Kala. Ühe rände lugu. Петр Алешковский
sellistel päevadel joodan ma teda nagu imikut lutist. Ta matsutab reflektoorselt huultega; ma rõõmustan, kui ta joob kasvõi mahlagi; kui proovin putru anda, surub huuled kokku – ja no mis sa teed ära, tihkelt nagu metroovaguni uksed, enne järgmist peatust ei avane.
Annan talle padjast hapnikku ning kui ta hakkab higistama, pesen peaaegu elutut keha sooja vette kastetud svammiga – mu memmeke on kusagil seal kaugel –, jääb vaid oodata ja palvetada. Kuna ma õigesti palvetada ei oska, siis pobisen kiirkõnes: „Jumal-Isa, aita täna Lissitšanskajamemme, aga mind, nagu soovid.” Nende sõnade järel teen alati oma lauba kohale ristimärgi ja lisan, nagu ükskord juhtusin kuulma: „Püha Vaimu aamen!”. Seejärel panen ma käe tema otsmikule, oma kuumava käe tema külmale tillukesele kolbale, ja hoian paigal. Küllap on marmorkujugi soojem. Iga kord läheb väga erinevalt, mõnikord hakkan ma alles poole tunni möödudes lõpuks nõrka pulsatsiooni tundma. Kasvanud kokku tema rütmiga, olen juba hakanud eristama meeleheidet, lõpmatut väsimust, tuska, haletsust, valu. Arstlikust seisukohast ei ole seal millelgi valutada, kuid mõnikord summutab valu kõik muu ja ma kuulen ainult seda – sedasi summutab tsikaadide sirin öö sahinad. Ma ei otsi enam ammu seletusi, lihtsalt hoian tinaraskeks muutuvat kätt paigal ning et mõtteid mujale viia, võtan raamatu ja loen omaette. Olen õppinud lehti ühe käega keerama. Sellistel hetkedel ei kuule ta nagunii.
Memm on mähkunud oma läbielamistesse nagu kapsas lehtedesse. Need katavad tema südamikku ning selleni jõudmiseks tuleb kõigest pealeuhutust lahti saada. Üks mu käsi keerab masinlikult raamatulehti, teine justkui vabastab, puhastab miskit sügavale peidetut. Pealispinnal, siin, selles toas, ei toimu midagi – tumm memmeke, liikumatu käsi. Ma loen raamatut. Kuid me teeme tööd, liigume teineteisele vastu: minu eesmärk on teda vabastada, tema eesmärk on vabaneda. Mõnikord lamab ta sedasi mitu tundi ja jumal teab, millal magama jääb. Aegapidi lahkuvad põrgulik valu, jõuetus, solvumus, kurjus, umbusk, meeleheide, kibestumus, hirm, häbelikkus, kahtlus, otsatu kurbus; mingil hetkel läbistab mind äkki laeng nagu elektrilöögist – ning ma tõmban käe ära. Käsi minetab tundlikkuse, jahtub jääkülmaks. Memme otsmik on üles soojenenud, järelikult on kõik hästi. Memm on magama jäänud. Ma lähen vannituppa ja hoian kätt tulise vee joa all, aegamööda annab tuimus järele.
Öösiti me magame kehvasti. Kui kaks või kolm ööd nädalas mööduvad rahulikult, on see kingitus. Aeg on memme juurest ära lennanud ja sassis nagu tuustideks kistud ja kraasimata vill, mis pole veel vildiks saanud. Öösiti põrnitseb ta ühte punkti laes. Mark Grigorjevitš, tema poeg, saatis hea Itaalia öölambi, mis heidab sooja apelsinikarva valgust. Üleval lae all ja nurkades see kaob, kuid soojendab voodit ja mu tugitooli selle kõrval ning ulatub ukseni – sellel ripub Jaapani hobuse pilt. Mulle meeldib teda vaadata – ta kas kappab või siis on tagajalgadele tõusnud. Pilt on maalitud pintsliga, alt üles suunduvate tõmmetega. Kohati on tušš täiesti must, ent servades lähevad jooned halliks ning on näha, et loomal on siledaks kammitud, kerge ja läikiv karv, ilmselt on suksut hästi toidetud. Meil Pandžakendis oli igasuguseid hobuseid ja muidugi palju eesleid, kuid nii hoolitsetud ja krapsakat hobust nägin ma ainult ühe korra. Enda õnnetuseks nägingi. Hobuseid, erinevalt eeslitest, armastasin ma miskipärast eriliselt, selles armastuses oli võrdselt haletsust ja imetlust. Rinnas puhkes soe tunne, silmad läksid justkui pärani ja neid lausa kiskus hobuse poole.
Isegi solgitünniga vaevu komberdavatele kronudele vahtisin ma järele ega suutnud pilku ära pöörata. Vedasin esimeses või teises klassis oma sõbranna Ninka Surkovaga kihla, et ma julgen ükskõik millisele esimesele vastutulevale hobusele otsaette suud anda.
Me vedasime kihla „Aljonka” šokolaadi peale. Ninka pealekäimisel andsin ma karmi tõotuse – koos kannal keerutamisega, käe laubale ja südamele tõstmisega ja surma tõotamisega oma lähedastele, kui ma peaksin vannet murdma. Ma polnud iial nii hirmsat vannet andnud ning oli selge, et pean ilmtingimata suudlema, sest šokolaaditahvli ostmiseks mul raha polnud. Ma ei kartnud, teadsin, et suudlen ükskõik millist neist, ning püüdsin mitte mõelda sellest, et mõnikord kipuvad nad hammustama.
Ninka nähtavasti teadis, mille peale kihla vedada. Ta juhtis mind talle teada marsruuti pidi; jooksime läbi tagaõuede, läbi võõraste aedade mängult kellegi eest ära, kuid meid sai kätte vaid valvekoerte hauk. Me kummardasime madalale hommikukastese rohu kohale, riivasime kehadega viljapuude tüvesid, ning ploomid ja virsikud puistasid meid üle valgete ja roosade õielehtedega, metsik laukapuu kriimustas meid oma pikkade tugevate ogadega. Oli aprillikuu, mil meil kõik õitseb ja lõhnab. Mäletan, kuidas madu libistas ennast hovuzi, küllap nastik, kuid Ninka kisendas: „Gürsa!” ning, nakatudes teineteise meeletusest, pistsime plagama. Kuivanud okaspõõsaste maadligi oksad lõhestasid me selja taga vihinal õhku, kuid kummastaval kombel ei kriimustanud peaaegu üldse. Me ronisime üle längakile vajunud savimüüride, läbisime võõraid valdusi partisanide kombel peaaegu et roomates, ning jõudsime peagi vanalinna, selle tadžiki ossa.
Nurgas, haralise alõtša all, seisis saviseina vastu toetudes aukliku katusega kuur. Õlgi polnud katusesse peaaegu enam üldse jäänud, peenikesed sarikad turritasid nagu päikese käes ära põlenud lehmaskeleti ribikondid. Ninka vupsas sissevarisenud avasse: kunagi pidi seal uks olema. Sukeldusin tema järel haisvasse hämarusse. Kuskil läheduses pistis koer valjusti haukuma, kuid me ei teinud temast välja. Kõige pimedamas nurgas, pehkinud õlgede jäänuste peal seisis hobune. Oma lapsepõlves oli ta arvatavasti olnud raudjas. Nüüd oli ta üleni halliks läinud, saba oli pulstunud ja takjanutte täis. Kui me sisse tulime, hobune võpatas, raius sabaga õhku, tõmbas sellega üle tagajalgade ja tardus paigale. Saba jäi jälle rippu, ainult kõrvad tõusid püsti ja sihtisid meie poole, kuid pead hobune ei keeranud. Oli vaikne, porikärbsed sumisesid vihaselt.
„Suudle!” käskis Ninka.
Ma lähenesin hobusele vasakult küljelt, panin käe kontkõhnale seljale, tõmbasin peoga üle turja. Karva sisse tekkis triip. Hobune oli räpane, käe külge kleepusid peenikesed karvad ja tolm. Kaelasoon võpatas, vasak tagajalg tõmbles kramplikult, kabi kopsas tuhmilt vastu maad. Ma ei karanud eemale, vastupidi – patsutades käega kondist selga, nihkusin kaelale lähemale, tõmbasin peoga mõned korrad tugevasti nagu kaabitsaga, „puhastasin”. Olin näinud mehi niiviisi oma hobuseid rahustamas.
Hobune oli valjastatud ja sõime külge seotud. Lõpuks pea pöördus. Suur väsinud silm vaatas mind, laug võbeles veidi. Silmanurgast voolas mööda nina alla mädanire, teisest silmast igritses väiksem nire. Parves peas istunud kärbsed tõusid tigeda sülemina lendu, mitu porikärbest takerdus mu juustesse. Ma ei tõmmanud kätt tagasi, ei karjatanud, kuid kogu mu keha tardus silmapilkselt paigale. Mulle tundus, et põsed läksid härma. Ma võtsin jõuetu pea käte vahele, tõmbasin endale lähemale ja suudlesin, ei pigistanud isegi silmi kinni. Seejärel läksin kuurist välja, korjasin maast üles mingisuguse konservikarbi ja võtsin sellega arõkist vett. Leidsin arõkist kaltsuräbala ja pesin, nagu suutsin, hobuse koonu puhtaks. Ta seisis liikumatult kui puunui, ainult kergelt laienevad sõõrmed näitasid, et ta on elus. Ma nühkisin ja nühkisin, püüdes mitte mõelda lõhnast ja kleepuvast mädast. Vaatasin ainult tumepunast karva, mis muutus märja kaltsu all hoopis teiseks, lõi läikima. Arvatavasti olin ma miskit kamandanud, sest Ninka käis kaks korda jooksuga karbis vett vahetamas; ma ei mäleta.
Mäletan ainult, et äkitsi tekkis kuuri ukseauku kuju, mis varjutas valguse. Seal seisis peremees, kõblas käes – oli hobusevaraste vastu relvastunud. Karjus midagi tadžiki keeles. Ma jätkasin oma tegevust. Korraga rahunes peremees maha, laskus kükakile. Kui ma lõpetasin, andsin osavõtmatule hobusele veel kord suud, otse kuiva ninasõõrme peale. Peremees ajas end püsti, tuli mu juurde, embas isalikult ja podistas: „Aiteh, aiteh, hea tidrek, hobu pinsil, Nureddin ammu pinsil, kahju.”
Ta viis meid maja juurde, aivaanile ehk lahtisele terrassile, pakkus teed aivakeedise ja maitsva lameleivaga. Vanamees elas üksi, naine oli tal surnud. Piaalid olid mustad, täksitud servadega. Ta käratas koera vait, saatis meid aiaväravani ja lehvitas tükk aega meile järele. Ta säras nagu lambipirn pimedas kolikambris. Ma astusin mööda teed ega kuulnud, mida Ninka seal vadistas. Katsusin vargsi oma põski – härmatis oli ära sulanud, kuid külm minu sees oli veel alles ning tunne oli hea, sest kõle väsimus lahkus vähehaaval ja tema koha täitis miski, mida