Kosmosehoovused. Isaac Asimov

      Kronoloogiast

      Eks ole see Isaac Asimovi roboti- ja Asumi-raamatute ühte maailmasüsteemi (kronoloogiasse) toppimine hilisem ja üsna kunstlik leiutis, kirjutamise ajal autor end sellega ei vaevanud. Olgu sellega, kuidas on, igatahes „kanooniline” järjekord on selline:

      Robotilood (The Robot series):

      Galaktikaimpeeriumi lood (Galactic Empire novels):

      Asumi eellood (Foundation prequels):

      Algne Asumi triloogia (Original Foundation trilogy):

      Asumi lisalood (Extended Foundation series):

      Nagu näha, on 14 raamatust ikkagi 11 eesti keelde jõudnud (koos „Kosmosehoovustega” 12, neist 4 (nüüd 5) siinsamas SH sarjas). On maitse asi, on’s nood algsed Galaktikaimpeeriumi lood paremad või halvemad kui hiljem muudkui juurde vorbitud lõputud Asumi osad…

      Loo tegevus toimub tükk aega pärast Roboti-tetraloogia sündmusi, ent ka väga palju aega enne Asumit – Trantor on alles laienemas, kuigi juba väga võimas, ent Maa evakueerimine veel käib.

      Proloog. Aasta tagasi

      Mees Maalt jõudis otsusele. See otsus oli sündinud aeglaselt, kuid oli kindel.

      Juba nädalaid polnud ta viibinud oma laeva hubases kajutis, tundnud ruumi külma kõiksust selle ümber. Alul oli ta tahtnud saata lihtsalt kiirteate Tähtedevahelise Ruumi Analüüsi Büroosse ja kosmosesse tagasi pöörduda, kuid teda peeti siin kinni.

      See oli peaaegu nagu vangla.

      Ta jõi oma tee lõpuni ja vaatas inimest laua teises otsas:

      „Ma ei saa enam kauemaks siia jääda!”

      Ka teine mees oli jõudnud otsusele. Seegi oli aeglaselt sündinud, kuid oli kindel otsus. Ta vajas aega, palju aega. Vastused esimestele kirjadele puudusid. Just nagu oleks kirjad mõne tähe sisse läkitatud.

      Midagi rohkemat polnudki ta oodanud; või pigem midagi vähemat. Kuid see oli alles esimene samm.

      Ta teadis, et kuni polnud selge, mis saama hakkab, ei või ta Maalt tulnud mehel minna lasta. Ta puudutas musta siledat varrast oma taskus.

      Ta ütles: „Sa ei mõista, kui delikaatne see probleem on.”

      „Mis on delikaatset planeedi hävimises?” vaidles maalane vastu. „Ma tahan, et teataksite üksikasjadest kogu Sarkile, kõikidele selle asukatele.”

      „Me ei saa. Sa tead, et võib tekkida paanika.”

      „Varem sa rääkisid, et sa teed seda.”

      „Ma mõtlesin ümber ja see lihtsalt pole otstarbekas.”

      Maalane pöördus teise probleemi juurde. „TRABi esindaja pole ikka veel tagasi pöördunud.”

      „Ma tean seda. Nad püüavad kriisiolukorraks ette valmistuda. Veel päev-paar ja…”

      „Jälle päev-paar! Kas nad on tõepoolest nii hõivatud, et ei saa mulle minutitki pühendada? Nad pole mu arvutusigi näinud!”

      „Ma pakkusin välja, et viin need arvutused ise ära. Sa ei nõustunud.”

      „Ega nõustugi. Nad võivad tulla minu juurde või lähen mina nende juurde.” Ta lisas ägedalt: „Sina ei usu mind. Sa pole veendunud, et Florina on hukkumisele määratud.”

      „Ma usun sind.”

      „Sa ei usu. Ma tean, et sa ei usu. Ma näen, et sa ei usu. Sa püüad mind rahustada. Sa ei suuda mu andmeid mõista. Sa pole ruumianalüütik. Ma isegi ei usu, et sa oled, kes sa ütled end olevat. Kes sa oled?”

      „Sa ägestud ilmaasjata.”

      „Ägestun jah. Mis selles imelikku on? Või usud, et mulle on kosmos halvasti mõjunud? Olen ma sinu arvates hull?”

      „Rumalus!”

      „Ära teeskle – sa mõtled just seda. Sellepärast ma tahangi näha kedagi Tähtedevahelise Ruumi Analüüsi Büroost. Nemad saavad aru, olen ma hullumeelne või mitte!»

      Teine mees meenutas oma otsust. „Sa ei tunne ennast hästi. Ma aitan sind.”

      „Ei! Ei aita!” kisendas maalane hüsteeriliselt. „Ma lahkun otsekohe. Kui soovid mind peatada, pead mind tapma! Kuid seda sa ei julge. Kogu Florina elanike veri langeb su kätele, kui mu tapad!”

      Teine mees tõstis samuti häält, et end kuuldavaks teha. „Ma ei kavatse sind tappa. Kuula mind, ma ei tapa sind. Pole mingit vajadust sind tappa.”

      „Kavatsed mind kinni siduda? Paned mu siia luku taha?! Vaat’ mida sul on plaanis ette võtta. Aga mida sa siis peale hakkad, kui TRAB mind otsima hakkab? Ma pean regulaarselt ettekandeid esitama ning sa tead seda.”

      „Büroo teab, et sul on minu juures täiesti ohutu.”

      „Teab? Aga kas nad üldse teavad, et ma olen siia sellele planeedile laskunud? Kas mu esimesed ettekanded on nendeni jõudnud?” Ta pea käis ringi, keha ei kuulanud enam sõna.

      Tema vestluskaaslane tõusis. Talle oli selge, et ta otsus polnud tulnud liiga vara. Ta tegi ringi ümber laua ja suundus aeglaselt maalase poole.

      Ta ütles lohutavalt: „Sinu enese heaolu nimel.” Taskust ilmus must varras.

      Maalane kähises: „See on psühhosond!” Ta sõnad olid segased ja kui ta püüdis tõusta, vabisesid ta käed ja jalad vaevaliselt.

      Ta ütles hammaste vahelt, mis krampi tõmbusid: „Mind uimastati.”

      „Uimastati,” nõustus teine. „Kuule, ma ei kavatse sulle viga teha. Sul on raske mõista asja tegelikku delikaatsust, kui sa erutud ja ärritud. Ma lihtsalt rahustan sind. Ainult rahustan.”

      Maalane ei suutnud enam kõneleda. Ta vaid istus seal ja vaatas. Peas tagus nürilt: „Suur Kosmos, mulle on midagi sisse joodetud…!” Ta tahtis karjuda, ära joosta, kuid ei suutnud.

      Teine oli juba tema kõrvale jõudnud. Ta seisis ja vaatas teda ülalt alla. Maalane vaatas alt üles: tema silmalihased töötasid veel.

      Psühhosond oli automaatne seade. Oli vaid vaja ühendada selle klemmid vastavate punktidega peas ning lasta sel tegutseda. Maalane vaatas seadet kasvava õudusega, kuni ta nägemisnärvid kangestusid. Ta isegi ei tundnud, kuidas teravad peenikesed nõelad tema kolbaõmblustesse tungisid.

      Teise mehe sõnad kostsid temani tuhmilt, eemaldudes pikka ja pimedasse tunnelisse: „See ei tee haiget. Tunni aja pärast tunned end hoopis paremini, palju paremini. Sa naerad kogu selle asja peale koos minuga.”

      Ta üha karjus ja karjus oma mõistuse vaikuses. Ta kisendas: ei, te ei mõista. See on inimesi täis planeet. Kas te ei näe, et te ei või riskida sadade miljonite elavate inimestega?

      Maalane tundis kerget vibreerumist kolba ümber ja siis kadus ka see.

      Pimedus laskus ning mähkis kõik endasse. See ei selginenud täielikult