Teise ringi süda. Tamsyn Murray
vastanud. Mu vanemad istuvad käest kinni hoides kõrvuti madalal sohval ja sugugi mitte esimest korda ei raba mind see, kui erinevad neist me Leoga oleme. Ta tavatses naljatada, et meid vahetati sünnitusmajas ära ja et tegelikud Brody-lapsed vaatavad oma praegusi vanemaid samasuguse hämmeldusega nagu meie. Ema on pisike ja vasekarva juustega, milles leidub juba hõbedat, kui oskad vaadata, ning isa on tumeda pea ja siniste silmadega, mis tuleb tema Iiri juurtest. Kui nad seal Kerry vastas istuvad, tunduvad nad väiksemad, mure on neid pisendanud. Ma vaatan kõrvale, otsides meeleheitlikult midagi, mis mu tähelepanu mujale viiks, ja näen seinal akvaariumi. Seda valgustab tagantpoolt sinine valgus ja kalade liikumine mõjub kummaliselt rahustavana. Ma ei suuda oma pilku neilt eemale kiskuda ja kui klaasi katsun, on see soe. Troopilised, otsustan ma, silmad sebrat meenutaval musta-valgetriibulisel lehvivate uimede ja sabaga kalal. Määratult parem on lasta neil end hüpnotiseerida, selle asemel et valgeid haiglaseinu jõllitada või vanemate ja Kerry vahelist vestlust pealt kuulata. Parem ka pidevalt vaimusilmas korduvast pildist, kuidas Leo minust kukkudes üha kaugeneb.
„Kuidas tal helikopteris oli?“ küsib isa.
Ema vilksab minu poole vaadata, just nagu ei tahaks ta, et ma vastust kuuleksin. Minus sähvatab meelepaha – ta püüab mind kaitsta, aga selleks on juba liiga hilja. Ma olin seal, kui Leo kukkus; ma kuulsin krudinat, kui ta maandus. Pealegi ei kutsuta õhukiirabi kohale lihtsalt kriimustuste ja sinikate pärast. Ma tean, et asi on tõsine.
Ta hingab pikalt ja katkendlikult välja ning vastates on tema hääl vaevu sosinast valjem. „Tema süda seiskus. Neil õnnestus see jälle tööle saada. Ta vajas vereülekannet.“
Sõnad tabavad mind rusikahoobina. Miks ta süda seiskus? Ta lõi ju ära pea, mitte rinna. Mu kõrvus hakkab sumisema ja ma toetan mõlemad käed vastu akvaariumiklaasi, et püsti püsida. Kui hullusti temaga on?
Sunnin end hingama. Tasapisi mühin hajub ja ma püüan uut infot endasse haarata. Tema süda seiskus. Tema süda seiskus.
Isa neelatab. „See on… hea. Hea, et nad selle jälle tööle said.“
Kerry noogutab. Ühest küljest ma mõistan, mida isa öelda tahab: muidugi on hea, et nad Leo südame jälle tööle said. Kuid seda töölesaamist poleks üldse pidanud vaja minemagi. Kui just…
„Mis siis, kui tal on ajus tromb?“ pahvatan ma. „Ma nägin ükskord telekas, kuidas keegi lõi pea ära ja oleks trombi pärast peaaegu surnud! Kas sellepärast ta süda seiskuski?“
„Niamh,“ oigab isa.
Vaatan ainiti Kerryt ja hingan sisse-välja väikeste pinnapealsete pahvakute kaupa. „Kas nii oligi?“
Ema katab näo kätega.
„Seda on liiga vara öelda,“ Kerry hääl on rahulik ja leebe. „Püüa praegu kõige halvemale mitte mõelda.“
Tõsiasi, et ta seda ei eita, kutsub minus esile paanikasähvatuse, mis lõikab vikatina läbi sisikonna. Ma tahan, et ta soovitaks mul mitte uskuda kõike, mida telekas näidatakse, et nähtu on kaamerate jaoks liialdatud. Aga selle asemel ta just nagu kinnitaks mu kahtlusi. Jälgin pisikest parve neoonvärvilisi kalu, kes üksteist mööda akvaariumi taga ajavad, ja soovin, et teaksin peavigastustest rohkem.
Me istume tegevusetult, pingelist vaikust lõhestavad vaid üksikud ema või isa esitatud küsimused. Seinal olev kell on meie saabumisest saadik näidanud veerand kaht; eks haiglal ole olulisemaidki asju teha kui kellal patareisid vahetada. Telefoni vaatamine tundub vale, mis omakorda tähendab seda, et mul pole aimugi, kui kaua me oodanud oleme. Piisavalt kaua, et Leo juba ärkaks? Piisavalt kaua, et nad tema katkise aju juba terveks oleksid teinud? Piisavalt kaua, et tema süda jälle tuksumise lõpetaks?
Kerry lahkub, et meile teed tuua. Ma ei suuda seda tegevusetust kauem taluda ja võtan telefoni. Mu kätel on vaja midagi teha, kuid sõrmed on kohmakad, kui ekraani toksin, ja pilku on raske koondada, sõnad ujuvad ringi, nagu vaataksin neid läbi akvaariumivee. Lõpuks pistan telefoni tagasi taskusse ja võtan lõhenenud sõrmeküünt nokkides istet. Küüne all on kuivanud verd ja ma tõesõna ei tea, on see minu või Leo oma.
Uks avaneb. Sisse astub punastes haiglariietes naine, stetoskoop kaelas. Tema taga on Kerry, kandikul aurav tee. Mu vanemad tõusevad.
„Härra ja proua Brody?“ küsib naine ja nad mõlemad noogutavad. „Tere, minu nimi on Philippa Ross. Olen üks intensiivosakonna konsultante.“
„Kuidas temaga on?“ küsib isa.
Uurin naise nägu, et sealt midagi välja lugeda. Ent tema ilme on täpselt nagu pokkerimängijal, tühi ja loetamatu. Arvatavasti tegeleb ta meiesugustega iga päev. Ta viipab, et me istuksime, ja ma lähen vanemate seltsi sohvale. Kerry jagab papist teetopse. Võtan enda oma pihkude vahele, imedes endasse selle soojust. Tuba pole jahe, kuid ma ei suuda värisemist lõpetada. Loodan, et Kerry on tee sisse palju suhkrut pannud.
„Hea uudis on see, et tema seisund on stabiilne,“ alustab proua Ross. „Kuid meile teeb muret tema peahaav. Me peatasime verejooksu ja ta on teel uuringutele. Kui need on tehtud, siis teame rohkem, aga…“ ta vakatab ja vaatab mu vanematele otsa, „ma pean teid hoiatama, et tema ajutegevus võib olla häirunud.“
Tops ema käes värahtab. „Mis mõttes?“
„Ta ei reageeri nii hästi, kui mulle meeldiks. Varased näitajad annavad märku sellest, et õnnetus on põhjustanud kahjustusi.“
Mu kõrvus kumisev sumin muutub tugevamaks. Milliseid kahjustusi? Ema suleb silmad ja nõjatub isa vastu. „Kui hull see asi on?“
„Praegu on tõepoolest veel vara öelda,“ kostab konsultant, hääl kaastundest läbi imbunud. Ta tõuseb. „Leo viidi intensiivravi palatisse ja temaga tehakse veel teste. Üks erikonsultante tuleb teiega rääkima niipea, kui see võimalik on.“
Ema ja isa tõusevad samuti ning järgnevad talle ukseni. Mina jään istuma, suurelt jaolt kartusest, et mu jalad ei suuda mind kanda.
„Mul on tõesti kahju, et mul teile paremaid uudiseid pole,“ ütleb konsultant ja tema ilmest on näha, et ta mõtleb seda tõsiselt. „Kerry jääb teie juurde, juhuks kui peaksite midagi vajama.“
Tõstan põlved lõua alla ja võtan nende ümbert kinni. Kerry puudutab mu käsivart. „Ma tean, et sa muretsed, aga Leo on kindlates kätes…“
Selle peale mu enesevalitsus peaaegu katkeb, pean mujale vaatama ja hingama… hingama… ära mõtle, lihtsalt hinga.
Uks sulgub ohkega. Me ootame ja iga mööduv minut kangutab mu mõistuse küljest killu. Kalade rahustav mõju on kadunud, ma isegi ei näe neid enam. Mul on tunne, et kui ma midagi ei tee, siis lähen hulluks, seepärast võtan telefoni ja sunnin end keskenduma sõrmede üle ekraani libistamisele. Facebook on normaalsuse pelgupaik ja sellest on abi – sõbrad ja poolsõbrad uhkustavad oma eluga või kaeblevad selle üle. Piisavalt pingutades suudan end peaaegu veenda, et kõik ongi kenasti, kuni näen Leo postitust, kuidas ta rannal laineid püüab, ja pärast seda on mul silme ees vaid pilt, kuidas ta kukkus, pilk minu silmis kinni. Mu sõrmed tõmblevad, just nagu suudaksin teda seekord kukkumast hoida, ja libistan need taas üle ekraani. Kaheksakümmend seitse sõpra on tema postituse meeldivaks märkinud. Huvitav, kuidas nad õnnetusest teada saades reageerivad? Esmalt šokk ja siis vist sõltub sellest, kui rängasti lood on. Mu pähe hiilivad proua Rossi sõnad: ta ei reageeri nii hästi, kui mulle meeldiks…
Möödub tunde, enne kui uks taas avaneb. Seekord siseneb meesterahvas. Ta kannab valget särki ja halle pükse ning ta ei naerata. Mu süda tõmbub kokku. Mul on halb aimus, kõhu asemel haigutab must sügavik.
„Tere, minu nimi on James Archer. Olen haigla konsulteeriv neurokirurg. Olen Leo saabumisest alates aidanud tema eest hoolitseda.“
Ema väänab süles käsi ja köhatab kurku selitades. „Aitäh, et tema eest hoolitsete. Kas… kas on uudiseid?“
Peab olema, muidu poleks ta siin. Kuid ootamatult ei taha ma kuulda, mida sel mittenaerataval mehel öelda on, ma ei taha, et võimaluste mull lõhkeks. See on just nagu too Schrödingeri kassi teooria, mida me füüsikas õppisime: kass pannakse