Minu Indoneesia. Maailma makett. Berit Renser

      PROLOOG

      Taman Mini kultuuripark Jakartas jutustab oma külastajatele loo. „Bhinneka Tunggal Ika“ ehk „Ühtsus mitmekesisuses“ on Indoneesia moto. See fraas peab siduma tervikuks üüratu arhipelaagi 17 000 saart ja tuhanded etnilised grupid, kes neil kõrvuti elavad. Kultuuripargis saab väikese vaevaga, ilma mere- ja kultuuritõketele komistamata, jalutada jaavalaste joglo’de1, dajakite longhouse’ide2 ja Bali templite vahel. Vaadata Maluku pulmasid, Sulawesi matuseid või Nusa-Tenggara ümberlõikamistseremooniaid. Taman Mini on mitmekesisuse ideaalrefleksioon.

      Indoneeslaste suur rahvuslik narratiiv on siiski üks paras väljamõeldis. Aastasadade jooksul vaheldusid siin hinduistlikud ja budistlikud kuningriigid ning islamistlikud sultanaadid, hõlmates eri aegadel eri piirkondi. Tänapäevase Indoneesia alad ühendas lõpuks Madalmaade ahne käsi, mis ei nimetanud saarestikku ümber mitte veel riigiks, vaid Ida-India Kompaniiks ja hoidis oma võimu 350 aastat. „Merdeka!“ oli võimas sõna. See tähendas vabadust. Pärast lõputuid rüselusi emamaa Hollandiga, aga ka Jaapani okupatsiooniga, saavutati lõpuks, 1945. aastal, iseseisvus. Arhipelaagi elanikud olid nüüd korraga küsimuse ees: kes me oleme ja mis meid seob?

      Nendele küsimustele pidi vastused andma Indoneesia esimene president, karismaatiline Sukarno, keda kutsuti hellitavalt Indoneesia isaks. Sukarno alustas riigi põhjaliku brändimisega, esmajoones selle asukaile endile.

      Ühtsel riigi oli vaja ühte riigikeelt – saagu selleks indoneesia keel. Ühtsel riigil oli vaja ideoloogiat – saagu selleks Pancasila. Ühtsel riigil oli vaja hümni – saagu selleks „Suur Indoneesia“. Rahvuslikku ühtsustunnet ja patriotismi pidid nüüd kasvatama lõputud pisitegevused. Üks õige indoneeslane käis paraadidel puna-valges marssimas; heiskas hommikuti koolihoovis lippu ja võimles selle all lugupidavalt; üks õige indoneeslane tegi oma riigi heaks ühiskondlikult tasuta tööd ja ehitas üles terve 1962. aasta Aasia mängude staadioni. Üks õige indoneeslane laulis, käsi rinnal, hümni:

      Ja üks õige indoneeslane teadis küsimustele une pealt õigeid vastuseid:

      „Millistest põhimõtetest koosneb Pancasila?“

      „Usk ühte jumalasse! Humanism! Õiglus! Indoneesia ühtsus! Esindusdemokraatia!“

      Isegi kui Sukarno presidenditroonilt tõugati ja võimu võttis autokraatlik Suharto, ei kadunud vajadus rahvusfantaasiate järele. Suharto abikaasa oli see, kes käis lauale idee Taman Mini kultuuripargist. Meid, välistudengeid, toodi nüüd siia, nõnda nagu siia toodi kohalikke oma riiki õppima. Indoneesia on nii suur ja nii lai, et ülevaate sellest võibki saada vaid ühe teemapargi kaudu. See minimaailm ei ole midagi muud kui järjekordne püüdlus vastata nii tihti tekkivale küsimusele „Mis on Indoneesia?“.

      Panna Indoneesia raamidesse, mida võimaldavad ühtsed raamatukaaned, on vaat et võimatu projekt. Sellest metsikust variatiivsusest, 261 miljonist inimesest ja 17 000 saarest ühiste joonte väljavõlumine oli ülesanne, millega maadlesid poliitikud aastakümneid. Kuidas nüüd mina, Indoneesias kokku umbes kolme aasta jagu elanud välismaalane, võin vastutada Indoneesia defineerimise eest? Ju vist peangi tegema midagi sellist, mida tõenäoliselt tegi Sukarno omal ajal maakaarti vaadates: koguma kokku tuhanded haakumatud osad, mahutama need ühe raami sisse ja kirjutama sellele peale „Minu Indoneesia“.

      ESIMENE OSA: JAAVA

      Pikad reisid algavad enamasti segadusega. Ega sa veel kodus ei adu oma saatust, püüad lihtsalt ükshaaval to-do list’i4 täita: otsida välja pass, vaja hankida viisa, kolida tühjaks kodu, otsida autole garaaž, palju ma raha vahetan?, tšau, ootan teid külla, õhkutõus-piin-maandumine, migratsiooniamet, müra ja sagimine, tere-ma-olen-Berit, minu uued sõbrad, minu uus kool, minu uus kodu. Minu uus elu.

      Mul ei ole endiselt ühtki head seletust selle kohta, miks ma oma uut eluetappi just Indoneesias alustasin, ehkki olen sellele üllatust täis küsimusele pidanud korduvalt vastust otsima. Minu kandideerimine õppestipendiumile oli sama juhuslik kui minu vastuvõtt. Olin äsja lõpetanud Tartu ülikooli semiootika magistrantuuri ja läbinud etnoloogia õppekava. Mind ei hoidnud enam kinni ei Tartu linn ega koduülikool. Isegi haridus jättis mulle vabad käed – võisin saada eikellekski või kelleks tahes.

      Sadade võimalike elustsenaariumite vahel valides hakkasin õppima indoneesia keelt. Tõenäoliselt oli see neist kõige irratsionaalsem. See polnud mõistuslikult seletatav otsus või tulevikuperspektiive silmas pidav kaalutlus, vaid puhas eralõbu, veel üks ootamatu oskus ühe noore, kümne tuulega kaasa jooksva inimhinge jaoks.

      See tuul viis mind nüüd Jaavale, maailma tihedamalt asustatud saarele. Darmasiswa stipendiumit jagati välismaalastele rohkem kui 80 riigist, ning meid puistati suvaliselt üle arhipelaagi laiali. Oleksin võinud sattuda konservatiivsesse Padangi, kus naistel oli koolis peakatte kandmine kohustuslik; Jogjasse, kus kristlik õppejõud vale vastuse eest kriidipuru näkku puhus; või pealinna Jakartasse, kus kooli jõudmine võttis kauem aega, kui veedeti koolis. Mina saabusin Sebelas Mareti ülikooli, „Jaava hinge“ säilitavasse Solo linna. Pidasin seda suhteliselt õnnelikuks põrsaks kotis.

      Sellegipoolest ma kooli lõpuks suurt ei jõudnudki. Milleks õppida keelt koos välismaalastega kinnises klassiruumis, kui terve Indoneesia oli täis vestlusvõimalusi. Oma kogemused ja keeleoskuse sain peamiselt sundolukordadest: püüdes sõlmida rahu moraalsete naabritega või seletades, et usuleigusest hoolimata pole ma kommunist. Planeeritud aasta venis sujuvalt kaheks. Boheemlaslikust tudengist sai bürokraatias siplev aktivist ja hobietnoloogist kasvas välja kohalik kirjanik. Olin tõepoolest tühi leht paberit, millele võis kirjutada mis tahes loo…

      RAMADAAN ON COOL

      Kui ma Indoneesiasse saabusin, oli endiselt ramadaan. Millegipärast olin selle kahe silma vahele jätnud. Ausalt öeldes olin täiesti mööda vaadanud asjaolust, et kolisin aastaks õppima maailma suurimasse islamiriiki. Kui ma veel Eestis olles elu Indoneesias ette kujutasin, kuulusid selle hulka rannad ja mäed, palmid ja riisipõllud, veidi müstikat ja võõraid usundeid, aga mitte kordagi ei mõelnud ma sellele, et ühes troopilises Aasia arhipelaagis võiks just islam olla see, mis nii tugevalt igapäevaelu dikteerib.

      Kui ma lõpuks kohale jõudsin, tabas see mind korraliku hoobina. Ramadaani ajal oli kogu religioosne elu tavapärasest veelgi võimsamad pöörded võtnud. Mošeed karjusid kõvemini ja sagedamini, varahommikul kõlas ühest ruuporist lastelaul, teisest ruuporist noomivad sõnad, kolmandast mõni uinutav mantra. Igal õhtul möödus minust paraad valgesse riietatud inimesi, kes kottpimedatel tänavatel telefonivalguses justkui tondid pühakoja poole hiilisid. „Head ramadaani!“ – tervitused resoneerisid üle poodide, kodude ja koolide.

      Samas päevasel ajal elu justkui seisis. Ainsad liigutused toimusid kui aegluubis. Muidu nii ülerahvastatud Jaava saar kajas tühjusest. Tänavad olid võrdlemisi lagedad ja kõledad ning keset kõige kuumemat päeva ei olnud vahel hingelistki näha. Ainsad moslemid, kelle toel kristlaste toiduärid veel püsti seisid, olid paastust vabastatud menstrueerivad naised. Need, kes näljased, sõid nüüd vaikselt oma kodus, peitudes avalikkuse hukkamõistvate pilkude eest. Öised toiduputkad olid nagu teod kogu oma elamisega päevaks haihtunud