Teenijanna lugu. Margaret Atwood
oma tohutud sinisilmad kirikulaule lauldes üles pööras. Ta oskas üheaegselt nii naerda kui ka nutta; nagu märguande peale võis tal pisar või kaks kaunilt üle põse veereda, samal ajal kui ta hääl värelevalt, aga kindlalt kõrgemaid noote võttis. Pärastpoole hakkas ta ka teistsuguste asjadega tegelema.
Naine, kes minu ees istus, oli Serena Joy. Või oli kunagi olnud. See muutis asja hullemaks, kui olin kartnud.
4
Kõnnin mööda kruusateed, mis nagu juukselahk majataguse muruplatsi kaheks jaotab. Öösel on sadanud, mõlemale poole jääb märg rohi, õhk on niiske. Tunnistuseks maa viljakusest näen siin-seal vihmausse, kes on päikese kätte jäänud ja nüüd juba poolsurnud; nad on roosad ja vetruvad nagu huuled.
Avan valge varbaia värava ja lähen majaesist muruplatsi selja taha jättes peavärava poole. Üks majapidamisse määratud kaitsemeestest peseb garaažiteel parajasti autot. Järelikult on komandör majas; ta on kusagil oma tubades, mis jäävad söögitoa taha – seal veedab ta ilmselt suurema osa oma ajast.
Maja ees seisab Whirlwind, väga kallis auto, parem kui Chariot ja palju parem kui kogukas ja praktiline Behemoth. Loomulikult on suur voolujooneline auto musta värvi – prestiiži ja surnuvankri värvi. Andunult poleerib juht teda seemisnahatükiga. Vähemalt midagi, mis on jäänud vanaviisi – see, kuidas mehed häid autosid silitavad.
Juhil on seljas vormiriided, mida kannavad kaitsemehed, müts peas on aga lõbusasti viltu lükatud ja käised küünarnukini üles kääritud – nii on näha tema mustade karvadega päevitunud käsivarred. Suunurgas on tal sigaret, mis annab tunnistust sellest, et temalgi on, millega mustal turul äri teha.
Ma tean selle mehe nime: Nick. Tean sellepärast, et olen kuulnud, kuidas Rita ja Cora temast räägivad; kord kuulsin ka, kuidas komandör talle ütles: Nick, mul ei lähe enam autot vaja.
Juht elab meie majas, garaaži kohal. Ta on madalamat klassi mees: talle pole naist ette nähtud, ei ainsatki. Ta ei kuulu nomenklatuuri: tal on mõni viga küljes või siis puuduvad sidemed. Aga ta käitub, nagu ei teaks ta seda või ei lähe see talle lihtsalt korda. Ta on liiga hooletu, ta pole piisavalt orjalik. Võib-olla on tegu rumalusega, aga ma ei usu seda. Vanasti öeldi sellise inimese kohta, et midagi on viltu, ta käib kõigest üle nagu kalalõhn; või et lõhna järgi otsustades on siin kusagil surnud rott. Sobimatu nagu halb lõhn. Tahtmatult mõtlen, et milline võib küll tema tegelik lõhn olla. Ei kala, ei lagunevat rotti meenutav – hoopis päevitunud ja päikese käes higiseks tõmbunud õrnalt suitsuse naha lõhn. Hingan sügavalt sisse ja ohkan.
Nick vaatab mulle otsa ja me pilgud kohtuvad. Tal on prantslase nägu: kõhn, tujukas, siledaid kohti esiletõstvalt nurgeline; naerdes tekivad suu ümber kurrud. Mees tõmbab viimase mahvi, laseb sigaretil garaažiteele kukkuda ja astub sellele jalaga peale. Siis hakkab ta vilistama. Ja pilgutab mulle silma.
Langetan pea, pööran seda nii, et valged tiivad mu näo varjavad, ja jätkan teed. Ta riskis praegu, aga mille nimel? Mis siis, kui ma tema peale kaeban?
Võib-olla ta lihtsalt näitas üles sõbralikkust. Võib-olla pani ta tähele mu näoilmet ja mõistis seda omamoodi. See, mida ma tegelikult tahtsin, oli ju sigaret.
Võib-olla kontrollis ta, kuidas ma reageerin.
Võib-olla on ta „silm”.
Teen peavärava lahti ja panen selle enda järel kinni; vaatan maha, aga mitte tagasi. Kõnnitee on laotud punastest tellistest. Sellele ristküliku-maastikule pöörangi kogu tähelepanu – seal, kus talv on maad kümneid kordi kohrutanud, on tee kergelt laines. Kivide värv on vana, ometi mõjub see värske ja puhtana. Kõnniteed hoitakse praegu palju puhtamad kui vanasti.
Lähen tänavanurgani ja jään seal ootama. Vanasti ma ootamist ei talunud. Tädi Lydia ütles, et ka need, kes ainult seisavad ja ootavad, täidavad oma kohust. Ta laskis meil selle meelde jätta. Veel ütles ta, et kaugeltki kõik ei tule sellega toime. Nii mõnigi teist kukub kuivanud mullale või okastele. Nii mõnigi teist ei ole sügavalt juurdunud. Lõua otsas oli tal suur sünnimärk, mis rääkimise taktis üles-alla liikus. Ta ütles, et mõelge enestele kui seemnetele, ning seejuures muutus ta hääl lipitsevaks ja vandeseltslaslikuks nagu nende naiste hääl, kes vanasti lastele balletitunde andsid ja ikka ütlesid: tõstame nüüd käed üles ja kujutame ette, et oleme puud.
Ma seisangi tänavanurgal ja kujutan ette, et olen puu.
Tellistest kõnniteel tuleb minu suunas üks punane kogu; ka tema nägu varjavad valged tiivad – see on isikupäratu punase rüüga naine, kel on korv käes. Ta jõuab minuni ning me silmitseme valgete tanutiibade varjust teineteise nägu. Tema see on.
„Õnnistatud olgu vili,” ütleb ta mulle meietaolistele ette nähtud tervituse.
„Olgu jumal helde,” vastan samuti ettenähtud sõnadega. Pöördume minekule ja läheme mööda suurtest majadest, ikka kesklinna poole. Sinna on meil lubatud minna ainult kahekesi. See kõlab küll absurdselt, aga nii olevat me kaitstud; kindlalt kaitstud oleme me nagunii. Tõde on, et tema peab minu ja mina tema järele valvama. Kui mõnel meie päevasel käigul peaks midagi juhtuma ja üks meist võrgust välja libiseb, siis jääb teine vastutama.
See naine on olnud minu kaaslaseks kaks viimast nädalat. Ma ei tea, mis eelmisega juhtus. Ühel heal päeval teda lihtsalt enam ei tulnud, tuldi tema asemel. Selliste asjade kohta küsimusi ei esitata, sest tavaliselt ei tee vastused sind kuigivõrd targemaks. Või mida olekski vastata?
Ta on veidi tüsedam kui mina. Tal on pruunid silmad. Tema nimi on Ofglen, ja see ongi peaaegu kõik, mida ma temast tean. Silmad vaguralt maha löödud, punastes kinnastes käed kokku surutud, liigub ta väikeste tippivate sammudega nagu tagajalgadel kõndima õpetatud siga. Ta ei ole meie käikude ajal kunagi öelnud midagi, mida võimud vähegi keelaks, aga ega mina teistsugune ole. Võib-olla on ta tõsiusklik, teenijanna selle sõna sügavamas tähenduses. Ei või iial teada.
„Kuuldavasti läheb meil sõjas hästi,” ütleb ta.
„Au ja kiitus,” vastan mina.
„Meid on hea ilmaga õnnistatud.”
„Rõõmuga võtan selle vastu.”
„Viimase päeva jooksul on jälle mässe maha surutud.”
„Au ja kiitus,” ütlen mina. Ma ei hakka temalt küsima, kuidas ta kõike teab. „Kes need olid?”
„Baptistid. Neil oli Sinimägedes kindlus. Aga nad suitsetati sealt välja.”
„Au ja kiitus.”
Vahel soovin, et ta suu peaks ja mul rahus kõndida laseks. Aga samas janunen uudiste järele, olgu need siis ükskõik millised; isegi valeuudistel on ju oma tähendus.
Jõuame esimese tõkkepuuni, mis meenutab teetöödel või kanalisatsioonitorustiku kaevamisel üles pandud kollaste ja mustade triipudega ristpuud, küljes punane kuusnurkne stoppmärk. Värava juures on laternad, mis praegu ei põle, sest pole veel õhtu. Ma tean, et meie kohale telefonipostidele on kinnitatud prožektorid, mida kasutatakse eriolukorras, ja kahel pool teed on vahimajakesed, milles on kuulipildujatega mehed. Kuna mu nägu varjavad valged tiivad, siis ei näe ma prožektoreid ega vahimajakesi. Aga ma tean, et need seal on.
Tõkkepuu taga, kitsa käiguraja kõrval ootavad meid kaks meest, need on roheliste vormiriietega pühitsetud kaitsemehed; nende õlakutel ja barettidel on ristid – kaks ristatud mõõka, mille kohal on valge kolmnurk. Kaitsemehed ei ole päris sõdurid. Neid kasutatakse tavalisel politseitööl ja sellistel teenijatöödel, nagu näiteks komandöri naise aia üleskaevamine; nad on kas rumalad, liiga vanad, teovõimetud või väga noored –, see ei käi muidugi silmade kohta, kes inkognito on nende hulgas.
Need kaks on väga noored: ühe vunts on veel hõre ja teise näol on veel vistrike jälgi. Nende noorus on liigutav, aga sellega mind enam ei peta. Tihti on just noorukid kõige ohtlikumad; nad on kõige fanaatilisemad ja kõige kärsitumad relva haarama. Nad ei ole veel aja kulgu tajuma õppinud. Nendega tuleb hästi rahulik olla.
Eelmisel nädalal lasksid nad siin kusagil ühe