Minu Indoneesia. Maailma makett. Berit Renser
oli olukord muidugi teistsugune ja tõeliste usuvendade seas leidus palju neidki, kes end lõbusalt KTP-moslemiks kutsusid. Ehk siis paberil käis ristike islami usu ette, sest islam tegi elu lihtsaks, kuid südant see ristike kontrollida ei saanud.
Meie, välistudengite üks tuutor oli Lola. Ta oli 50aastane naine, kes käitus nagu väike tüdruk. Värvilised Hello Kitty kleepekad ja võltssmaragdid katsid tema telefoni, mille ta igal võimalikul hetkel fotolootuses välja tõmbas. Lola välismaalasega Eestist, Lola välismaalasega Rumeeniast, Lola sõbrannadega, Lola sõbrannad välismaalasega, näitas ta mulle oma kollektsiooni.
Lola pidi aitama mul eluaset leida. Mind oli Eestist peale saatnud kujutluspilt, milline mu maja siin olema pidi. Selles elasid üheskoos välistudengid ja kohalikud, kõik hingelt kunstnikud, kes palmidega aias terrassil kitarri mängivad, luulet deklameerivad ja unistades tähti vaatavad…
Lola versioon oli palju vähem romantiline: „Tüdrukute ühiselamu!“
Ma olin elus korra ühiselamus elanud. See oli Venemaa Voroneži ülikooli haiglasiniste seintega räämas maja, mille köök uppus prahi alla, mille tualetiuksed katsid vaevu vaid keha keskosa ja mille ühisdušid asusid külmas ja jäledas keldris, kust seenhaigusi üles korjata. Nii et ühiselamu oli minu jaoks välistatud.
Kuid Lolale oli ühiselamu ohutu koht, kus ükski noorhärra ei tülita, kus tüdrukud saavad teha tüdrukute asju, riisikoogiküpsetamisi nädalavahetusel ja koosõppimisi nädala keskel. Ka uksed pandi siin ööseks ilusti lukku, et mõni meeltesegaduses preili õue kolistama ei läheks ja oma habrast elu ohtu ei seaks.
Mainisin moka otsast, et ma ei suuda aasta otsa ainult tüdrukutega kinniste uste taga elada, ja sellest alates suhtus Lola minusse teatud skepsisega. Juba järgmisel päeval sain temalt sõnumi: „Homme, kolmapäeval kell 7.30 hommikul toimub ülikoolis kampaania „Say no to free sex!“. Tule ja astu vastu amoraalsele abieluvälisele suguühtele! Soovitan eriti sulle.“
Ühel õhtul, mil Lola mind oma teadmistega abistada oli lubanud, kohtusime ühes tavapärases tänavaputkas. Need kannavad siin warung’i nimetust. Enamasti on need ehitatud kõnniteedele või mõne maja garaaži. Autoteest eraldab neid suur vinüülkardin, millele on trükitud kohalik menüü.
Härra Dwi Warung
Praeriis
Praeriis kanaga
Praeriis munaga
Praenuudel
Soe tee
Jäätee
Soe sidrunivesi
Jääga sidrunivesi
Vinüülkardina taga otse kõnniteel käib kokkamine. Gaasiballoonil seisab hiiglaslik vokkpann, millele sattuvad toiduained kõik jäägitult õlisse uputatakse. Ilma suhkru, õli ja riisita ei möödu siin riigis ükski söögikord. Siinsamas tänaval leidub ämber veega, milles taldrikuid pestakse, ja väike prügihunnik, milles närilised maiustamas käivad. Mõni väiksem warung tegutseb küünlavalgel, mõnes suuremas leidub isegi televiisor, mis on hiigelpika tolkneva juhtme abil naabermaja elektrivõrku lülitatud.
Mingil arusaamatul põhjusel meeldis mulle see, et võisin siin nii räpastes kohtades süüa. Eriti tegi mulle nalja, kui tuli istuda kõnniteel jalamatil – sealsamas, kus jooksid pöidlasuurused prussakad ja kassisuurused rotid – ja suruda oma sidrunivees loputatud näpud valgesse pehmesse riisi. See on vist steriilse eurooplase fetiš: olla lubamatult räpases kohas, mille võikus aga hoopis kummalist rahuldust pakub.
Warung oli õhtusel kellaajal rahvast puupüsti täis. Madalate laudade kohal rippusid kilekotid veega. Vesi pidi valgust ja liikumist reflekteerima, et seeläbi kärbseid eemale peletada. Minu meelest ei lasknud kärbsed end neist kottidest vähimalgi määral häirida ja tiirlesid meie ümber, kui Lolaga hämaras kilest punutud mattidel istet võtsime.
Lola oli moraalne naine ja see on siin oluline. Ta kandis juukseid katvat jilbab’i7, mis ühes tükis üle pea tõmmati ja mille kummaline väike nokats alati veidi totakalt rollerikiivri alt paistma jäi. Lola rääkis rahulikult ja aeglaselt nagu ühele korralikule naisele kombeks ning kattis mõõdukalt naerdes oma suu käega. Mulle tundus vastuoluline, et lapsemeelsed indoneeslased allutavad end niivõrd rangetele islamiseadustele.
„Lola, miks sa pearätti kannad?“ ei suutnud ma küsimata jätta, kui olime endale vähemalt lauatäie toitu tellinud ja veidi piinlikus vaikuses istunud. Linnapildis paistis mulle, et jilbab’i kandjaid ja mittekandjaid oli enam-vähem pooleks. Mulle tundus see hirmus isikliku küsimusena, eestlane ei ole ju harjunud usust avalikult rääkima, nii et veerisin selle vaikselt ja ettevaatlikult üle oma huulte. Indoneeslased aga, vastupidi, räägivad sellistest asjadest ilma igasuguse häbita.
„Aga see on ju ilus! Ja naine – see tähendab olla ilus!“
„Ma arvasin just, et pearäti eesmärk on mitte paista ilus?“
„Ilus võib olla, aga seksikas ei tohi!“ oli Lolal vastus olemas. „Kujuta ette, et oled mees tänaval ja su ees looklevad pikad läikivad juuksed. Kas pole seksikas? On küll! Juustel on psühholoogiline mõju. Aga jilbab – see on lihtsalt kaunis.“
Jilbab’id on siin nagu väike moeröögatus. Hiiglaslikke mosleminaistele spetsialiseerunud poode, mis pakuvad uuemaid ja kuumemaid jilbab’e, leiab igast väiksemastki linnast. Mudeleid on igasuguseid: nii sporditüdrukule kui ka linnavurlele, nii kiiresti pähe tõmmatavaid kui ka kaua sätitavaid. Võib osta spetsiaalselt jilbab’idele disainitud prosse või külastada pearätikandjale mõeldud juuksurit.
Uskumatu, kui palju arvamusi ja eelarvamusi võib üks lihtne rätik ühes eurooplases tekitada. Radikaalne islam, naiste õiguste piiramine, patriarhaalne ühiskond, eneseväljendusvabaduse äravõtmine, konservatiivsus, igavus, tagurlikkus. Lola naeris, sest ta polnud mitte ühegi mu arusaamaga nõus.
„Kui sa näeksid kakskümmend aastat vanu fotosid, siis kannan seal seelikuid ja juuksed on valla. Olin laulja ja käisin tihti õhtuti esinemas. Kõik teadsid, et olen abielus, ja minu välimus ei tekitanud probleeme. Aga kui mu abikaasa suri, hakkasid õhtuti mehed ligi tikkuma. Lõpuks tõmbasin pähe jilbab’i, et anda signaal – mina nõuan endaga viisakat käitumist.“
„Ja see aitas?“
„Muidugi! Sa peaksid nägema, kui erinevalt mehed sinuga räägivad, olenevalt sellest, kas oled rätiga või ilma. Minu sõbrannadega teevad nad rõvedaid nalju, aga kui tulevad minu juurde, siis küsivad hästi vaikselt ja tasaselt: „Proua Lola, kas tohib paluda luba vestelda?““
„Nii et rätti kantakse selleks, et saada meestelt lugupidamist?“
„Noh, mitte alati muidugi. Eks moslemeid on ka igasuguseid. Mõni on näiteks prostituut, aga kannab jilbab’i, sest nii saab ta naabrite eest oma tööd varjata. Mõned noored on pandud islamikooli õppima ja seal on jilbab kohustuslik, aga kui õhtul šoppama lähevad, on juuksed ikka lahti. Ütlevad, et neid tuleb ka tuulutada. Mõni kannab jälle teksade all stringe, mis kummardades kõigile paistavad, endal rätt peas. Tead, kuidas me neid kutsume? Britney Spearsi moslemiteks. Kõige imelikum oli kord, kui mu noor sõbranna tahtis baaris suitsu teha. Ta tõmbas jilbab’i peast ära, tegi suitsu lõpuni, võttis paar lonksu õlut ja pani siis rätiku pähe tagasi. Mõni usub, et kui räti pähe tõmbad, siis on kõik patud ka korraga kadunud.“
Märkasin, et kuigi Lola püüdis ladusalt jutustada, oli ta näost kaame. Ta manas suule naeratuse, kuigi see valmistas talle raskusi. Nälg võttis võimust. Kui tugev peab olema usk, et kuumas kliimas oma keha üleni katta või end kord aastas kuu aega näljutada, mõtlesin endamisi. Aga vaikselt hakkasin taipama, et Indoneesias on cool olla moslem, ja nagu trendidega