Kala. Ühe rände lugu. Петр Алешковский

      ESIMENE OSA

      Mu ema ja isa olid geoloogid. Nad rändasid hulk aega mööda riiki ringi, kuni maandusid lõpuks Tadžikistani, Pandžakendi linna. Me elasime Zoja Kosmodemjanskaja nime kandval vene-tatari tänaval. Tadžikid ei sallinud seda tänavat ja, nagu ma nüüd aru saan, õigusega. Siin joodi koraanis ärakeelatud portveini, ei kogutud kasvõi veri ninast välja raha kärarikkaks tui-pisariks, elu tähtsaimaks peoks – poisi ümberlõikuseks, mil toidetakse pilafiga mitutsada selleks puhuks kutsutud kohustuslikku külalist.

      Tui-pisari kolme päevaga põletati just selleks peoks kogutud varandus. Sedasi põlevad ahjus kerged haod. Puhhpuhh-puhh miilavad nad padade all söeks, naised pühivad laubalt higi ja asuvad katlaid puhtaks küürima hangunud rasvast, mis on imbunud tumedasse malmi nagu kevadine jää kaljudesse. Nägin niisugust jääd Daštiurdakoni kurus, kui me koos pioneerijuhiga matkal käisime.

      Ema lasi end sellistele pidudele koristajaks palgata; sestpeale, kui isa mägedes surma sai, olime me alatises rahahädas. Pühadel abiks olemisel oli ka boonus – pidusöömingu ülejäägid. Sõime emaga nädal otsa pilaffi. Ma ei salli seniajani puuvillaõliga üle praetud riisi, paljas mõte sellest tekitab kõrvetisi. Tadžikid suhtusid meie tänava nõukogulikku geoloogilisse kampa nagu tuulega toodud liivasse, nagu iga hetk paigalt söösta võivatesse pööristaime tuustidesse. Nad talusid meid, nagu talutakse halba ilma. Venelased vastasid neile samasuguse põlgusega. Tadžikid olid meie silmis rikkad ja baid – neil olid omad maalapid.

      Nüüd ma saan aru, et ei olnud seal mingit rikkust. Külluslikke tui-pisare, mida korraldasid tähtsad ülemused, me näha ei võinud: vanades kvartalites kulges tampsavist müüride taga hoopis teist masti elu. Osa sellest pandi vaatamiseks välja – vatsakad mehed veeretasid oma elupäevi õhtusse tšaihanaas, pakatades kaifist nagu muskaatviinamarjad päikese käes. Õlistes silmades pesitses salapära – ahenenud pupillid hoidsid jäisust nagu veerkivid liustikult alla voolavas Zarafšonis ning puhtaks pestud näonahast õhkus kõhedust tekitavat kuma. Mina, tüdruk, kartsin neid nägusid rohkem kui meeste vööl rippuvaid pitšakke. Räägiti, et need noad olid nii vahedad, et, tõmmanud tera paar korda üle rihma, võis sellega mõnusalt pead paljaks ajada, nagu seda nõudis Muhamed

      Meie, kosmodemjanskilased, olime pidevas liikumises, vehkisime kogu aeg kätega, püüdsime kogu aeg õhinal midagi tõestada ja ropendasime häbi tundmata kogu ilmarahva kuuldes. Meie tüdrukud punusid kaks patsi, nende omad ilmatuma hulga. Meie mängisime laptuud, võrkpalli, mädamuna, aga mitte lambakontidest vurilaid; meie ei röökinud vaimustusest kiljudes üle kogu kooliõue: „Hobune!”, „Pull!” – sõltuvalt sellest, millisele tahule väike poleeritud luutäring kukkus. Meie olime pääsukesed jõejärsaku juures, nemad olid isegi mitte kotkad pilvede vahel, vaid need vaevunähtavad kuuma õhu varjud, värisevad ja pingul, mis hoiavad kotkatiibu kõrgel taevas.

      Kosmodemjanskilased tarvitasid ükskõik millist alkoholi, ent suitsetasid ka rohtu, mis pani neid hirnuma ja itsitama ja käpuli roomama, „tegid sokku”, ühesõnaga, käitusid sündsusetult, paljastasid oma häbedust, ajasid hingest deemoneid välja, tolatsesid ja nõmetsesid. Rahvasumma seni kinni hoitud ego valgus tänavale nagu soolikad lõhkilõigatud kõhust ning väänles, kael pikal ja rind kummis, vihtus hopakki, peksis sõgedalt peopesadega vastu kintse samamoodi, nagu isahani peksab tiibadega, püüdes tõmmata enesele parve tähelepanu. Lõõtsa nutune hala ja ropud tšastuškasalmid – kõik keerdus sõlme, kogu aeg ühes katlas, ühes mügaras. See sündmatus lõppes arutu kaklusega, mis kinnitas nurjatut „mina” või lasi seda teotada; saada vastu lõugu või anda vastu lõugu näis olevat üks ja seesama, sinikas säras hiljem medalina, väljalöödud hambal oli ordeni kaal, lõhkilöödud pead parandati portveiniga ning haavakohta jäi tähistama tursunud ja korbatanud arm nagu pookekoht õunapuul.

      Ei paksud tadžikid, ei Šahristoni tübeteikades usbekid, ei basaarile saabuvad pamiirlased – soonilised, puruvaesed ja uhked – ja isegi mitte metsikud turkmeenid, kes peitsid oma piltilusaid tütreid parandžaade all, ei kakelnud kunagi, ei joonud uimastavat veini. Nad ei käristanud aega küünarnukkidega lõhki, vaid välistasid seda. Nad pistsid näputäie nasvaitubakat põske ning muutusid kokkupressitud, päikesest kuivatatud pahsa hunnikuks – erilisel viisil põletussõnnikuga segatud mullaks, millest ehitati maju, kuure, mošeesid, müüre, iidse Pandžakendi torne. Ajapikku pudenes pahsa tolmuks, et muutuda taas tooraineks uue segu jaoks või kaduda maa alla, kasvatades peale silmale nähtamatu kultuurikihi.

      Muistse linnuse – meie rajoonikeskuse peamise vaatamisväärsuse – asukohas ei elatud juba ammu, seal töötasid arheoloogid. Nende kaevandite sügavus oli mõnikord üle viie-kuue meetri: suured, maapõue sisemusse suunduvad kuivad kaevud; sinna kadunud ning ketmeni, kirka ja kõplaga lahti kistud kihistused inimpõlvedest, kelle järeltulijaid ma lapsena nii väga kartsin, kui poodi leiva või külma piima järele minnes möödusin Abulkasim Lahuti tänaval tšaihanaast.

      Hiljem, kui geoloogide rühm laiali lagunes, kui isa hakkas jooma ja sai sügavas šurfis rumalasti surma ning ema läks linna sünnitusmajja sanitariks, sain ma tundma ja hakkasin armastama tädi Gulsuhori ja tädi Leilat, tädi Fatimat ja onu Davroni, meie noort arsti, kes tõi mulle koduseid maiustusi. Mul, lollikesel, jõudis lõpuks pärale, et nad on töörügajad, ja isegi need, kes istuvad tšaihanaas nagu puupakud, käivad samuti kuskil tööl ja teenivad oma seesuguseks eluks raha. Mina, kahe peenikese patsiga tüdruk, venelanna Zoja Kosmodemjanskaja tänavalt, olin nende jaoks tolm – nii sellepärast, et olin tüdruk, kui ka sellepärast, et elasin närusel tänaval, kus öösel seisis alati valves miilitsaauto. Selle roolis istus onu Said, kõrval oli Kolja Pervuhhin, seersant raadiosaatjaga. Kolja kiskus alati paberossi ja vahtis kehvasti valgustatud tänavale nagu peni kuudist, valmis esimese ohtliku varju peale, püstol käes, välja sööstma, peaasi, et jõuaks kinni nabida, paisata pikali tolle kurja, kes ei lase magada kummalgi pool teed kahekorruselisi barakke tihedalt täitvatel võõrsilt saabunuil – sedasi kogunevad kärbsed tapeedi alla, et veeta külm aeg talveunes.

      Ma ei ela juba ammu Pandžakendis Zoja Kosmodemjanskaja tänaval. Kakskümmend seitse aastat pole ma ärganud kuke kiremise ega naabrite musta kitse mökitamise peale, ei ole aknast piielnud laterna alla kogunenud hirmsat öist koerakarja. Järjest harvemini meenutan ma puhte-eelses pimeduses rohekassinist Zarafšoni mäeharja ja selle all tumedat jõelinti. Juba kella üheteistkümneks on mäed kuumas rasvases vines ära sulanud ning jäänud vaid varjud – piirjooned, vihje. Nad tulevad süngete ja lilladena nähtavale loojangu eel, kui päevakuumus on taandunud. Siis lõppeb ema vahetus, ta tuleb koju ja toob hovuzist, madalast aiatiigist meile arbuusi. Me istume õhtust sööma ning ma löön hambad külma suhkrusesse viljalihasse, pärast aga loen taldrikul musti seemneid kokku ja patsutan arbuusimahlast kleepuva käega vaimustunult oma pungil vatsa. Kõike seda – ja veel palju muud – meenutan ma harva, kuid ühtepuhku, kui olen magama jäämas, mööduvad mu eest rodus tšaihanaas istunud ättide ja meeste näod, mis on pöördunud haihtunud mägede poole, süvenenud millessegi, mida tunnetada ei ole minule, tüdrukule, määratud. Need olid kanalis seisvate kalapurakate, raskete hõbedaste pakslaupade näod: sarnad pingul, huuled liiguvad natike, justkui laisalt palvet korrates, aga väikesed silmad vaatavad pilkumatult sinust läbi – hirmsad ja külmad nagu suikunud vesi.

      Arvatavasti seda sellepärast, et ma silmitsen nüüd sageli Lissitšanskaja- eidekese nägu, kellega koos ma praegu elan ja keda olen juba kaks ja pool aastat hooldanud. Tal töötab ainult vasak käsi, kõnevõime on peaaegu täiesti kadunud ning ta tunneb ära ainult mind, kuid öelda mu nime – Vera – ei suuda. Ta on õppinud minu järel kordama. Jumal tänatud seegi.

      Hommikul ma astun tuppa, vaatan minu poole pöörduvat kuivetunud nägu. Kui silmad säravad, ütlen: „Tere hommikust!” Suu paotub, üle näo libiseb vari – ta kortsutab laupa, justkui püüaks temani lennanud sõnast kinni napsata. Kordab peenikese lapseliku häälega: „Hommik.” Kaht sõna on tema jaoks raske öelda, kuid mõnikord läkitab ta järele korduse, tulemuseks on: „Hommik. Hommik.” See tähendab, et juhtub olema hea päev. Me alustame protseduuridega. Ta ei kaalu mul midagi, on kerge nagu tüdruk, teda pole üldse raske keerata.

      Kui aga pilk on tardunud, justkui hangunud, ning silmad hägused ja tühjad, siis pole teretamisel mõtet. Ma lähen kohe voodi juurde ja asun tal mähet vahetama, keha käsnaga pesema, lamatisi astelpajuõliga määrima, selga ja jalgu masseerima, et neisse tuleksid