Tormirinne. Jim Butcher
karjäärinaistest, teadis ta täpselt, mismoodi mind vanamoodsuse kaelaketist sikutada.
Kiristasin hambaid. „Hästi,” ütlesin ma. „Väga hea. Hakkan sellega töötama täna õhtul.” Oh sa poiss. Küll see Valgele Nõukogule alles meeldiks. Pidin lihtsalt täiesti kindel olema, et nad sellest teada ei saa.
Murphy noogutas ja ohkas, minu poole vaatamata. Siis ta ütles: „Lähme siit minema,” ja astus ukse poole. Ma ei proovinudki temast ette jõuda.
Kui me välja kõndisime, laisklesid vormis võmmid ikka alles koridoris. Carmichaeli polnud kuskil näha. Kriminalistikapoisid olid kohal ja tammusid kannatamatult ringi, oodates, millal me välja tuleme. Siis korjasid nad kokku oma plastkotid, pintsetid, valgustid ja muud asjad ning kiirustasid hanereas meist mööda numbrituppa.
Murphy silus oma tuulest sasitud juukseid, kui ootasime, et iidne lift oma mõnusas tempos üles seitsmendale korrusele veniks. Tal oli kuldkäekell, mis tuletas mulle äkki meelde. „Oh, kuule,” küsisin temalt. „Mis kell on?”
Ta vaatas kella. „Kaks kakskümmend viis. Mis siis?”
Sosistasin vandesõna ja pöörasin trepi poole. „Jään oma kokkusaamisele hiljaks.”
Ma lausa lendasin astmetest alla. Lõpuks oli mul selles ju kõvasti praktikat ja vestibüüli jõudsin sörkides. Mul õnnestus kõrvale põigata eesuksest sisse astuva pagasihunnikuga portjee eest ja hüppega kõnniteele maanduda. Mul on pikad jalad, mis neelavad pikki vahemaid. Jooksin vastutuult, must mantel selja taga laperdamas.
Minu hooneni oli mitu kvartalit ja kui olin pooled neist läbinud, aeglustasin sammu. Ma ei tahtnud saabuda kohtumisele abikaasat otsiva Monicaga, puhkides nagu sepalõõts, juuksed sassis ja nägu higist nõretamas.
Mu viletsas vormis võis ilmselt süüdistada tegevusetut talvehooaega, sest ma hingeldasin kõvasti. See hõivas niivõrd mu tähelepanu, et ma ei märganud tumesinist Cadillaci enne, kui see minu kõrval peatus ja üks üsna suur mees sellest välja astus – minu ette kõnniteele. Tal olid tulipunased juuksed ja jäme kael. Tema nägu nägi välja nii, nagu oleks keegi seda tema beebieas korduvalt lauaga lapikuks tagunud – välja arvatud tugevasti esilekerkivad kulmud. Tal olid pisikesed pilukil sinisilmad, mis tõmbusid veel rohkem pilukile, kui ma temani jõudsin.
Peatusin ja taganesin, siis pöörasin ümber. Veel kaks meest, mõlemad minu pikkused ja kõvasti raskemad, aeglustasid parajasti samuti sammu. Nähtavasti olid nad mind jälitanud ja nägid üsna ärritunud välja. Üks neist lonkas natuke, teisel oli siilisoeng, mis mingi juuksegeeliga ogadeks seatud. Mul oli tunne, nagu käiksin jälle keskkoolis ja mind on ümber piiranud ragbimeeskonna jõhkardid.
„Kas saan teid aidata, härrased?” küsisin. Vaatasin ringi mõne võmmi järele, kuid nad kõik olid arvatavasti Madisonis. Kellele ei meeldiks vahtida, suu ammuli?
„Istu autosse,” ütles minu ees seisev mees. Üks ülejäänutest avas tagumise ukse.
„Mulle meeldib kõndida. See on südamele hea.”
„Kui sa autosse ei istu, pole see su jalgadele hea,” urises mees.
Autost kostis hääl: „Härra Hendricks, palun teid. Olge ometi viisakam. Härra Dresden, kas ühineksite minuga hetkeks? Lootsin, et saan teile kontorisse küüti pakkuda, kuid teie äkiline ilmumine muutis selle mõnevõrra problemaatiliseks. Ehk lubate mul vähemalt siitmaalt teid kohale sõidutada.”
Kummardusin, et heita pilk tagaistmele. Mind silmitses naeratades üks ilusa ja tagasihoidliku näoga mees, kes kandis mugavat spordijakki ja Levi’se teksaseid. „Ja te teeksite seda?” küsisin temalt.
Tema naeratus muutus laiemaks ja ma võin vanduda, et sellest hakkasid ta silmad sädelema.
„Minu nimi on John Marcone. Tahaksin teiega äriasju arutada.”
Jäin teda hetkeks jõllitama. Ja siis libises mu pilk kõrvale väga suurele ja väga ületreenitud lihastega härra Hendricksile. Too urises vaikselt ja see kõlas täpselt nagu Cujo2, enne kui koer autos istuva naise kallale kargas. Ma ei arvanud, et tahaksin Cujo ja tema kahe semuga kaklema hakata.
Niisiis ronisin Caddy tagaossa Džentelmen Johnny Marcone juurde.
Nagu selgus, oli see väga kiire päev. Ja ma hilinesin endiselt oma kokkusaamisele.
Kolmas peatükk
Džentelmen Johnny Marcone ei paistnud selletaolise mehena, kes laseks mul jalad murda või suu kinni teipida. Tema hallisegused juuksed olid lühikeseks lõigatud ning silmanurkades päevitus- ja naerukurrud. Ta nägi välja rohkem nagu kolledži ragbitreener: hea välimusega, päevitunud, sportlik ja entusiastlik. Seda muljet tugevdasid temaga kaasas olevad mehed. Cujo Hendricks kõrgus meie kohal nagu profimängija, kes on tarbetu ekstreemse julmuse eest mängust kõrvaldatud.
Cujo ronis tagasi autosse, jõllitas mind tahavaatepeeglist, keeras siis tagasi sõiduteele ja hakkas aeglaselt mu kontori poole sõitma. Rool tema tohututes kätes paistis tilluke ja habras. Tegin mõttelise märkuse: ära lase Cujol käsi oma kõri ümber panna. Ega kätt. Paistis peaaegu, nagu piisaks tema ühestki käest.
Raadio oli enne mänginud, aga kui mina autosse istusin, läks see täiesti hulluks, pannes kõlarid vilistama. Hendricks kortsutas kulmu ja juurdles selle üle hetke. Ehk pidi ta kõigepealt saatma signaali oma teise ajusse või midagi taolist. Seejärel sirutas käe ja kruttis nuppe, enne kui raadio täiesti kinni pani. Pärast seda lootsin, et see auto peab ikka mu kontorini vastu.
„Härra Dresden,” sõnas Marcone naeratades. „Saan aru, et töötate aeg-ajalt politseiameti heaks.”
„Nad viskavad mulle juhuslikke palukesi,” jäin nõusse. „Kuule, Hendricks. Sa peaksid tõesti turvavöö kinni panema. Statistika ütleb, et siis on sul viiskümmend või kuuskümmend protsenti ohutum.”
Cujo urises jälle minu peale tahavaatepeeglis ja ma naeratasin talle säravalt. Naeratus paistab alati inimesi rohkem ärritavat kui nende tegelik solvamine. Või ehk on mul lihtsalt ärritav naeratus.
Marconet näis minu käitumine mõnevõrra pahandavat. Ehk eeldas ta, et haaran kaabu pihku, kuid mulle pole Francis Ford Coppola kunagi meeldinud ja mul ei ole ka ristiisa. (Mul on küll ristiema, kes on haldjas – arvatavasti on see vältimatu. Aga see on juba üks teine lugu.) „Härra Dresden,” lausus ta. „Kui palju võiks maksta teie palkamine?”
See muutis mu ettevaatlikuks. Milleks võiks kellelgi Marcone-taolisel mind vaja minna? „Mu standardtasu on viiskümmend dollarit tunnis, pluss sõidukulud,” vastasin talle. „Aga see võib varieeruda olenevalt sellest, mida on tarvis teha.”
Marcone noogutas mu jutule kaasa, justkui julgustades mind rääkima. Ta krimpsutas nägu, nagu kaaluks hoolikalt, mida öelda, ja arvestaks minu heaolu vanaisaliku murega. „Kui palju võiks mulle maksma minna soov, et te mõnda asja ei uuriks?”
„Te tahate mulle maksta selle eest, et ma midagi ei teeks?”
„Ütleme, et maksan teile standardtasu. See teeb tuhat nelisada päevas, eks?”
„Tegelikult tuhat kakssada,” parandasin teda.
Ta naeratas mulle säravalt. „Aus mees on haruldane aare. Tuhat kakssada päevas. Ütleme, et maksan teile kahe nädala eest, härra Dresden, ja teie võtate aja maha. Minge õige kinno, magage ennast korralikult välja, tehke sedasorti asju.”
Silmitsesin teda. „Ja rohkem kui tuhande dollari eest päevas tahate te, et ma…?”
„Ei teeks midagi, härra Dresden,” naeratas Marcone. „Üldse mitte midagi. Lihtsalt lõõgastuge ja pange jalad seinale. Ja hoidke uurija Murphyst eemale.”
Ahhaa. Marcone ei tahtnud, et uuriksin Tommy Tommi mõrva. Huvitav. Vaatasin aknast välja ja kissitasin silmi, nagu mõtleksin pakkumise üle järele.
„Mul on raha kaasas,” ütles Marcone. „Sularaha peo peale. Usaldan teid kokkuleppe täitmise osas, härra Dresden. Teie ausus on laialt tuntud.”
„Mmmm.
Stephen Kingi samanimelise psühholoogilise õudusromaani (1981) peatege-lane, 200naelane marutõbine bernhardiin, kes tapab inimesi.