Minu võitlus 3: Poisipõlvesaar. Karl Ove Knausgard
käivitas auto ja hakkas teokäigul edasi liikuma, avar kruusaväljak, mida nimetati lasketiiruks, oli üleni täis suuri kive. Tee, kuhu ta seejärel keeras, oli tagatipuks täis suuri auke, nii et seda mööda venis ta niisama aeglaselt. Haljad oksad ja põõsad rabisesid üle kapoti ja katuse, vahel väikese vopsatusega, kui oks andis obaduse. Käed tulitasid ikka veel, aga nüüd juba vähem. Alles siis turgatas mul pähe, et paps istub ju ka lühikeste pükstega tulikuumal istmel. Viskasin talle peeglis kiire pilgu näkku. See oli sünge ja endassetõmbunud, aga sealt ei võinud välja lugeda, et ta kintsud tulitaksid.
Kui me kirikust möödusime, kiirendas ta kõvasti ja sõitis koduni jäävad viis kilomeetrit lubatust tublisti kiiremini.
„Tal on veekartus,” ütles paps emale õhtupoolikul. See ei olnud tõsi, aga ma ei öelnud midagi, ega ma loll ei olnud.
Nädal aega hiljem tulid meile külla emapoolsed vanavanemad. See oli neil esimene kord meile Tybakkenile külla sõita. Sørbøvågi talus ei olnud nende juures midagi imelikku paistnud, sinna sobitusid nad hiilgavalt, vanaisa oma siniste tunkede, musta sirmiga mütsi, pruunide pika säärega kummikute ja pideva tubakasülgamisega, vanaema oma peetud, kuid puhaste lilleliste kleitide, hallide juuste, matsaka kogu ja kätega, mis alati pisut värisesid. Aga kui nad meie maja ees sissesõiduteel autost väljusid, pärast seda kui paps neil Kjeviki lennujaamas järel oli käinud, nägin ma kohe, et meie maailma nad ei sobitu. Vanaisal oli seljas pidulik hall ülikond, helesinine särk ja peas hall kaabu, käes oli tal piip, mitte vart pidi, nagu paps piipu hoidis, vaid sõrmed ümber kaha. Vart kasutas ta osutamiseks, nagu ma nägin, kui neile hiljem aias ringkäik tehti. Vanaema kandis helehalli mantlit ja helehalle kingi ja käevangus oli tal käekott. Meie kandis ei käinud keegi nii riides. Ka linnas ei näinud kedagi, kes nii riietuks. Nad olid otsekui hoopis teisest ajast pärit.
Nad täitsid meie toad oma võõrusega. Ka mamps ja paps käitusid korraga teisiti, eriti paps, kes muutus täpselt selliseks, nagu jõulude ajal. Tema harjumuspärase „ei” asemele tuli „miks mitte?”, tema valvsad pilgud meie suunas muutusid sõbralikuks, võis isegi juhtuda, et ta asetas möödudes käe kambamehelikult minu või Yngve õlale. Aga kuigi ta vanaisaga huvitatult juttu ajas, nägin ma, et see teda tegelikult ei huvitanud, sest kogu aeg tuli hetki, kui ta vaatas mujale ja ta silmadesse ilmus tühi pilk. Vanaisa, lõbus ja jutukas, aga kuidagi pisem ja kaitsetum kui oma kodus, ei paistnud seda papsi joont märkavat. Või ei teinud sellest välja.
Ühel õhtul, kui nad olid meie pool, ostis paps krabisid. Tema jaoks oli see ülim delikatess, ja kuigi hooaeg oli vaevu alanud, olid nood, mis tal hankida õnnestus, päris kopsakad. Aga vanaema ja vanaisa ei söönud krabisid. Kui krabi vanaisa võrku sattus, siis viskas ta selle välja. Paps rääkis sellest hiljem kui koomilisest seigast, omamoodi ebausust, just nagu oleksid krabid ainult sellepärast vähem puhtad kui kalad, et nad jooksevad mööda merepõhja ega uju vees vabalt ringi. Arvatavasti söövad krabid laipu, sest nad söövad kõike, mis merepõhja pudeneb, aga kui suur oli võimalus, et just need krabid tol õhtul Skagerraki meresügavustes mõne surnukeha peale olid sattunud?
Ühel pärastlõunal, kui me olime istunud aias ning joonud kohvi ja morssi ja ma olin pärast läinud oma tuppa, kus ma pikutasin voodis ja lugesin koomikseid, kuulsin ma, kuidas vanaema ja vanaisa tulid trepist üles. Nad ei rääkinud omavahel, astusid raskel sammul mööda trepiastmeid ja läksid suurde tuppa. Päike, mis mu toaseinale paistis, oli kuldne. Maja ees murul olid suured kollased ja pruunid laigud, kuigi paps pani vihmuti käima samal hetkel, kui selleks luba anti. Kõik, mida ma tänava ääres nägin, majad, aiamööbli ja mänguasjadega aiad, autod ja riistad, mida võis majaseinte ja – treppide äärest leida, paistsid otsekui unne suikunud. Minu higine rind kleepus ebameeldivalt vastu tekikotti. Ma tõusin, tegin ukse lahti ja läksin suurde tuppa, kus vanaema ja vanaisa tugitoolides istusid.
„Kas tahate näiteks telekat vaadata?” küsisin ma.
„Jah, kas varsti ei alga „Dagsrevyen”?” ütles vanaisa. „See huvitaks meid küll.”
Läksin ja lülitasin teleka sisse. Läks mõni minut, enne kui see pildi ette võttis. Seejärel lõi ekraan aegamööda helendama. „Dagsrevyeni” N-täht paisus ja kõlas lihtne ksülofonlik tunnusmeloodia plinn-plõnnplinn-plooooonn, algul vaikselt ja seejärel valjenedes. Astusin sammu tagasi. Vanaisa kummardus tugitoolis ette, piibuvars kämblast õieli väljas.
„Niimoodi,” ütlesin ma.
Tegelikult ei olnud mul luba televiisorit käima panna, ega ka suurt raadiot, mis oli seina ääres riiulil, alati tuli paluda, et seda teeks mamps või paps, kui ma tahtsin midagi vaadata või kuulata. Aga nüüd tegin ma seda vanaema ja vanaisa pärast ja selle kohta ei võinud papsil midagi ütlemist olla.
Korraga lõi pilt hirmsasti virvendama. Värvid jooksid kokku. Siis käis sähvatus, seejärel kõlas pahh!, ja siis läks ekraan mustaks.
Oi appi!
Oi appi, mis nüüd saab!
„Mis televiisoriga juhtus?” küsis vanaisa.
„Rikki läks,” ütlesin ma pisarsilmi.
Ja mina olin selle rikki ajanud.
„Seda ikka juhtub,” ütles vanaisa. „Ja tegelikult meeldivad meile raadiouudiseid hulga rohkem.”
Ta tõusis tugitoolist ja tatsas lühikeste sammudega üle toa raadio juurde. Mina läksin oma tuppa. Hirmust lõdisedes, kõhus keeramas, heitsin ma voodisse. Tekikott tundus kuumal ja paljal nahal jahe. Võtsin põrandalt pakist ühe koomiksi. Aga ma ei suutnud lugeda. Varsti tuleb paps tuppa, läheb televiisori juurde ja vajutab selle käima. Kui see oleks rikki läinud siis, kui ma olin üksi kodus, oleksin ehk teinud näo, et ma ei tea asjast midagi, nii et ta oleks arvanud, et televiisor läks ise katki. Aga tõenäoliselt oleks ta ka siis aru saanud, et selle taga olen mina, sest sääraseid asju haistis ta õhust, piisas ühest pilgust minule, kui ta saigi aru, et midagi on lahti, ja viis otsad kokku. Nüüd aga ei saanud ma teha nägu, nagu ei teaks ma asjast mõhkugi, sest vanaema ja vanaisa olid juures olnud ja räägiksid, mis juhtus, ja kui ma siis seda varjata püüaksin, teeks see asja palju-palju hullemaks.
Tõusin voodis istuli. Kõhus pitsitas, aga selles polnud haigusele omast soojust ja pehmust, vaid see klomp oli külm ja valus ja nii kõva, et seda ei võtaks ära ka kogu maailma pisarad.
Nutsin peatäie.
Oleks Yngvegi kodus olnud. Siis oleksin nii kaua kui võimalik koos temaga tema toas olnud. Aga ta oli Steinari ja Kårega ujuma läinud.
Mõte, et pääsen talle lähemale, kui lähen tema tuppa, kuigi see oli tühi, pani mind voodist tõusma. Tegin ukse lahti ja läksin tasakesi mööda koridori Yngve tuppa. Tema voodi oli värvitud siniseks, minu oma oranžiks, nagu tema kapiuks oli värvitud siniseks ja minul oranžiks. Toas oli Yngve lõhn. Läksin voodi juurde ja istusin sinna.
Aken oli paokil!
Seda oli rohkem, kui ma olin julgenud loota. Nii võisin alt terrassilt nende hääli kuulda, ilma et nad teaksid, et ma siin olen. Kui aken oleks kinni olnud, oleksin seda avades end reetnud.
Papsi hääl tõusis ja vajus sedamoodi rahulikult nagu siis, kui ta oli heas tujus. Sekka kuulsin mampsi heledamat ja malbemat häält. Suures toas rääkis raadio. Miskipärast tuli mulle pähe, et vanaema ja vanaisa magavad, istuvad oma tugitoolides, suu lahti ja silmad kinni, vahest sellepärast, et mõnikord istusid nad niiviisi Sørbøvågis, kui me külas olime.
Õues kilksusid tassid.
Kas nad toovad nõud tuppa?
Nii oligi, sest kohe seejärel kostis ema sandaalide laksumist, kui ta läks ümber majanurga.
Siis saan ema endale! Siis saan kõigepealt seda temale rääkida!
Ootasin, kuni kuulsin, et allkorrusel läks välisuks lahti. Siis, kui ema tuli trepist üles, käes kandik, kus olid tassid, taldrikud, klaasid ja läikiv punase kaanega kohvikann, mis seisis ümmargusel pesupulkadest alusel, mille Yngve oli töötoas meisterdanud, läksin esikusse.
„Kas sa oled ilusa ilmaga toas?” imestas ema.
„Jah,”