Auschwitzi tätoveerija. Heather Morris
kuidas poolhämarusest läheb kaks SS-ohvitseri, suitsetades ja naerdes, vintpüssid seljal lõdvalt rippu. Perimeetri prožektorite veiklevas kumas heidavad nad ähvardavaid varje. Ta ei kuule nende sõnu. Ta põis on lõhkemas, kuid ta kõhkleb veel. Nagu kokkuräägitult heidavad ohvitserid siis konid taeva poole, haaravad püssid kätte ning avavad tule. Kolme vangi kehad langevad kraavipõhja. Lale hoiab hinge kinni. Ta surub end seina vastu, kui ohvitserid temast mööduvad. Prožektor valgustab nende nägusid. Lapsed. Need kuradid on alles lapsed.
Nende seljad haihtuvad hämarusse ning seina vastu kustes annab Lale endale vande. Ma jään ellu ja lahkun siit. Kõnnin siit välja vaba mehena. Kui põrgu on olemas, siis ma näen, kuidas need mõrvarid seal põlevad. Ta mõtleb oma perele Krompachys ja loodab, et tema siinolek päästab nad sarnasest saatusest.
Olles end kergendanud, naaseb Lale koikusse.
„Mis lasud seal kõlasid?“ uurib Aron.
„Ma ei näinud.“
Aron tõstab jala üle tema ja laskub põrandale.
„Kuhu sa lähed?“
„Välja kusele.“
Lale sirutab käe üle koikuserva ja haarab Aroni omast kinni.
„Oota.“
„Miks?“
„Kuulsid ju laske,“ ütleb Lale. „Oota hommikuni.“
Aron ei ütle midagi, ronib tagasi koikusse ning jääb lebama, hoides mõlema käega kubemest kinni.
Lale isa korjas kliendi raudteejaamast peale. Härra Sheinberg valmistus elegantselt kaarikusse tõusma ja isa asetas tema peene nahkkohvri vastasistmele. Kust ta oli siia sõitnud? Prahast? Bratislavast? Või koguni Viinist? Peenes villases ülikonnas, kingad värskelt läikima hõõrutud, naeratas ta ja kõneles veidi Lale isaga, kui esiistmele ronis. Isa nõõtas hobuse liikuma. Nagu teisedki mehed, kellele Lale isa voorimehena küüti pakkus, oli härra Sheinberg naasnud tähtsate äriasjade ajamiselt. Lale tahtis olla temasarnane. Mitte nagu isa.
Härra Sheinberg oli seekord ilma abikaasata. Lalele meeldis heita salapilke proua Sheinbergi ja teiste naiste poole, kes tema isa kaarikus sõitsid, imetleda nende väikeseid valgetes kinnastes käsi ja elegantseid kõrvarõngaid, mis sobisid kokku kaelakeedega. Ta armastas kõiki neid maitsekates riietes ja ehitud kauneid naisi, kes mõnikord neid tähtsaid mehi saatsid. Ainus hea asi isa aitamise juures oligi neile kaariku uks avada ja nende käsi pihku võtta, kui ta aitas neil maha tulla, hingates sisse nende hõngu ja unistades nende eludest.
PEATÜKK 2
„Välja, kõi kvälja!“
Viled puhuvad ja koerad hauguvad. Selget ilma kuulutav hommikupäike kiirgab läbi ukseava 7. plokki. Mehed ronivad koikudelt maha ning lohistavad end välja. Nad jäävad hoone ette seisma. Keegi ei julge kaugemale liikuda. Nad ootavad. Ja ootavad. Karjujad ja vilepuhujad koos oma koertega on kadunud. Mehed lohistavad jalgu ja sosistavad vaikselt lähima kõrvalseisjaga. Teiste plokkide poole vaadates näevad nad sealgi sama vaatepilti. Mida nüüd teha? Oodata.
Viimaks läheneb 7. plokile SS-i ohvitser koos ühe vangiga ja mehed jäävadvait. Mingit sissejuhatust ei järgne. Märkmikku hoidev vang asub numbreid välja hõikama. Tema kõrval seisev SS-i ohvitser annab oma kannatamatusest märku jalaga vastu maad toksides ning kepiga vastu säärt laksates. Läheb veidi aega, enne kui vangidele kohale jõuab, et hüütavad numbrid vastavad tätoveeringutele vasakul käsivarrel. Loendus viiakse lõpule. Kaks numbrit ei saa vastust.
„Sina.“ Loenduse läbiviija näitab näpuga rivi lõpus seisjale. „Mine sisse ja vaata, kas keegi on veel seal.“
Vang vaatab talle otsa, pilgus küsimus. Ta pole jutust sõnagi mõistnud. Kõrvalseisja sosistab talle käsu tähenduse ning mees kiirustab sisse. Ta naaseb kähku ja hoiab oma paremat kätt kõrgel, kaks näppu tõstetud: „Kaks surnut.“
SS-i ohvitser astub ettepoole. Ta kõneleb saksa keeles. Vangid on aga juba õppinud lõugu pidama ning kuulekalt ootama ja lootma, et keegi tõlgib. Lale saab kõigest aru.
„Teil on kaks söögikorda päevas – üks hommikul ja üks õhtul. Kui õhtuni elus püsite.“ Ta peatub korraks ja naeratab süngelt. „Hommikueine järel töötate, kuni käsime teil lõpetada. Jätkate selle laagri ehitust. Leidub veel palju teiesuguseid, keda me siia toome.“ Naeratusest saab nüüd uhkeldav irve. „Kui järgite kapo1ja ehitusülemate käske, siis näete, kuidas päike loojub.“
Metallikõlin paneb vangid pilke pöörama lähenevate meeste poole, kes kannavad kaht suurt pada. Teised kannavad süles kõlina allikat, milleks on väikesed metallpurgid. Hommikusöök. Mõned vangid hakkavad tulijate poole liikuma, nagu sooviks neid aidata.
„Kui keegi liigutab, lastakse ta maha,“ kärgib SS-i ohvitser, pannes püssi laskevalmis. „Teist võimalust ei anta.“ Ohvitser lahkub ja nende poole pöördub nüüd loendust läbiviinud vang.
„Kuulsite,“ ütleb ta poola aktsendiga saksa keeles. „Mina olen teie kapo, teie ülemus. Võtate kahte ritta ja saate oma toidu. Need, kes kaebavad, arvestagu tagajärgedega.“
Ridadesse joondudes hakkavad mehed omavahel sosistama ja küsivad, kas keegi mõistis, mida „sakslane“ kõneles. Lale annab lähedal olijatele teada ja palub neil sõnumit edasi anda. Ta tõlgib nii palju, kui jõuab.
Kui ta viimaks rivi ette jõuab, võtab ta tänuga vastu väikese plekk-kruusi, mille sisu tilgub üle kruusi ääre ka neile parkunud kätele, mis selle talle ulatavad. Kõrvale astudes uurib ta, mida eine endast kujutab. See on pruun, aga võimatu on selle koostist kindlaks teha ning ka lõhn on võõras. See pole ei tee, kohv ega supp. Ta suleb silmad, pigistab nina kinni ning asub tillukeste lonksudega jooma, kuna kardab, et liiga suure sõõmu korral võib see rõveda maitsega vedelik kiiresti välja purskuda. Mõnede teistega see juhtubki. Lähedal seisev Aron tõstab oma kruusi, nagu tahaks toosti öelda.
„Sain kartulitüki, kuidas sul läks?“ küsib ta.
„Seekord küll mitte. Vahest järgmine kord.“
„Oled sa alati nii positiivne?“
„Küsi mult päeva lõpus uuesti,“ ütleb Lale silma pilgutades.
Andes tühja kruusi selle ulatanud vangile tagasi, tänab Lale teda kiire noogutuse ja poolnaeratusega.
„Kui te laisad litapojad olete einetamise lõpetanud, siis võtke aga ritta, töö ootab tegemist,“ kisab kapo.
Lale annab juhised edasi.
„Kuulate mu sõna,“ hüüab kapo, „ja teete seda, mida töödejuhatajad ütlevad – laiskvorstidest kantakse mulle ette.“
Lale ja teised avastavad end pooleldi valmis hoone eest, mis meenutab nende endi plokki. Teised vangid on juba kohal: puuseppade ja müüriladujate rütm on paigas, nagu ikka inimeste puhul, kes on harjunud koos töötama.
„Sina! Jah, sina. Mine üles katusele. Saad seal üleval töötada.“
Lale taipab, et see käsk anti just temale. Ringi vaadates näeb ta, et redel viib üles katusele, kus kaks vangi juba kükitavad ja ootavad plaate, mida neile peab kätte toimetama. Mehed teevad ruumi, kui Lale kähku katusele rohib. Katus koosneb vaid puutaladest, mis peavad plaate kandma hakkama.
„Vaata ette,“ hoiatab üks töölistest. „Liigu katuseharja pidi edasi ja jälgi, mida meie teeme. See pole raske – peagi on sul asi käpas.“ Ta on venelane.
„Minu nimi on Lale.“
„Tutvume hiljem, jah?“ Mehed vahetavad pilgu ja noogutavad üksteisele. „Kas mõistad mind?“
„Jah,“ vastab Lale vene keeles. Mõlemad mehed naeratavad.
Lale vaatab, kuidas üle katuseääre küünitavad käed ulatavad rasked saviplaadid meestele, kes roomavad siis sinna, kus ladumine pooleli jäi, panevad plaadid hoolikalt paika ja kiirustavad redeli juurest
Kapo– lühend saksakeelsest väljendist