. Sellepärast olen mõelnud suremisest. Olen mõelnud sellest palju. „Mul on tunne, nagu hakkaks mu õnn otsa saama, Em.“
„Jama,“ teatab tema varmalt. „Sa elad mind üle.“
Tema häälest kostev veendumus paneb mind tahes-tahtmata naeratama. Muidugi ajab ta ise jama. Pärast niisugust keemiaravi, nagu tema on saanud, on iga rakk tema kehas läbi kiiritatud – nüüdseks on ta juba vähemalt pooleldi superkangelane.
„Võib-olla.“
Em tõuseb ja paneb jaheda käe mu otsaesisele. „See ei ole sinu moodi. Oled sa kindel, et sa haige pole?“
Läheb hetk, enne kui tema küsimuse naeruväärsus meile kohale jõuab, ja me mõlemad purskame naerma. „Jummel, milline idikas ma olen,“ hingeldab ta viimaks. „Sorri.“
Me irvitame nagu hüäänid, kuni Femi oma tumeda pea kardinate vahelt sisse torkab. Meid naermas nähes lähevad ta silmad rõõmsaks. „Mis teile nii nalja teeb?“
Em viipab tema poole käega. „Sa oleksid pidanud siin olema.“
„Nali oli ilmselgelt hea,“ märgib Femi. „Sa ju tead hea nalja reeglit.“
Femil on imetlusväärne südame põhjast tulev naer ja ta armastab väga seda jagada, sellepärast on ta kehtestanud reegli, et head naljad tuleb teadetetahvlile üles panna. Kuid see polnud sedasorti nali, mille peale ka teised naeraksid – nagu Em ütles, tulnuks endal kohal olla. „Anna andeks, Femi,“ ütlen ma, „see on meievaheline nali. Keegi teine seda ei mõistaks.“
Mees noogutab. „Te kaks olete suured sõbrad. Mu süda rõõmustab teid naermas nähes.“ Tema pilk peatub mu joonistusplokil. „Oled sa vahepeal joonistanud, mu sõber?“
„Täna mitte,“ vastan ja sirutan käe voodi kõrval laual seisva manga järele. „Aga koomiksi, mille sa mulle tõid, sain läbi.“
Em kissitab silmi. „„Võlusaba“? Päriselt?“
Vahetame Femiga pilgu. Em ei saa meie mangavaimustusest aru. Tegelikult ei saa ta mitte mingisugusest koomiksivaimustusest aru. Punkt. Kuid Femi saab. Me oleme salaja kokku leppinud, et kui Em ei taha paranedes minuga Londoni Super Comic Conile tulla, siis tuleb Femi. Kui päris aus olla, siis ma loodan, et Em nihverdab sellest kõrvale – ta on äge, aga Femi teab kõiki X-meeste süžeid eest taha ja tagant ette.
„Aa,“ sõnab ta sammu ettepoole astudes, et koomiksit võtta. „Järgmiseks on sul vaja „Draakonite tagasitulekut!“. Natsu peab vastu astuma oma seni suurimale katsumusele. Homme toon.“
„Tänan,“ ütlen ma.
„Pole probleemi,“ vastab tema laialt naeratades. „Vaata, et sa puhkad.“
Ta kaob kardinate taha. Em haigutab ja ajab end püsti. „Ma peaksin samuti minema,“ ütleb ta tilgutihoidjat kardinaprao suunas lükates. „Homme näeme, on ju? Püüa öösel mitte ära surra.“
Naeratan, sest see on veel üks meie omavahelistest naljadest. „Sina niisamuti.“
4
NIAMH
Vahetult pärast õnnetust toimunut ma suuresti ei mäleta. Ma tean, et ronin kuidagiviisi rünkade otsast alla ja koeraga jalutanud mees tormab näost valget, paanikas ema aitama, aga ma ei suuda kirjeldada, mida täpselt ta teeb. Ja ma tean, et isa helistab kiirabisse, tema sõrmed värisevad nii, et ta peab kolm korda numbreid valima; aga tean seda ainult sellepärast, et ta ise mulle hiljem räägib. Ma mäletan, kuidas õhukiirabi kivisele rannale maandus ja et jälgisin parameedikuid Leoga toimetamas, kuid sekundid, mis järgnesid hetkele, kui kuulsin tema pead vastu kõva kaljupinda matsatamas, on mu mälust haihtunud.
Nad töötavad tema kallal pool tundi, kolmkümmend pikka minutit sosinal räägitud meditsiinilist žargooni, samal ajal kui meie seda abitus vaikuses pealt vaatame. Isa hoiab mu kätt, ta pigistab seda kõvasti, aga ma ei kurda. Leo ei ava kordagi silmi. Osa minust ootab, et üks tema laug väreleks ja avaneks ning ta naerataks laialt meie närveldavaid nägusid nähes. Kuid teine osa minust, see osa, mis arutleb, kui palju verd võib inimene kaotada, enne kui sellest tõsine jama tuleb, muretseb, et me ei pruugi tema naeratust näha enam väga pikka aega. Ja ma nean end, et tema lollaka väljakutse vastu võtsin; oleksin ma keeldunud, siis oleksime praeguseks juba tagasiteel kotedžisse. Soovin, et oleksin valinud ülesminekuks teise tee, siis poleks tal võitmiseks sellist pressi peal olnud ja ta poleks nii hullumeelselt riskinud. Soovin isegi seda, et see oleksin mina, kes seal kahvatult ja vaikselt lebab, ainult et minul poleks hüppamiseks julgustki jätkunud.
Ema läheb koos Leoga helikopterisse. Ma usun, et isa tahaks koos nendega minna, aga meie kõigi jaoks pole seal ruumi ja keegi peab auto ranna tasulisest parklast ära tooma. Niisiis surub ta koeraga mehel kätt ja lubab talle teada anda, kuidas Leoga läheb. Sõidame vaikides haiglasse. Ma vaatan möödavilksatavat maastikku, kui auto kogub üha kiirust ja isa võtab kurve kiiremini, kui tohiks, aga ma ei näe mitte midagi. Kõike katab mingi ebatõelisuse kiht, nagu vaataksin maailma läbi tolmuse klaasi. Mu kriimulised käed, mis on klammerdunud Leo katkise telefoni ümber, tunduvad võõrad. Need ei tundu osana minust. Miski ei tundu.
Haiglas juhatatakse meid ema juurde. Ta on ooteruumis, juuksed sassis ja põsed kahvatud, ning temaga koos on õde. Nad räägivad parajasti,