Minu võitlus 3: Poisipõlvesaar. Karl Ove Knausgard
vabisemas. Nii et ma pesin end kas külma veega või kasutasin hommikuti Yngve jahtunud pesuvett.
Koerad, rebased ja veetorud olid konkreetsed ja füüsilised ohud, mida andis ohjeldada: neid kas oli või ei olnud. Aga peata mees ja irvitav luukere kuulusid surnuteriiki ja neid ei õnnestunud samal viisil ohjeldada, sest nad võisid olla igal pool, kapis, kui ma selle pimedas lahti tegin, trepil, kui ma seda mööda läksin, metsas, jah, isegi voodi all või vannitoas. Enda peegelpilti aknal seostasin ma ka nende surmariigi olevustega, vahest sellepärast, et see tekkis vaid siis, kui väljas oli pime, aga see oli kohutav mõte, näha oma peegelpilti mustaval aknaklaasil ja mõelda, et see ei kujuta mitte mind, vaid mind jõllitavat koolnut.
Sel aastal, kui me kooli läksime, ei uskunud meist keegi enam näkke, päkapikke ega trolle ja me naersime nende üle, kes neid veel uskusid, aga kujutlus vaimudest ja kummitustest püsis alles, vahest sellepärast, et me ei julgenud seda hüljata: kõik me teadsime, et koolnud on olemas. Meie muud kujutlused, mis pärinesid samast mitmekihilisest valdkonnast, nimelt mütoloogiavallast, olid heledamad ja süütumad, nagu näiteks see, mis käis vikerkaare otsa kohta, mis pidi näitama kätte aarde leiukoha. Koguni veel esimese klassi sügisel uskusime seda niivõrd, et suundusime aaret otsima. See oli ilmselt ühel septembrikuu laupäeval, kogu hommiku oli ladistanud, me mängisime Geir Håkoni maja juures, õigemini kraavis, mis oli veest üle ujutatud. Selles kohas möödus tänav lõhatud kaljuseinast, mille sambla, rohu ja mullaga kaetud tipust sulises ja silksus vett. Meil olid kummikud ja paksud erksavärvilised kummiülikonnad seljas, kapuutsid lõua alt kinni, nii et kõik hääled kostsid distantsilt; oma hingetõmbed ja pealiigutused, kui kõrvad kapuutsisisemust riivasid, kostsid kogu aeg valjult ja selgelt, aga kõik muu oli summutatud ja toimus otsekui kusagil kaugel. Teisel pool tänavat puude vahel ja meie kohal mäeharjal lasus tihe udu. Oranžid majakatused kahel pool tänavat helendasid halluses tuhmilt. Mäejalamil metsa kohal võlvus taevas nagu kummis kõht, kust sirises vihma, mida rabises kogu aeg tasa kapuutsile ja olude sunnil ülitundlikele kõrvadele.
Me ehitasime paisu, aga liiv, mida me kühveldasime, varises kogu aeg kokku, ja kui me silmasime Jacobsenide autot, mis sõitis mäkke, ei kõhelnud me hetkegi, vaid viskasime labidad käest ja jooksime nende maja poole, mille ees auto järgmisel hetkel peatus. Väljalasketorust paiskus õhku sinakas tossujuga. Auto ühelt poolt väljus isa, kõhn nagu piibuork, koni suunurgas, kummardus, keeras istme all kangi ja lükkas istme ette, nii et pojad Suur-Geir ja Trond saaksid välja pugeda, samal ajal kui väike ja matsakas, punapäine ja kahvatu ema laskis oma poolelt välja tütre Wenche.
„Tere,” ütlesime meie.
„Tere,” ütlesid Geir ja Trond.
„Kus te käisite?”
„Linnas.”
„Tere, poisid,” ütles isa.
„Tere,” ütlesime meie.
„Kas tahate teada, kuidas on saksa keeles seitsesada seitsekümmend seitse?” küsis ta.
„Jah.”
„Siebenhundert-und-siebundsiebsich!” ütles isa oma käheda häälega. „Ha-ha-haa!”
Meie ka naersime. Isa naer läks üle köhaks.
„Nii-nii,” ütles ta, kui köha järele andis, pistis võtme auto lukuauku ja keeras. Tema huuled ja üks silm tõmblesid kogu aeg.
„Kuhu te lähete?” küsis Trond.
„Ei tea,” ütlesin ma.
„Kas ma võin kaasa tulla?”
„Võid küll.”
Trond oli Geiri ja minu vanune, aga palju väiksemat kasvu. Tema silmad olid ümmargused nagu nööbid, alahuul punane ja pruntis ning ninanöps pisike. Nukuliku näo kohal lokkasid heledad laines juuksed. Tema vend nägi hoopis teistsugune välja: tema silmad olid kitsad ja kavalad, naeratus tihti pilklik, juuksed siledad ja kuldpruunid ning ninajuurel tedretähnid. Aga ka tema oli pisike.
„Pane siis vihmakuub selga,” ütles ema.
„Ma panen ainult vihmakuue selga,” ütles Trond ja silkas tuppa. Seisime sõna lausumata ja ootasime, käed kahel pool rippu nagu paar pingviine. Sadu oli järele jäänud. Nõrk tuul pani allpool aedades kasvavate pikkade ja siredate mändide ladvad õõtsuma. Rentslis sulises ojanire, mis võttis siin-seal kaasa männiokaste väikesi kuhje, kõikjale pudenenud kollaseid V-sid ehk harkjalgu.
Taevas meie taga oli pilvkate rebenenud. Maastik, kus me seisime, kõigi oma majakatuste ja muruplatsidega, puudesalude, mäekuplite ja nõlvakutega oli löönud hõõguma. Meie maja kohalt kõrgendikult, mida me nimetasime „mäeks”, kerkis taevasse vikerkaar.
„Näe,” ütlesin ma. „Vikerkaar!”
„Oi!” ütles Geir.
Maja juures pani Trond selja taga ukse kinni. Tuli jooksuga meie juurde.
„Mäe kohal on vikerkaar!” ütles Geir.
„Kas lähme aaret otsima?”
„Jah, läki!” ütles Trond.
Jooksime tänavat pidi alla. Karlsenite maja ees murul seisis Anne Lene, Kent Arne väike õde, ja saatis meid pilguga. Tal olid ümber rakmed, mille küljes oli rihm, et ta jalga ei laseks. Ema punane auto seisis sissesõiduteel. Seinalaternas põles tuli. Gustavsenide maja ees aeglustas Trond sammu.
„Leif Tore tahab kindlasti ka tulla,” ütles ta.
„Ma ei usu, et ta on kodus,” ütlesin ma.
„Igatahes küsime,” ütles Trond ja sammus nende sissesõiduteele kahe püsti pandud väravaposti vahelt, mille küljes ei olnud väravat, mistõttu mu isa nende üle ikka nalja viskas. Mõlema posti otsa oli müüritud õõnes metallkera, mida läbistas nool ja kandis turjal paljas kühmus mees. See oli päikesekell, ja mu isa viskas ka selle üle nalja, sest mis mõtet oli kahel päikesekellal?
„Leif Tore!” hüüdis Trond. „Tule õue!”
Ta vaatas meie poole. Siis hüüdsime kolmekesi kooris.
„Leif Tore! Tule õue!”
Läks paar sekundit. Seejärel avanes ülal köögiaken ja ema pistis pea välja.
„Ta kohe tuleb. Paneb ainult vihmariided selga. Ärge rohkem hüüdke.”
Ma kujutasin selgelt ette, milline see aare on. Suur must kolme jalaga pada, mis on täis sätendavaid ehteasju. Kulda, hõbedat, briljante, rubiine ja safiire. Pada seisis vikerkaare otsal, kummalgi pool üks. Olime seda ükskord varemgi otsinud, aga tulutult. Tuli kiiresti teha, vikerkaar ei kestnud kunagi kaua.
Leif Tore, kes oli juba mõnda aega olnud vari kollase ukseklaasi taga, tegi viimaks ukse lahti. Temaga koos väljus majast pahvak sooja õhku. Nende pool oli alati väga palav. Haistsin ka midagi hapukat. Nii nende pool lõhnas. Kõigis majades, meie oma välja arvatud, oli iseloomulik lõhn, nende kodu lõhn.
„Mis me teeme?” küsis ta ja lõi ukse selja taga pauguga kinni, nii et klaas klirises.
„Mäe peal on vikerkaar, me läheme aaret otsima,” ütles Trond.
„Läki siis!” ütles Leif Tore ja pistis jooksu. Meie jooksime järele, nõlvast alla tee peale, mis tõusis mäkke. Nägin, et Yngve jalgratas ei olnud ikka veel oma kohal, aga ema roheline Põrnikas ja isa punane Opel Kadett olid maja ees. Kui ma õue läksin, oli ema võtnud tolmuimejaga põrandaid üle, ja ma ei teadnud midagi hullemat: ma vihkasin seda häält, see oli nagu müür, mis mind laiaks litsus. Kui nad koristasid, tegid nad aknad lahti, nii et maja läks jääkülmaks ja näis, nagu kanduks see külmus ka emale üle, sest tal ei jätkunud minu jaoks ühtki head sõna, kui ta kummardus pange kohale ja väänas lappi välja või tõmbas harja või tolmuimejaga üle põranda, ja kuna ainult ema lahketes sõnades oli mulle ruumi, lõdisesin ma laupäevahommikuti külmast, nii kangest külmast, et see tungis mulle pähe ega lasknud mul voodis pikutades rahus koomiksit lugeda, mis mulle muidu väga meeldis, nii et lõpuks ei jäänud mul muud üle kui riidesse panna, õue lipata ja loota, et seal midagi