Tormirinne. Jim Butcher
olema nii viisakas ja kahjutu, kui suutsin. Ta oli selgest otsustusvõimetusest valmis toru hargile panema, aga minul oli tööd tarvis. Arvatavasti suudaksin kaasakese üles leida, kui pingutaksin.
„Hea küll, Monica,” ütlesin talle, püüdes rääkida nii mahedalt ja sõbralikult, kui sain. „Kui tunnete, et teie olukord on tundliku loomuga, võiksite ehk minu kontorisse tulla ja sellest vestelda. Kui selgub, et mina olen teie aitamiseks õige inimene, siis püüan seda teha, aga kui mitte, saan saata teid kellegi juurde, kes minu arvates seda paremini oskab.” Krigistasin hambaid ja teesklesin naeratust. „Tasuta.”
See pidi olema tasuta võimaluse pakkumine, mis mõjus. Ta nõustus kohe mu kontorisse tulema ja lubas tunni aja pärast kohal olla. Seega oleks arvatav saabumine umbes kell kaks kolmkümmend. Küllalt aega, et välja minna, midagi hamba alla otsida ja siis tagasi tulla temaga kohtuma.
Telefon helises peaaegu samal hetkel, kui toru hargile panin, sundides mind võpatama. Põrnitsesin seda. Ma ei usalda elektroonikat. Kõik, mis valmistati pärast neljakümnendaid, on kahtlane – ja paistab, et ei armasta mind eriti. Ükskõik mis: autod, raadiod, telefonid, videomakid – ükski neist ei tundu minuga hästi käituvat. Mulle ei meeldi kasutada isegi pastakaid.
Vastasin telefonile samasuguse võltsi rõõmsameelsusega, mida olin kasutanud kaotsiläinud abikaasaga Monica puhul. „Dresden kuuleb, kuidas saan teid aidata?”
„Harry, ma vajan sind kümne minuti pärast Madisonis. Saad sa tulla?” Hääl liini teises otsas kuulus jälle naisele, see oli rahulik, reibas ja asjalik.
„Nojah, leitnant Murphy,” pahvatasin siirupise häälega. „Tore ka sinust kuulda. Nii palju aega on möödas. Oh, neil läheb hästi, väga hästi. Ja sinu perel?”
„Lõpeta, Harry. Mul on siin paar laipa ja oleks tarvis, et sa ringi vaataksid.”
Kainenesin otsekohe. Karrin Murphy oli Chicago kesklinnapiirkonna Eriuuringute juht, politseikomissari määratud isik, kes pidi de facto uurima kõiki kuritegusid, mida peeti ebaharilikeks. Vampiirirünnakud, trollide rüüstekäigud ja haldjate röövitud lapsed ei sobinud just väga kenasti politseiraportisse, kuid samas inimesi ju rünnati, imikuid varastati, omandit kahjustati või purustati. Ja keegi pidi sellega tegelema.
Chicagos ja peaaegu kõikjal Chicago ümbruses oli see isik Karrin Murphy. Mina olin tema kõndiv raamatukogu üleloomulike asjade alal ja politseiameti tasustatav konsultant. Aga kaks laipa? Kaks tundmatute vahenditega põhjustatud surma? Ma polnud tema jaoks midagi selletaolist varem teinud.
„Kus sa oled?” küsisin talt.
„Madisoni hotellis Kümnendal tänaval, seitsmes korrus.”
„Sinna on minu kontorist jalgsi kõigest viisteist minutit,” ütlesin.
„Nii et sa jõuad siia viieteist minutiga. Tore.”
„Ee…” ütlesin. Vaatasin kella. Perekonnanimeta Monica tuleb siia natuke rohkem kui neljakümne viie minuti pärast. „Mul oleks justkui üks kohtumine.”
„Dresden, mul oleks justkui paar laipa ilma juhtlõngade ja kahtlusalusteta, kusjuures tapja jookseb vabalt ringi. Sinu kohtumine võib oodata.”
Vihastasin. Mõnikord juhtub. „Tegelikult ei või,” ütlesin. „Aga tead, mis ma sulle ütlen. Tulen kohale ja vaatan ringi ning jõuan õigeks ajaks siia tagasi.”
„Oled sa juba einestanud?” küsis ta.
„Mida?”
Ta kordas küsimust.
„Ei ole.”
„Siis ära tee seda.” Järgnes paus ja kui ta jälle rääkima hakkas, oli tema toon pisut haiglane. „Siin on paha lugu.”
„Kui pahast me räägime, Murph?”
Tema hääl leebus ja see hirmutas mind rohkem, kui oleksid suutnud mistahes kujutluspildid verest või vägivaldsest surmast. Murphy oli tegelikult vintske tüdruk ja uhkustas sellega, et ei näita nõrkust kunagi välja. „See on paha, Harry. Palun ära liiga kaua viivita. Eriuuringud ei jõua ära oodata, millal saaks oma näpud külge ajada, ja ma ju tean, et sulle ei meeldi, kui keegi kuriteopaigal midagi puudutab, enne kui oled saanud ringi vaadata.”
„Kohe tulen,” ütlesin talle, juba seistes ja jakki selga tõmmates.
„Seitsmes korrus,” tuletas ta meelde. „Seal näeme.”
„Hästi.”
Kustutasin kontoris tule, läksin uksest välja ja keerasin selle kulmu kortsutades enda järel lukku. Ma polnud kindel, kui kaua võtab aega Murphy kuriteopaiga uurimine, ega tahtnud ilma jääda ka jutuajamisest Monicaga, kes ei soovinud, et talle küsimusi esitataks. Niisiis tegin ukse jälle lahti, otsisin tüki paberit ja knopka ning kirjutasin:
„Läksin korraks välja. Kohtumiseks tagasi kell 2.30. Dresden.”
See tehtud, jooksin trepist alla. Kasutan lifti harva, kuigi kontor asub viiendal korrusel. Nagu juba ütlesin, ei usalda ma masinaid. Need lähevad alati minu käes rikki just siis, kui mul on neid tarvis.
Peale selle. Kui mina oleksin keegi, kes siin linnas kasutab võlukunsti inimeste kahekaupa tapmiseks ega taha tabatud saada, siis püüaksin hoolega kõrvaldada ainsa praktiseeriva võluri, kellele politseiamet honorari maksab. Mulle meeldisid mu šansid trepil hulga rohkem kui kükitamine lifti ahtas sisemuses.
Paranoiline? Võib-olla. Kuid ainult see, et oled paranoiline, ei tähenda veel, et ükski nähtamatu deemon ei kavatseks su nägu nahka panna.
Teine peatükk
Karrin Murphy ootas mind Madisoni ees. Oleme temaga täielikud vastandid. Kui mina olen pikk ja kõhn, siis tema on lühike ja jässakas. Minul on tumedad juuksed ja tumedad silmad, temal aga Shirley Temple’i blondid lokid ja beebisinised silmad. Kui minu näojooned on kõhnad ja nurgelised, kullinina ja terava lõuaga, siis tema nägu on ümar ja sile ning kena ninakesega, nagu võiks olla ergutusrühma tüdrukul.
Oli külm ja tuuline, nagu märtsis tavaliselt ikka, ja tal oli seljas pikk mantel, mis kattis tema pükskostüümi. Murphy ei kandnud kunagi kleite, kuigi ma kahtlustasin, et tema jalad on lihaselised ja ilusa kujuga nagu võimlejal. Tema kehaehitus oli funktsionaalne ja selle tõestuseks oli tal kabinetis paar auhinda aikido võistlustelt. Juuksed olid lõigatud õlgadeni ulatuvaiks ja pekslesid metsikult kevadtuules. Kõrvarõngaid ta ei kandnud ning jumestusel oli selline kvaliteet ja kvantiteet, et oli raske öelda, kas ta seda üldse kasutas. Ta nägi välja pigem nagu lemmiktädi või rõõmsameelne emme kui karm mõrvauurija.
„Kas sul mingit muud mantlit pole, Dresden?” hõikas ta kohe, kui olin jõudnud hüüdekaugusele. Mitu politseiautot olid hoone ette keelualale pargitud. Ta vaatas pool sekundit mulle silma ja pööras siis pilgu ruttu ära. Pidin talle au andma. Seda oli rohkem, kui suutis enamik inimesi. See polnud tegelikult ohtlik, kui te ei vahtinud just mitu sekundit, kuid ma olin harjunud, et kõik, kes teadsid, et olen võlur, püüdsid hoolega mulle mitte otsa vaadata.
Langetasin pilgu oma mustale impregneermantlile, millel oli raske pealisriie, veekindel vooder ja minu käte jaoks piisavalt pikad varrukad. „Mis sellel siis viga on?”
„See oleks nagu „El Dorado” telesarjast.”
„Ja siis?”
Ta norsatas (sobimatu heli nii väikeselt naiselt), tegi kannapöörde ja hakkas hotelli eesukse poole minema.
Jõudsin järele ja kõndisin temast natuke eespool.
Ta lisas sammu. Mina samuti. Kihutasime teineteise võidu eesukse poole, kasvava kiirusega läbi eelmise öö vihmast jäänud lompide.
Minu jalad olid pikemad; jõudsin esimesena kohale. Avasin talle ukse ja viipasin galantselt, et ta sisse astuks. See oli meie ammune võistlus. Ehk on mu väärtushinnangud iganenud, kuid olen vana kooli mees. Arvan, et mehed peaksid kohtlema naisi teisiti kui kõigest lühemaid ja nõrgemaid mehi, kellel on rinnad. Eks proovige mulle selgeks teha, et olen nõnda mõeldes