Kosmosehoovused. Isaac Asimov
„Mulle tuli meelde!”
Töötavad lõuapärad peatusid ja ruumi täitev söömisega kaasnenud ebamäärane mõmin vaibus mõnevõrra. Lagedaks pöetud pead ja karvutud näod tundusid seinte tuhmis helenduses võidunutena. Silmades puudus huvi, oli vaid reflektoorne tähelepanu, mille oli esile kutsunud ootamatu hüüatus.
Rik karjus uuesti: „Mulle meenus mu töö! Mul oli töö!”
Keegi hõikas: „Peassuu!”Teine lisas häält kõrgendades: „Sidi maha!”
Näod pöördusid ära, sumin ja mõmin taastusid. Rik vahtis tühja pilguga lauda. Ta kuulis, kuidas kostis kellegi märkus, mida saatis õlakehitus: „Hull-Rik!” Keegi osutas näpuga otsaette. See ei omanud tema jaoks mitte mingisugust tähendust.
Ta istus aeglaselt.
Võtnud kätte lusika, mille esiäärel olid hambad ja otsas orad, nii et sellega oli võimalik helpida, nüsida ja torgata – kõike ühtviisi halvasti –, tõmbas ta kausi uuesti enda ette. Ta pööras lusikat ja põrnitses oma numbrit, mis oli lusika varre sisse pressitud. Teistel oli seal numbri kõrval nimi, temal mitte. Tal oli vaid hüüdnimi – Rik. Kõrdiistanduste žargoonis tähendas see midagi ligilähedast idioodile. Parematel päevadel lisandus laiendina – Hulluke Rik. Põllutöölisele pidi sellest piisama.
Esimest korda sellest hetkest alates, kui ta vabrikusse saabus, meenus talle midagi, mis oli juhtunud enne seda. Kui vaid suudaks meenutada…! Ehk suudab ta nüüd meenutada veelgi enam?
Korraga polnud ta enam üldse, kõige vähematki näljane. Ta viskas oma lusika sültjasse liha- ja juurviljakäkki enda ees, lükkas taldriku eemale ja surus pihud silmadele. Ta sõrmed tõmblesid juustes, kui ta proovis meeleheitlikult tungida sellesse pilusse oma mõistuses, kust korraks oli välgatanud midagi udust, arusaamatut.
Ta puhkes nutma, kui kellalöök kuulutas ta lõunavahetuse lõppu.
Kui ta õhtul veskist lahkus, sättis Valona March end ta kõrvale. Alul ei pannud ta naist üldse tähele, registreeris vaid, et keegi hoiab sama tempot. Siis ta peatus ja vaatas teda. Naise juuksed olid midagi blondi ja pruuni vahepealset, ta kandis neid kahes jämedas patsis, mida hoidsid koos pisikeste rohekate kivikestega magnetklambrid. Kivid olid odavad ja luitunud. Nad kõik kandsid seal lihtsaid puuvillaseid varrukateta särke ja lühikesi pükse.
„Ma kuulsin, et lõuna ajal läks miskit valesti?”
Valona rääkis terava talupojaaktsendiga. Rik hääldas vokaale pehmelt ja pisut läbi nina. Tema üle irvitati selle pärast ja mõned proovisid seda jäljendada, aga Valona kinnitas, et nad teevad seda ainult rumalusest.
Rik mühatas: „Ei läinud midagi valesti, Lona.”
„Ma kuulsin, et sulle tuli midagi meelde. On see tõsi, Rik?” käis naine peale.
Ka naine kutsus teda Rikiks, sest muud nime tal polnud. Ta ei suutnud oma nime meenutada, kuigi oli seda kogu hingest proovinud. Kord hankis Valona narmendava telefoniraamatu ja luges ette kõik seal leiduvad eesnimed. Mitte ükski ei tundunud talle kuidagi tuttav.
Ta vaatas naisele otse näkku ja lausus: „Ma pean veskist ära tulema.”
Valona kortsutas kulmu. „Ma ei tea, kas see on võimalik. See pole hea mõte.” Tema ümar, kõrgete põsesarnadega nägu tõmbus murelikuks.
„Ma pean iseendast rohkem teada saama.”
Valona niisutas keelega huuli: „Ma ei tea, kas see oleks õige.”
Rik pöördus minekule. Naise mure oli siiras. Valona oli talle leidnud selle koha veskis, kuigi ta polnud nende masinatega varem kokku puutunud. Või võib-olla oli, aga ta ei mäletanud. Naine oli kinnitanud, et Rik on liiga väike füüsilise töö jaoks. Tegelikult oli naine ta elu päästnud, oli teda hoidnud neil esimestel kohutavatel päevadel, kui ta ei suutnud häältki teha ega teadnud, misasi on toit.
„Ma pean.”
„Jälle peavalud?”
„Ei. Mulle tõepoolest meenus midagi. Mulle meenus, millega ma varem tegelesin… Varem!”
Ta polnud päris kindel, kas ta üldse peaks seda naisele ütlema, ja seepärast vaatas ta kõrvale. Soe, leebe päike oli kahe tunni jagu horisondist kõrgemal. Ühetaolised tööliste hüttide read veskite ümber polnud midagi vaatamisväärset, ent Rik teadis, et tasub vaid üle kõrgendiku minna, kui pilgule avanevad kuldsed ja karmiinpunased väljad.
Talle meeldisid need tasandikud, meeldisid esimesest pilgust, isegi enne, kui ta teadis, ent need on kuldsed ja karmiinpunased. Isegi enne, kui ta üldse teadis, mis on värvid. Need mõjusid talle lohutavalt ja rahustavalt, võtsid ära ta peavalu juba siis, kui ta suutis rahulolu väljendada vaid tasase kurisemisega. Tollal oli Valona ülepäeviti laenanud diamagneetilist rollerit ja viinud ta külast eemale. Masin hõljus jalakõrgusel maa kohal antigravitatsiooniväljal ja nad olid sõitnud inimasundustest kaugemale, kuni nende ümber polnud enam muud, kui kõrdilõhnast raske sõidutuul nende nägudel… Nad olid istunud teeveerel, ümberringi värvid ja lõhnad, nende vahel toidupakk. Ja päike tegi nende kohal kaare ning siis oli aeg tagasi pöörduda.
See mälestus liigutas Riki. „Kõnnime põllu äärde, Lona.”
„On juba hilja.”
„Palun! Ainult natuke asulast välja.”
Naine näperdas väikest rahataskut vöörihma siseküljel; see oli ainus luksusese, mis tal oli.
Rik võttis ta käevangu. „Lähme jalutame.”
Poole tunni pärast keerasid nad maanteelt tambitud liivkattega käänulisele kõrvalteele. Vaikus oli käega kombatav ning Valona tundis, kuidas teda pisitasa valdab hirm. Oma tundeid ta sõnades väljendada ei osanud ja seepärast ei proovinudki.
Mis siis saab, kui Rik ta jätab? Mees oli temapikkune ja kaalus hulga vähem. Mõne koha pealt oli Rik senini väga lapsik. Kuid enne, kui talt mõistus võeti, oli ta olnud kahtlematult haritud inimene. Haritud ja väga tähtis.
Valona polnud kunagi saanud rohkem haridust, kui õppinud lugema ja kirjutama ja ametikoolis kasutama veski masinaid, kuid sellest sai ta suurepäraselt aru, et mitte kõik inimesed ei ole nii piiratud. Näiteks kasvõi Resident, kelle teadmised neile kõigile väga kasuks tulid. Mõnikord tulid ka mõisnikud inspekteerima. Ta polnud neid kunagi lähedalt näinud, kuid kord puhkuse ajal oli ta käinud Linnas ja näinud kaugelt uskumatult suursuguseid olendeid. Mõnikord oli veskitöölistel lubatud kuulata, kuidas räägivad väga haritud inimesed. Nad rääkisid teistmoodi, hulga sujuvamalt, pehmemalt ja pikemate sõnadega.
Lona oli ehmatanud, kui Rik esimest korda kõnelema hakkas. Sõnad olid tulnud ootamatult, seni oli Rik ainult niuksunud peavalust. Need kõlasid imelikult. Lona proovis talle õpetada õiget aktsenti, aga see ei aidanud.
Sellest peale ta oligi hirmul, et mees hakkab mäletama liiga palju ja läheb tema juurest ära. Ta oli kõigest Valona March, hüüdnimega Suur Lona – suur tugevate jalgade ja tööst punetavate kätega tüdruk. Tüdruk, kellel ei olnud lootustki leida endale meest. Tal jäi vaid üle nukralt põrnitseda poiste poole, kui need teda ignoreerisid jõudepäevade pidusöökidel. Nendega itsitamiseks ja silmade tegemiseks oli ta liiga suur.
Tal polnud kunagi lootust hellitada ja hoida oma last. Üksteise järel olid kõikidel teistel naistel sündinud lapsed, tema võis vaid ennast neile ligemale pressida, et heita pilk punastele krimpsus silmade ja kummisarnaste suukestega karvututele olenditele.
„Sina oled siis järgmine, Lona.”
„Millal sul laps sünnib, Lona?”
Tal jäi vaid vaikides eemalduda.
Ning siis oli ilmunud tema ellu Rik – ka imik omal kombel. Teda oli vaja sööta, ümbritseda hoolitsusega, kanda teda välja päikese kätte, kussutada magama, kui teda peavalu vaevas, kaitsta.
Lapsed jooksid karjudes ja naerdes nende ümber. Nad karjusid: „Lonal on peigmees, Lonal on peigmees! Suurel Lonal on loll peigmees Rik!”
Hiljem,