Kuniks elu. Hendrik Groen
härdameelsed, et jäetakse teistel silm peast torkamata, kui võimalus avaneb.
Kokal oli pärast sööki Evertiga lühike jutuajamine. Too manas ette oma kõige süütuma näo. Hiljem tegin Evertile komplimendi: „No nii, sõber, sa oled jälle sina ise.”
Neljapäev, 29. jaanuar
Väljasõit täna kell 17.00. Sõita on vaid jupike maad.
Rohkem me ei tea. Kindluse mõttes jätan lõunasöögi suures osas vahele. Mulle meeldib süüa vähe, kuid naudinguga. Õnneks on mu maitsemeel veel suurepäraselt säilinud. Mõned eakaaslased ei tee enam soolakurgil ja maasikalgi vahet.
Nii kaob ära üks naudingutest, mis pole tingimata vanusega seotud: maitsev toit ja hea joogipoolis. Lihtsalt hämmastav, et inimesed, kel pole enam suurt midagi peale hea söögi ja joogi nautimise jäänud, on nii vähevalivad ja ihnsad. Kuiv leib, odav šokolaad, õudne kohvilake, ülessoojendatud söök, purukuiv kook, hapu vein – kõik läheb loosi. Muidugi, sõda on üle elatud, aga pagan võtku, see on täiesti mõttetu koonerdamine. Kulutage oma raha muretult nende üksikute asjade peale, mida veel nautida saate – nii tahaksin ma neile hüüda.
Vakumisu deviis raha suhtes kõlab nii: kuluta raha lahkelt, aga mitte mõttetult.
Tagasi maitseteema juurde. Austraalias tehtud katsest nähtus, et katsealustele tundus valgest kruusist maitstud kohv mõrkjam kui sinisest kruusist, kuigi tegemist oli sama kohviga. Võibolla näib valges kruusis olev kohv tumedam ning see seostub rohkem mõrudusega.
Reede, 30. jaanuar
Kelner kandis ruudulist seelikut, seintel rippusid torupillid ja seina ääres oli sadade kaupa viskipudeleid. No nii, millist kööki me siis oma külaskäiguga austasimegi?
Imetore söömaaeg Šoti restoranis ja viskibaaris Highlander. Pidime küll sõitma Alkmaari, kuid see tõstis tuju veelgi. Edwardi nõbu Edwin oli ametlik autojuht. Ta sõidutab meid hea meelega oma mikrobussis ringi. Tahab selle eest vahel ainult paagitäie bensiini saada.
Tummise šoti aktsendi ja viskit täis õllekõhuga peremees võttis eakad külastajad südamlikult vastu. Usalduse märgina lubasime temal oma menüü paika panna. Toit oli suurepärane, kuid ma ei saanud aru, mis seal nii šotipärast oli. Järgmine kord võiks restoranikülastuse korraldaja vastava köögi kohta eelnevalt mõned vihjed anda. Mina tean ainult rupskirooga haggist, üksnes kuulu järgi, aga seda meile ilmselgelt ei pakutud. Vaatasin just järele, mis selle toidu sisse käib: lambasüda, – kops ja – maks ning paksendamiseks natuke sulatatud lambarasva. Ei tea, kas tahaks seda just mahamagatud võimaluseks nimetada.
Evert läks fantastilist viskivalikut nähes peaaegu hulluks.
„Ma ei suuda valida. Ma tõesti ei suuda valida!” sattus ta sõna otseses mõttes paanikasse.
Õhtu lõpuks, kui umbes kuus eri sorti viskit oli kurku kallatud, suutis ta vaid pobiseda: „Paradiis, oh mis paradiis.” Isegi mõned Leonie hellitavad paitused kannatas ta välja. Väga armas.
Edukas restoranikülastus on nüüd juba kõigi kõrvu jõudnud.
Koju jõudes äratasime portjee, et talle head ööd soovida. Geert teatas, et vaatame tema kergele ametialasele rikkumisele läbi sõrmede „juhul, kui pole põhjust teisiti teha”. Geert, vana väike väljapressija.
Kella üheteistkümne ajal ronisin ülimalt rahulolevalt linade vahele.
Laupäev, 31. jaanuar
Igal talvel käib tohutu hädaldamine gripisüsti pärast.
„Ei tea, kas seda kutsutakse sellepärast niiviisi, et sellest saabki gripi,” arutles proua Quint. Peaaegu kõiki vaktsineeritakse, kuid gripp tuleb igal aastal armutult. Köhimise ja rögastamise kontsert kestab juba nädalaid ja on kuulu järgi nõudnud kaks surmaohvrit. Üks neist on mulle tundmatu härra ja teine proua Schreuder, kes sai tuntuks ainuüksi seeläbi, et ta kord kanaarilinnu tolmuimejasse tõmbas.
Jõuame koduloomade teema juurde.
Meil on uus elanik, härra Verlaat, kes vanadekodusse kolimisel pidi koera jätma oma vanema õe juurde, sest siin on lemmikloomad, välja arvatud linnud, keelatud.
Verlaat ähvardas kohtusse pöörduda, sest tema sõnul peaks lemmiklooma pidamine kuuluma üldiste inimõiguste hulka.
Arvan, et Stelwagen võtab ta avaliku tähelepanu vältimiseks ikkagi pihtide vahele. Ta on juba kaks korda Verlaati pool külas käinud.
Kui Verlaati kavatsus läbi läheb, võib meil korralik loomaaed tekkida, vaadates hiljuti avaldatud nimekirja lubatud koduloomade kohta. Aafrika valgekõhtsiil, antiloop, mägikänguru, okassiga – kõik on koduloomad. See peaks meie argipäeva kõvasti elavdama.
Muntjak on nimekirjast maha võetud. Mul tulid pisarad silma, kui lugesin, mispärast. Sellel väikesel hirvel on nii peened jalad, et need murduvad, kui ta kiiresti jooksu pistab. Kurb lugu. Huvitav, kuidas vaene muntjak halastamatus looduses üldse nii kaua vastu pidanud on.
Loodusfilme vaadates ei tea ma kunagi, kuidas suhtuda. Kas olla süütu sebrapoja või emalõvi poolt, kes viimse pingutusega oma kallitele näljastele poegadele toitu jahib.
Pühapäev, 1. veebruar
„Hollandis on Euroopa parim hooldus.”
Rootsi mõttekoda Health Consumer Powerhouse väidab, et Holland on teistest Euroopa riikidest peajagu üle. Kes olen mina, et mõttekojaga vaielda?
Lõikasin artikli välja, tegin supermarketis koopia ja panin puhkeruumi teadetetahvlile üles.
„Näh, see käib rohkem nonde teiste maade kohta,” oli ainuke sapine märkus, mis Bakkerile pärast pikka järelemõtlemist pähe turgatas.
Selge see, et võrreldes Kalmõkkiaga pole meil häda midagi, aga kõik meie naabrid Euroopas…
Nii kui keegi hooldussüsteemi üle kurtma hakkab, heidan paljutähendava pilgu teadetetahvlile. Enamik mu sõpru teeb sama. See ajab kurikuulsad hädapasunad närvi.
„Mis sa nookad kogu aeg selle artikli poole? Ma tean isegi, mis seal kirjutatakse.”
Esmaspäev, 2. veebruar
Jumalasse ma ei usu, kuid mõnikord vajan hingele vaikust. Seega sean sammud palvetoa poole. Eelistatavalt pühapäeva lõuna ajal, kui seal on kõige vaiksem. Tõsiusklikud on hommikusel oikumeenilisel jumalateenistusel ära käinud ja tegelevad külastajate ootamisega.
Eile nautisin seal pool tundi rahu ja süütasin lõpetuseks küünla oma tütrekesele. Sammude sahin kuulutas vana pastori saabumist.
„Kas tohib küsida, kellele see küünal on?” päris ta, kui oli tervituseks sõbralikult pead noogutanud.
„Mu surnud tütrele.”
„Teenistustel te vist ei käi?
„Ei, ma pole teie hingekarjas. Ega üheski muus karjas.”
Pastor põrnitses mõnda aega enda ette. „Tunnistan teile midagi üles,” lausus ta, „tingimusel, et hoiate seda enda teada.”
Mina ütlesin, et olen alati tahtnud pastorile pihiisaks olla. Ta naeris südamlikult.
„Jah, hingekari mul on, aga ise olen uskmatu karjane,” ütles ta. „Ma ei usu jumalasse juba aastaid. Ühel päeval nägin valgust: Jumalat pole olemas või siis on ta äratundmatu. Praktiliselt pole siin vahet.”
„Jumala suhtes olen teiega nõus, aga tundub, et teie elukutse puhul tuleks uskumine siiski kasuks.”
„Pole midagi. Küll ma end päästetud saan. Mulle meeldib inimestele tuge ja lohutust pakkuda. Ei kujuta ette, mida vanaduspäevil peale hakata, kui ma poleks pastor. Keegi ei küsi muide, kas ma ise ka jumalasse usun.”
Rääkisime poolteist tundi juttu. Imetore inimene.
Teisipäev, 3. veebruar
Justnagu saatana sõrme