Teenijanna lugu. Margaret Atwood
köögis arutasid.
Igaüks täidab oma kohust, ütles Cora. Nende kohus on meid kaitsta.
Eks surnud olegi lõplikult kaitstud, ütles Rita vihaselt. Ta ei teinud midagi lubamatut. Polnud vähimatki põhjust teda maha lasta.
See oli õnnetusjuhtum, ütles Cora.
Mitte mingil juhul, ütles Rita. Siin peabki kõik nii minema.
Kuulsin, kuidas ta pottidega kraanikausis kolistas.
Vähemasti siin, selles majas, õnnetusi ei juhtu, ütles Cora.
Olgu pealegi, ütles Rita. Aga ta oli tubli tööinimene. Ja selline autu lõpp.
Lõpp võib hullemgi olla, ütles Cora. Temal oli see vähemalt kiire.
Sa võid ju nii öelda, sõnas Rita. Aga mina eelistaksin, et mulle jääks veidi aega asjade korraldamiseks.
Nood kaks kaitsemeest tervitavad meid kolme sõrme bareti juurde tõstes. Nii on ette nähtud. Meie teenistuse sisu arvestades peavad nad meie suhtes lugupidamist üles näitama.
Otsime laia varruka tõmblukuga taskust oma passid välja; neid uuritakse ja pannakse siis tempel sisse. Üks meestest läheb parempoolsesse vahiputkasse ja laseb meie numbrid arvutisse.
Passi tagasi andes kummardub virsikuvärvi vuntsidega mees, et lähemalt mu nägu näha. Abivalmilt tõstan veidi pead, meie silmad kohtuvad ja ta punastab. Tal on pikergune ja kurblik nägu nagu lambal, ent silmad selles on suured kui koeral – spanjelil, mitte terjeril. Tema nahk on kahvatu ja tundub ebatervelt õrn, nagu oleks sellelt hiljuti koorik ära tulnud. Ometi kujutlen, kuidas ma käega ta varjamata nägu puudutan. Tema on see, kes pilgu ära pöörab.
Seegi on sündmus, väike korrarikkumine, küll nii väike, et jääb tabamatuks; ometi on sellised hetked nagu preemia, mis mul enesele on anda – nagu need kompvekid, mida ma lapsena sahtlipõhja kogusin. Sellised hetked on tegelikult võimalused, pisikesed vaateavad.
Mis siis, kui ma tulen öösel, siis kui ta üksi vahis on (loomulikult ei anna talle keegi võimalust niimoodi üksi olla), ja luban teda oma valgete tiibade alla? Mis siis, kui ma heidan endalt punase palaka ja näitan end talle või neile hämaras laternavalguses? Küllap nad lõputult tõkkepuu juures seistes vahel ka sellest mõtlevad; nagunii ei lähe keegi siit kunagi läbi, välja arvatud pühitsetute komandörid oma suurtes mustades sahinal liikuvates autodes, või nende sinised naised ja valge looriga tütred, kes kohusetruult päästeteenistustel ja palvustel käivad, või siis nende tötsakad rohelised marthad, vahel harva sünnitusabi-auto, või punased teenijannad, kes jala käivad. Mõnikord möödub neist ka musta värvi furgoonauto, mille küljel on valge tiibadega silm. Auto aknad on tumedast klaasist ja mehed, kes istuvad esiistmel, kannavad tumedaid prille: nii on nad kahekordselt varjatud.
Sellised furgoonid liiguvad kindlasti vaiksemalt kui teised autod. Kui nad meist mööduvad, pöörame pilgu ära. Kui nende sisemusest kostab hääli, siis püüame mitte kuulda. Kõigil meil on veel süda sees.
Kui must furgoon jõuab kontrollpunkti, siis viibatakse neile peatumata läbisõiduks. Kaitsemehed ei taha riskida sissevaatamisega: selline läbiotsimine seaks kahtluse alla sõitjate autoriteedi. Nii võivad nad ju mõelda.
Muidugi kui nad üldse mõtlevad: neid vaadates on raske selle üle otsustada.
Tõenäoliselt kaitsemeeste mõte riiete mahaheitmiseni siiski ei jõua. Kui nad suudlusestki mõtlevad, siis peab see neile kohe meelde tooma prožektoritule ja lasud. Selle asemel mõtlevad nad kohusetäitmisele ja ingliks edutamisele, abiellumisloa saamisele, ning kui nad piisavalt kõrge vanuseni elavad ja piisavalt suure võimutäiuse saavutavad, siis antakse neile ka oma teenijanna.
Vuntsidega mees teeb meile väikese jalakäijate värava lahti ja astub ise teelt kõrvale ning me läheme läbi. Eemaldudes tean ma, et nad meid jälgivad – need kaks meest, kel pole veel lubatud naist katsuda. See-eest katsuvad nad meid silmadega ja ma õõtsutan veidi puusi: tunnen, kuidas punane ürp mu ümber tantsima lööb. See on umbes nagu nurga tagant pikka nina näidata või koera narrimine ülestõstetud kondiga, ja seda tehes häbenen ma iseennast, sest need mehed ei ole ju süüdi, nemad on liiga noored.
Järsku aga pole mul enam põrmugi häbi. Ma naudin oma võimu: koerakondi passiivset võimu – hea seegi. Küllap neil meid nähes ihuliige kangeks läheb, nii et nad peavad end salamahti vastu värvitud tõkkepuid hõõruma. Kannatused saabuvad neile hiljem, öösel, kasarmukoikus. Enam pole nende jaoks väliseid abivahendeid, pealegi on tegemist pühaduseteotusega. Pole enam ei ajakirju, filme ega muud aseainet: olen ainult mina ja mu vari; me eemaldume kahest mehest, kes teetõkke ääres kangestunult valvel seistes meie kaugenevaid kogusid jälgivad.
5
Lähen koos oma teisikuga üle tänava. Kuigi siin pole enam komandöride valdused, on majad ikka suured. Ühe ees niidab kaitsemees muru. Muruplatsid on hoolitsetud, majade fassaadid on meeldivad ja korras: kõik meenutab pilte, mida vanasti avaldati kodunduse, aianduse ja sisekujunduse ajakirjades. Nii tuttavalt mõjub see inimeste puudumine ja uinutav õhkkond. Tänav on kui muuseum või näidislinna tänav – ehitatud selleks, et näidata, kuidas inimesed vanasti elasid. Ja nagu noil piltidel, muuseumides ja näidislinnades, pole ka siin lapsi.
Siin ongi Gileadi süda, milles sõda võib elu häirida vaid televisiooni kaudu. Kus parajasti riigipiir on, selles pole me päris kindlad: see muutub olenevalt rünnakutest ja vasturünnakutest; siin aga on maa kõigutamatu keskus. Tädi Lydia ütles, et Gileadi vabariigis ei tunta piire. Gilead on sinus eneses.
Kunagi elasid selles linnaosas advokaadid ja ülikooli õppejõud. Aga praegu pole enam advokaate ja ülikoolgi on kinni pandud.
Vanasti jalutasime vahel koos Luke’iga mööda neid tänavaid. Arutasime, et kas mitte osta endale kordaseadmiseks üht sellist vana suurt maja. Kujutlesime, et meil on siis aed, kiik lastele. Ja lapsed. Muidugi teadsime, et tõenäoliselt ei saa me kunagi midagi niisugust endale lubada, aga oli vähemalt, millest unistada – mäng, mida pühapäeval mängida. Selline vabadus on praegu kujuteldamatu.
Keerame ümber nurga ja jõuame peatänavale, kus on elavam liiklus. Meist sõidavad mööda autod: enamik neist on mustad, mõned ka hallid ja pruunid. Liikumas on teisigi korvidega naisi: mõnel neist on punased, mõnel marthade tuimrohelised riided, mõnel on seljas puna-sini-roheliste triipudega odav ja napp kleit, mis annab tunnistust sellest, et nad on vaesemate meeste naised. Neid kutsutakse majandusnaisteks. Neil ei ole ühte kindlat funktsiooni. Nemad peavad tegema kõike, nii nagu jaksavad. Mõni naine on üleni mustas – see tähendab, et ta on lesk. Vanasti oli selliseid rohkem, näib, et nüüd on neid vähemaks jäänud.
Jalakäijate hulgas pole näha komandöride naisi. Neid sõidutatakse autodes.
Kõnniteed on tsemendist valatud. Lapse kombel hoidun pragudele astumast. Meenuvad, millised olid endistel aegadel mu samadel teedel kõndinud jalad ja mida ma noil aegadel jalas kandsin. Vahel olid mul jalas vetruva talla ja õhuaukudega jooksukingad, millel olid pimeduses valgust peegeldavad luminestsentsmaterjalist tähekesed. Ma küll ei mäleta, et ma kunagi pimedal ajal jooksmas oleksin käinud: päevalgi tegin seda ainult sageli kasutatavate tänavate läheduses.
Tookord puudus naiste turvateenistus.
Mäletan kirjutamata seadusi, seadusi, mida iga naine teadis: Ära ava ust võõrale, isegi siis, kui ta ütleb, et ta on politseist. Las ta lükkab enne ukse alt sisse oma ametitunnistuse. Ära peatu, et maanteel hädasolijat aidata – ta teeskleb. Hoia uksed lukus ja sõida edasi. Kui keegi vilistab, siis ära pead pööra, et teda vaadata. Ära mine hilisõhtul üksi selvepesulasse.
Mõtlen neile selvepesulaile. Mida kõike ma sinna tassisin: lühikesi pükse, teksaseid, jooksupükse. Mida kõike ma pesumasinaisse panin: oma riideid, oma seepi, oma raha – raha, mida ma ise olin teeninud. Mõelda vaid, mida tähendab sellise kontrolli omamine asjade üle.
Nüüd jalutame punaste paaridena samu tänavaid pidi ja ükski mees ei ütle meie möödumisel rõvedusi, meid ei kõnetata, meid ei puudutata. Keegi ei vilista.
Tädi Lydia ütles, et on olemas rohkem kui ühte