Teenijanna lugu. Margaret Atwood

      I

      Öö

      1

      Magasime saalis, mis kunagi oli olnud võimla. Lakitud puust põrand ja sellele värviga tõmmatud jooned ja ringid viitasid mängudele, mida siin varem mängiti; korvirõngad olid veel alles, kuigi korvivõrke enam ei olnud. Mänguväljaku kohal piki seinu oli pealtvaatajate rõdu; ma peaaegu tundsin lõhna, nõrka kui järellainetus, milles põhiliseks oli terav higihais, lisaks läägelt magus närimiskummi lõhn ja parfüümide hõng, mida levitasid pealtvaatajatest tüdrukud, fotodelt nii tuttavad – alguses villastes seelikutes, hiljem miniseelikutes, siis pükstes, siis ühe kõrvarõngaga ja oradena püsti aetud triibuliste juustega. See siin oli ju ka tantsuõhtute saal, praegugi on veel aimata muusikat – hägused kuuldamatud helid, segunenud stiilid, trummide allhoovus, üksilduskurb hala, siidpaberist lillevanikud, papist kuradid, pöörlevate laepeeglite pillerkaar, mis tantsijad valguskildudest lumehelvestega üle külvab.

      Meenuvad juba vanemad inimesed ja üksindus ning lootus millelegi, millel puudusid piirjooned ja nimi. Mul on nii selgelt meeles see alati veidi isesugune igatsus millegi järele, mis kohekohe pidi juhtuma, nagu need käedki, mis meid ikka ja jälle ristluude kohalt julgustavalt puudutasid, olgu autos parkimisplatsil või hoopis televiisori vaatamisel, hääl maha keeratud ning vaid vilkuv pilt erutatud kehade liikumist valgustamas.

      Me igatsesime tulevikku. Kuidas me küll sellisteks muutusime – nii andekateks oma täitmatuses? Seda oli alati õhus tunda, ja see oli ka praegu nagu mingi tagantjärele tekkinud mõte, mis meil kasarmukoikudes uinuda ei lasknud; need olid niimoodi reas, et vahekäigud tegid üksteisega rääkimise võimatuks. Meil oli pehme, puuvillaseid lastelinu meenutav voodipesu ja vanad armeetekid, millest võis ikka veel lugeda U.S.A. Igal õhtul panime riided korralikult kokku ja asetasime need pingile, mis seisis voodi jalutsis. Tuled keerati nõrgemaks, päris ära ei kustutatud neid kunagi. Tädi Sara ja tädi Elizabeth olid valves: vööl rippusid elektrilööke andvad karjusepiitsad.

      Relva neil ei olnud, isegi tädisid ei usaldatud nii palju, et neile oleks relv kätte antud. Relvad olid ainult valvemeestel, kes olid inglite seast hoolikalt välja valitud. Valvemehed ei tohtinud ilma kutsumata sisse tulla ja meil ei lubatud väljas käia muidu kui ainult jalutuskäikudel, mis toimusid kaks korda päevas – siis kõndisime kahekaupa ümber jalgpalliväljaku, mis nüüd oli ümbritsetud traataiaga ja ülemisse serva oli veel tõmmatud okastraat. Traataia taga seisid seljaga meie poole inglid. Nemad olid hirmuobjektid, aga ka hoopis midagi muud. Kui nad korrakski meie poole oleksid vaadanud. Kui meil oleks vaid võimalik olnud nendega rääkida. Oli veel, mida vahetada: meeles mõlkusid tehingud – meile oli ju veel jäänud meie keha. Kõik see sündiski, vähemalt kujutluses.

      Õppisime peaaegu hääletult sosistama. Poolpimedas saime välja sirutada käe, nii et tädid ei näinud, ja üksteise kätt voodivahes puudutada. Ühele küljele pööratud pead padjal, õppisime teise suule vaadates huultelt lugema. Sel moel saime voodist voodisse teada üksteise nimed:

      Alma. Janine. Dolores. Moira. June.

      II

      Poeskäik

      2

      Tool, laud, lamp. Kõige kohal valge lagi: reljeefse pärjakujulise ornamendi keskel kinnipahteldatud auk otsekui nägu, millest on silm välja löödud. Kindlasti rippus seal kunagi kroonlühter. Nad on eemaldanud kõik esemed, mille külge vähegi võiks nööri siduda.

      Aken, kaks valget kardinat. Akna all padjaga istepink. Kui aken on poolenisti avatud (see avanebki vaid poolenisti), tuleb tuuleõhk sisse ja mängib kardinatega. Ma võin, käed rüpes, istuda toolil või pingil ja seda jälgida. Vahel paistab päike aknast sisse ja langeb viirgudena puupõranda kitsastele korralikult lakitud liistudele. Ma lausa tunnen lakilõhna. Põrandal on ovaalne kaltsuribadest punutud vaip. See meeldib neile: rahvakunst, arhailisus, naiste jõudeajal tehtud käsitöö, milles on kasutatud asju, mida mujal enam kasutada ei saa. Tagasipöördumine traditsiooniliste väärtuste juurde. Mitte raisata, mitte tahta. Mind ei raisata ära. Mida ma veel tahan?

      Tooli kohal seinal ripub pilt, see on raamitud, aga klaasimata: trükipilt, lilled, vesivärvidega tehtud sinised iirised. Lilled on siin veel lubatud. Ei tea, kas kõigil meil on ühesugune pilt, ühesugune tool, ühesugused valged kardinad? Valitsuse poolt antud?

      Mõelge elule nagu sõjaväes olemisele, ütles tädi Lydia.

      Voodi. Kareda valge kattega kaetud poolpehme madrats, mõeldud ühele inimesele. Selles voodis ei tehta muud, kui vajutakse unne või kannatatakse unetuse all. Püüan mitte liiga palju mõelda. Nii nagu kõik muu, nii peab ka mõtlemine praegu olema normeeritud. Väga palju on seda, millest mõelda on lausa talumatu. Mõtlemine võib võtta viimse võimaluse, ja mina kavatsen ellu jääda. Ma ju tean, miks vesivärvidega tehtud sinised iirised on klaasimata, miks aken ainult poolenisti avaneb ja miks aknaklaas on purunemiskindel. Ei, ärajooksmist nad ei karda, me ei jõuaks ju kuigi kaugele. Kardetakse teisi põgenemisvõimalusi, neid, mida inimene terava serva abil iseenese juures leiab.

      Olgu. Vaatamata sellistele üksikasjadele võiks tegu olla ka mõne kolledžitoaga vähemtähtsatele külalistele, või endistest aegadest teada võõrastemajatoaga kahanenud nõudmistega daamidele. Meie need praegusel juhul olemegi. Nõudmised on kahanenud: hea, et meiega üldse arvestatakse.

      Ent ka tool, päikesevalgus, lilled – see on suur asi. Ma olen elus, ma elan, ma hingan, ma sirutan käe täies pikkuses päikesevalgusse. Tädi Lydia sõnade kohaselt pole minu osaks vangistus, vaid hoopis eelisõigused – tema armastas kasutada kahe poolega hinnanguid, milles olid sees sõnad „kas” ja „või”.

      Kell, mis meile aega mõõdab, heliseb praegu. Aega mõõdavad siin kellad, nii nagu vanasti nunnakloostrites. Ja nagu nunnakloostriteski, on siin vähe peegleid.

      Ma tõusen toolilt, sirutan jalgu päikesevalguses; jalad on punastes madalates kingades, mis on lülisambale kasulik ja pole mõeldudki tantsimiseks. Punased sõrmikud lebavad voodil. Võtan need ja tõmban sõrmhaaval kätte. Kõik peale tiibade mu pea ümber on punast värvi: see on vere värv, mis eristab meid teistest. Lai ja pikk pahkluudeni seelikuosa saab alguse lihtsast üle rinna ulatuvast siilust, käised on rüül laiad. Ka valged tiivad on kohustuslikud: tänu neile ei näe meie midagi ja meidki ei nähta. Ma pole kunagi punases hea välja näinud, see ei ole minu värv. Võtan ostukorvi käevangu.

      Selle toa uks – mitte minu toa uks, ikka veel keeldun kasutamast sõna minu – ei ole lukus. Õigupoolest ei käi ta isegi korralikult kinni. Astun lakitud põrandaga koridori, mille keskel jookseb tolmukarva roosa vaibariba. See on nagu läbi metsa viiv rada, nagu lahtirullitud vaip tema kõrgeaususele – nii tean ma, millist teed minna.

      Vaip teeb jõnksu ja läheb eestrepist alla, mina ka: üks käsi käsipuul, mis kunagi oli mingi puu, aga uuemal ajal on juba mingi soojaläikeline materjal. Maja on hilisviktoriaanlik pereelamu, mõeldud suurele ja rikkale perekonnale. Eeskojas on vanaisa-aegne kell, mis jaopärast veel aega mõõdab, siis tuleb uks, mis viib suurde ja emalikku elutuppa, kus kohtab nii omaseid inimlikke toone ja vihjeid. See on elutuba, kus ma kunagi ei istu, vaid alati seisan või põlvitan. Eeskoja lõpus, paraadukse kohal on värvilisest klaasist kaaraken: sellel on lilled, punased