Minu Indoneesia. Maailma makett. Berit Renser
kui Saudi Araabiasse. Unustage Pariis ja Eiffeli torn, New York ja Statue of Liberty, unustage isegi Disneyland – õige indoneeslase unistus number üks on kord elus puudutada Araabia poolsaare tulist liiva palverännakul pühasse Mekasse.
Indoneesias on peaaegu igal populaarkultuuri harul islamistlik väljund. Noortekultuuris on oma niši turul leidnud nasyid-bändid, mis mängivad islami sõnumeid kandvaid pop- või reggae-laule. Tavaliste filmide kõrval eksisteerib moraliseeriv islamikino, kus head tegelased kannavad pearätte ja halvad lahtiseid juukseid. Kallimates kaubanduskeskustes müüakse eriti peent halal-toitu. Sealsamas toimuvad islamiriiete moesõud ja šampoonireklaamid müüvad kaetud peaga naistele moslemite juuksehooldussarja. Naised õhkavad võlutult, kui televiisoris sammub sätendava kella ja uhke mobiiliga mees mošee poole. Erilised seltskonnahinged on need, kes õhtuti sõbrad külla kutsuvad, et palvus nõnda üheskoos läbi viia. Motikatel on läikivad kleepekad „Allahu Akbar“8 ja „Jumal on oma jope“. Omaette telesõud on islamijutlustajatel, kellest on saanud rahvuslikud staarid. Tuntumad neist laiendavad oma ampluaad kirjastamisele, sõnumiteenustele või huvikoolidele. Alla võib laadida tuhandeid mobiilirakendusi, mis meenutavad igapäevaselt, kuidas olla hea moslem, või lisavad Facebooki-fotodele kalligraafias kirjutatud koraanitsitaate. Sotsiaalmeedia on korraga täitunud jilbab’idega poseerivate naiste ja songkok’e9 kandvate meestega. Kommentaaride all leidub tuhandeid inspireerivaid sõnumeid pühaduse ja kõlbluse vallast. Islam ei ole siin pelgalt usk, vaid ka ihaldusväärne elustiil.
Lola näitas mulle oma laste pilte. Tema kaheksa-aastane tütar edvistas neil nagu väike superstaar: kontsaga kingad jalas, kleepekaid täis telefon käes ja pearätt peas.
„Kuidas tema pearätini jõudis?“ küsisin.
„Paar aastat tagasi pakkusin talle kandmiseks, treenimise eesmärgil,“ seletas Lola. „Siis ei tule see sel ajal, kui ta jilbab’i kandma peab hakkama, enam nii raskelt.“
„Ja sinu abikaasa seisukoht?“
„Tema ei puutu asjasse. See on üldiselt emade ja tütarde vestlus. Mu abikaasa hindab, et ma kannan jilbab’i, kuid ei alaväärista meie teist tütart, kes seda ei tee. Paljud mehed otsivadki tüdruksõpru lahtiste juustega, aga tõelist abielumaterjali jilbab’iga.“
Kuid mida peab tooma tulevik? Kas tõeliseks moslemiks olemine tähendab samm-sammult aina paksema kangakihi alla varjumist? Lola vaatas mind hetkeks tõsisel pilgul. Islami fundamentalism oli Solo linnas palju ärevust tekitanud. Kohalikud teadsid, kus oli siinsete äärmuslaste kogunemispaik, ning seda piirkonda kardeti ärevalt. Pärast 2002. aasta pommitamisi Bali ööklubis oli islamiradikaalide küsimus eriti tundlik ja üleni kaetud naised võisid saada sama hukkamõistvaid pilke kui mõni end liiga paljastav näitsik.
„Need ninja’d10 on islamist sama valesti aru saanud kui britneyspearsid,“ ütles Lola pahaselt.
Ta oli sellest vestlusest ilmselgelt väsinud, märkasin teda aina pingsamalt toidulauda jõllitamas. Suur kuhi valget riisi seisis rohelises plastist sõelas otse meie ees. Kolm rasvast tilkuvat kanakoiba lebasid kohe seal kõrval ühel väetil kapsalehel. Oli kuhi õlisse uputatud tofukuubikuid ja õlist niretavaid baklažaane. Olid sojaubadest tempe-kotletid ja sinine plasttaldrik punase kastmega, mis lõhnas nagu tulevane lõke suus. Ettekandja tööl lõppu ei paistnud. Veel kaks sõelatäit riisi, veel kaheksa kana, veel üks mägi tofut. Veel, veel, veel. Olime warung’is istunud juba pool tundi, kuid polnud veel midagi hamba alla pistnud. Toidumägedest hoolimata ei tohtinud Lola veel süüa ja mina piinlesin solidaarselt koos Lolaga näljas.
Küsisin veel lõpetuseks, mida arvab Lola neist, kes peavad jilbab’i naiste õiguste rikkumiseks. Lola näitas selle peale oma keskmist sõrme: „Fuck you! Ma olen vaba, vaba kandma jilbab’i!“
Noorhärra kõrvallauast vaatas selle peale pahaselt Lola poole. Mees pani sigareti huultele, kuid tõstis selle siis tagasi lauale. Üks silm jõllitas pingsalt meid, teine jälgis saalis sahisevat telerit. Ta asetas sigareti taas suule, siis tagasi lauale, nihutas enda ette kana, vaatas teleri poole, lükkas kana tagasi, vaatas nutitelefoni ja nuusutas tofukuubikuid. Kalender, mis näitas päikese loojumise ehk paastu lõppemise kellaaega olenevalt nädalapäevast, oli mehel sõrmede vahel kortsu rullitud.
Kogu restoran niheles samas rütmis. Ka Lola tõstis riisikausist suure portsjoni taldrikule ja vaatas närviliselt kella.
Ja siis see lõpuks juhtus. Ekraanile ilmus viimaks ometi helgeid sõnumeid toov mees, kes pärast pikka sissejuhatust lausus need ammu oodatud sõnad. „4… 3… 2… 1… 0 – head isu!“ hüüdis ta.
Lolal ei läinud poolt sekunditki, et üks kanakints kurgust alla toppida. Kogu warung lõi korraga kihama. Justkui vana-aastaööl läks lahti suitsumeeste ilutulestik ja õgardite esimene söömaaeg. Kõik, mida ei saanud päeval teha, tehti õhtul vähemalt kolmekordselt tasa. Nii kui toimus buka puasa – igaõhtune paastu lõpetamine –, algas õgimine, šoping ja lõbutsemine.
Lola ahmis sisse kõike, mis ette jäi, ja pani teise osa käekotti.
„Siis saan öösel ka süüa,“ seletas ta.
„Kell kümme tuleb tavaliselt uuesti nälg. Kell neli hommikul on viimane võimalus süüa, enne kui päike tõuseb. Vahel ärkan ka kell kaksteist ja kell kaks ja pistan midagi suhu,“ loetles Lola oma öiseid toidukordasid.
Lola ei kuulunud nende moslemite hulka, kes nälga kannatada ei suutnud ja perekonna eest varjudes linna teises otsas salaja söömas käisid. Lola kuulus nende hulka, kes võttis asja väga tõsiselt.
„Sa peaksid ka paastumist proovima,“ ütles ta. „See on kehale väga kasulik!“
Olin ta väite suhtes siiski üsna skeptiline, sest paastu ja orgia vaheldumise tagajärjel on haiglad puupüsti täis. Päeval kaebavad inimesed dehüdratsiooni, minestuste ja ülekuumenemise üle, öösel aga liigsöömisest tingitud kõhuvalu. Tarbimine ei lakka kunagi. Ramadaan, mis pidavat päeval puhastama keha ja vaimu mürkidest, sunnib öösel kõike uuesti sisse ahmima. See on tarbimise hiilgeaeg.
Jalutasin minagi öö hakul jilbab’i-poodi ja mõtlesin, kas võiksin ühe sellisega ringi käia. Poemüüja arvas, et muidugi võiksin. Minu valitud rätik on ometi nii ilus! See oli roheline siidine sall, mille ääri palistasid väikesed kivikesed. Müüja otsis sinna juurde ühe mütsi ja väikese vatipadja. Padi pandi mulle nööridega kaela ümber ja kummiga ümber pea. See pidi jilbab’i all paistma pikkade krunni seotud juustena. Siis pani ta mulle pähe pitsist mütsi, mis mu otsaesist varjas, ning alles seejärel rätiku, mis kauniks olemise köögipoole kinni kattis.
Samal ajal kui mina end padja, mütsi ja salliga 35kraadises kuumuses äärmiselt ebamugavalt tundsin, kiitis müüjanna kaunist tulemust. Enda meelest nägin oma ümara näoga välja nagu pakendatud kõrvits. See oli esimest ja viimast korda, kui tolle mitmetähendusliku räti pähe tõmbasin.
Ühel õhtul, kui naabrinaise juurest süüa ostma läksin, ilmus minu juurde väike tüdruk. Ta haaras mul käest ja vedas endaga mošeesse.
„Aga mul pole õigeid riideid!“ pomisesin kohmetult. Olin õlgu paljastavas pluusis ja põlvini seelikus vaid korraks õue hiilinud. Ma ei saanud siiani täpselt aru, mil määral islami reeglid välistudengitele kehtivad, sest siinsed noored kristlased võivad isegi vahel lühikestes pükstes vastu kalpsata. Kuid väike tüdruk lõi käega – minu riietus polnud talle tollel pühal päeval üldse oluline.
Ramadaani lõppemist tähistav lebaran on moslemitele sama tähtis püha nagu kristlastele jõulud. See tähendab suuri pidustusi, nende tarvis ohtralt šoppamist, lebaran’i-riiete ostmist, lebaran’i-allahindluseid,