Kala. Ühe rände lugu. Петр Алешковский
kulla kaalu; rändajad hindasid elu, said aru, et armastus, vabadus, uljus ja reeturlikkus on kõigis maailma nurkades samasugused, nii nagu on samasugused külm ja palavus, mõistatuslik kuu, liiv ja savi. Ilmakehad kerkisid universumi eri paigus taevalaotusse teise nurga all, liiv oli teist tooni, savi oli rasvasem või kuivem. Erinevates maades nimetati neid algaineid oma sõnadega, kuid see ei muutnud olemust. Savist ja liivast ehitati maju; savist ja liivast tegi Jumal maailma loomise aegu inimese, hingas temasse osakese iseendast, õpetas armastama, kannatama ja vihkama, rõõmustama päikese üle ja ülistama kuud. Inimesed olid määratud igavesti ringi rändama. Nende liikumised olid märkamatud, kui migratsioonid toimusid vaikselt ja rahulikult. Kui aga liikvele läksid massid, kes rajasid omale teed mõõgaga ja sillutasid seda võidetute laipadega, jõudsid need sündmused iidsetesse kroonikatesse. Rahulik ja vaikne elu kajastub heal juhul muinasjuttudes; ajalooline mälu talletab hädasid, segaduste aegu, õnnetusi, nende valitsejate sünni- ja surmadaatumeid, kelle raugematu hoole all lihtne õnnelik elu ära sulab ja põrmuks pudeneb.
End õdusalt mägede vahele sisse seadnud Pandžakendis segunes elanikkond nagu savi pottsepa tünnis; kaupmehed ja nende andamitest rasvuvad valitsejad eelistasid rahu, kultuuri ja korda. Soe päike kinkis rikkalikke saake, soodustas mõtisklemist, Siiditee tõi kätte uudiseid ja muinaslugusid laiast ilmast; kui eemalduda argirutiinist ja – muredest, siis näis elu olevat osava jutuvestja pajatatud unistus elust. Jõukates majades, jahedates tubades, kus pererahvas kehakinnitust võttis, maaliti seintele õpetlikke lugusid, et poleks igav süüa – umbes samamoodi, nagu seda tehti nõukogude restoranides.
Hiljem, kui ma lugesin raamatuid, meenutasin neid aivaanil kuuldud lugusid, jahedat õhtut, tulist teed maitsva lameleiva ja aprikoosimoosiga. Leila ja Medžnun, Romeo ja Julia – kõik olid nende armastuse vastu, nemad aga armastasid nii hullusti, et surid teineteise eest ja nad maeti samasse krüpti. Meie ekspeditsioonis olid oma Leila ja Medžnun, Romeo ja Julia – kõik teadsid ja tegid näo, et ei märka midagi: ekspeditsiooni sohver ako Ahrór ja Lidia Grigorjevna, restauraator Leningradist.
Ma tundsin ako Ahrori ammusest ajast – tema oli see, kes viis mu isa kirstus kalmistule. Ema kutsus teda pärast peielauda, kuid ta ütles viisakalt ära. Islamiusulisena ei joonud Ahror viina, ajas pead paljaks ja pidas ruzád – pikka paastu, mille kestel ei tohi varahommikust peale kuni esimese tähe süttimiseni toitu suhu panna. Tõsimeelse ruzadorina loputas Ahror kõige palavamatel päevadel vaid suud ja sülitas vee välja, ühtegi piiska ei tohtinud sisse sattuda.
Tal oli auto – poolteisetonnine GAZ, mida ta hoidis ja poputas. Iidvana masin, kapotil oli kiri „Molotovi-nimeline tehas”; ma kuulsin, kuidas mehed imestasid, et see veoauto ikka veel liigub. Ahror vastas alati, et teist masinat tema elus olema ei saa. Ta kontrollis alailma miskit mootoris, poleeris kaltsuga rohelist rauda, mis oli vanadusest tuhmunud nagu muuseumikirved, kuid veel tugev, otsekui oleks seda karastatud elama koos oma omanikuga täispikka elu.
Ahror oli abielus. Tema naist ja lapsi polnud keegi kunagi näinud, nad elasid linna teises otsas. Ekspeditsioonis teati, et Muhibá, sohvri naine, on juba pikemat aega põdur olnud ja liigub koduski vaevaliselt. Lapsed olid emale abiks, isa aga teenis raha – veetis hooaja arheoloogidega ning kui nood ära sõitsid, lasi ennast turul kergematele vedudele palgata. Ta ei pigistanud oma masinast kunagi viimast välja.
Samamoodi – hoidvalt ja igaveseks – armus ta Lidia Grigorjevnasse. Lidia Grigorjevna oli kameraaltöö peal, töötas baasis. Mõnikord harva, kui oli tarvis järjekordset freskot kinnitada või seinalt maha võtta, tuli ta kaevandisse. Mõnikord leiti freskod maha pudenenult ning Lidia Grigorjevna ladus tükid suurtele papist kandikutele. Ta puhastas neid tolmust tavalise klistiiripritsiga, hõõrus mingisuguste lahustega niimoodi, et värvid tulid jälle nähtavale. Seejärel pani kompositsiooni kokku samamoodi, nagu tänapäeval panevad lapsed puslesid, ainult et tal ei olnud silme ees pilti, ta pidi ise ära arvama, kus peab tükike paiknema, et siis hiljem, kuude möödudes, moodustuks kandikul kokkuliimitud ja kinnitatud iidne joonistus.
Mäletan, kui kaua jändas Lidia Grigorjevna suure kalaga, pani seda kokku otsekui soomushaaval. Ako Ahror istus nagu ikka natuke eemal akna all oma taburetil ja vaatas vaikides, heldinult naise pikki sõrmi, mis sõelusid värvika kihiga tükikesi. Ma põikasin aeg-ajalt kameraaltööruumist läbi, et vaadata, kuidas asi edeneb; seisin samuti vaikides, tööd jälgides. Ükskord ma vaatasin pooleldi kokku pandud keha: laual lebas juba kolm uime, kaks selja- ja üks rinnauim ning ümberringi lained – sellised naljakad ussikesed, nagu lapsed joonistavad. Seejärel vaatasin välja laotud, kuid oma kohta veel mitte leidnud tükikesi ning nägin järsku selgesti kalasilma ja kaart, mis meenutas lõpusejoont.
„Siin on silm!” ütlesin ma südant rindu võttes.
Lidia Grigorjevna võttis killu, keerutas seda üht- ja teistpidi ning lõi korraga näost särama, asetas kala juurde. Osake sobitus kenasti.
„Silm tõesti! Küll sa, Vera, oled ikka tubli!”
Tema sõnad lisasid mulle julgust. Kartmata enam eksida, ütlesin ma:
„Ja siin on lõpus!”
Lõpus sobis ka, peakujutis oligi valmis.
Lidia Grigorjevna kallistas mind ja andis mõlemale põsele musi. Silm pani kala elama. Pärast seda sai pilt kiiresti kokku.
Mind viidi kaevamistelt üle kameraaltööle. Ma pesin freskode tükikesi, mõnikord leidsin fragmente. Näiteks leidsin kaameli sabaotsa ja tagumise jala, see-eest Lidia Grigorjevna märkas ja ladus kokku saare, kus kasvas suur puu ja kaamel puhkas selle varjus, ning kompositsiooni raamistava ornamendi – sellised lõputud krõnksud, mida kohtas mõnikord savipottidel. Seda nimetati meandriks, ma jätsin sõna meelde.
Kui sai leitud kalasilm, katkestas Lidia Grigorjevna töö, istus nurgas seisva klaveri taha ja mängis tükk aega – mulle ja ako Ahrorile. Ta mängis Beethovenit. Ma vaatasin meres ujuvat hiidkala, ako Ahror istus, käed põlvede ümber ristatud, põrnitsedes ainiti põrandat, otsekui olnuks põrand peegel ja peegeldaks Lidia Grigorjevnat klaveri taga – tema klahvidel lendlevaid sõrmi, jõuga pedaali sõtkuvat uhket jalga ja käsitamatust vaimustusest säravaid silmi.
Lidia Grigorjevna tavatses sageli pärast tööd mängida. Sedasi raputas ta väsimust maha ja samuti näis mulle, et sedasi vestles ta ako Ahroriga. Teiste nähes rääkisid nad teineteisega vähe ning tegid mõistagi näo, et nende vahel pole midagi. Ent pilgud reetsid neid.
Kord võtsin ma oma lõunasöögi – lameleiva ja melonilõigu – ja läksin aeda, heitsin virsikupuu alla pikali ning lamasin pikalt vaikuses, sõin ja vahtisin taevasse. Arõkis vulises vesi, varjus oli jahe; lõhkenud virsikud lõhnasid uimastavalt – puude all vedeles rohkesti maha langenud vilju. Purjus herilased ukerdasid urgudes, mis nad ise olid üleküpsenud viljadesse närinud. Nägu, käed, isegi kael olid kleepuva melonimahlaga koos. Ma nööpisin kleidi lahti, pesin ennast jahedas arõkivees, surusin sõrmed kõvastunud nibudele. Tõmbasin kleidihõlmad kinni ja prantsatasin pehme rohu sisse kõhuli. Äkitselt hakkas jälle palav, just nagu poleks ma end üldse värskendanud. Läheduses praksatas kuivanud oks, rohi sahises kellegi jala all. Ma piilusin ettevaatlikult puu tagant välja.
Vana Kreeka pähkli varjus seisid ako Ahror ja Lidia Grigorjevna. Ahror ulatas talle kollase lille. Lidia võttis lille vastu ja mehe nägu vaevu puudutades otsekui joonistas selle kontuuri, vedas õiega nagu pintsliga. Pigistanud silmad kinni, seisis Ahror sedasi pikalt – pime ja õnnelik. Seejärel võttis ta naise pea ettevaatlikult käte vahele ja suudles laubale, laud endiselt suletud. Ta vaevu puudutas huultega naise juukseid, tõmbas nende lõhna sõõrmetesse ja kallutas naist enda poole.
Nad kukkusid üheskoos rohu sisse. Kui nad naerma puhkesid, kõlas see mu arvates kuidagi kistult, kuid naer segunes kohe jutujõminaga, millest ma suutsin kohati eristada vaid nimesid Ahror ja Lida. Mõlema raske hingamine sõi ülejäänud sõnad ära, justkui nad oleksid rääkinud erilises keeles, mille kiirus pani mu vere oimukohtades tukslema, värvis põsed, näo ja kaela sama värvi, mis on hõõgvele aetud tandooriahjus. Öölambi valguses visklev liblikaski poleks suutnud korrata trajektoore, mida mööda raplesid nende käed. See meenutas kentsakat mängu, kus on tähtis mitte lasta teisel mängijal su ruumi tungida. Seejuures lendas kokku puutuvate käte küljest sädemeid;