Auschwitzi tätoveerija. Heather Morris
on siia üles jääda ja puhata, sest siin kõrgel nad sind ei näe.“
Lale järgneb meestele, kes nähtavasti teavad, kus on kõige parem koht istuda ja lesida; selleks on nurk, kus katuse tugevdamiseks kasutati paksemaid laudu.
„Kaua te siin juba olete olnud?“ küsib Lale kohe, kui nad on olemise mugavaks teinud.
„Vist umbes kaks kuud; nii pika aja järel polegi enam lihtne öelda.“
„Kust te tulite? Ma mõtlen, et kuidas te siia sattusite? Kas te olete juudid?“
„Üks küsimus korraga.“
Venelane muheleb, samas kui teine pööritab silmi võhikust uustulnuka jutu peale, kes pole veel õppinud teadma oma kohta laagris.
„Me pole juudid, me oleme Vene sõdurid. Sattusime oma üksusest lahku ja need kuradi sakslased nabisid meid kinni ja panid tööle. Aga sina? Juut?“
„Jah, olen osa sellest suurest grupist, mis toodi eile Slovakkiast – kõik juudid.“
Mehed vahetavad pilgu. Üks neist pöörab eemale ja suleb silmad, tõstes näo päikese poole ja jättes kaaslase vestlust jätkama.
„Vaata korraks ringi. Siit ülevalt näed, kui palju plokke siia ehitatakse ja kui palju maad on veel vaja puhastada.“
Lale ajab end küünarnukkidele ja vaatab kogu seda hiiglaslikku elektritaraga ümbritsetud ala. Sellised plokid, nagu temagi parajasti ehitab, ulatuvad reas kaugustesse. Ta kujutab ette, milline jube paik võib sellest saada. Ta maadleb sellega, mida nüüd öelda, tahtmata oma murelikke mõtteid sõnadesse panna. Ta laseb taas selili ning pöörab pea kaaslasest ära, soovides enne vestluse jätkamist tunnete üle võitu saada. Tal ei tasu kedagi usaldada ega enda kohta midagi paljastada, ta peab jääma ettevaatlikuks …
Venelane vaatleb teda hoolega. Ta ütleb: „Kuulsin SS-i kelkivat, et sellest saab nende suurim koonduslaager.“
„Kas tõesti?“ küsib Lale, pingutades, et ta hääl kõlaks sosinast valjemini. „Noh, kui me seda koos ehitama peame, siis võid samahästi oma nime öelda.“
„Andor,“ ütleb ta. „See suur tobu siin on Boriss – ta on vähese jutuga.“
„Rääkimine võib siinkandis surma tuua,“ pomiseb Boriss, kui Lalele käe ulatab.
„Kas saaksid mulle siinse rahva kohta rääkida?“ küsib Lale. „Kes kurat on need kapod?“
„Räägi sina talle,“ ütleb Boriss.
„Nojah, siin on teisigi Vene sõdureid peale meie, aga mitte palju, ja siis veel kõik need erinevate kolmnurkade kandjad.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.