Laululind. Marcia Willett
tumedad juuksed, mis on hõbedaste klõpsudega kinnitatud, kiired otsustavad pealiigutused – kõik temas on nii tuttav. See meenutab mehele möödunud aegu ning see liigutab teda endiselt. Kui William teed ületab, märkab naine teda lähenemas ja lehvitab. Ta näib innukas, tõeliselt rõõmus meest nähes ja see teeb mehe veel rahutumaks.
„Tere, Wills!” ütleb Fiona pooleldi tõustes ja ettepoole kummardudes, et meest tervituseks suudelda. „Ole tänatud, et nii ootamatu kutse peale kohale tulid.”
„Pole hullu.” William seisab kohmetult ja tunneb ebamugavust. „Miks sa ei öelnud, et sa siia tuled?”
„Kuule, istu maha,” ütleb naine kerge naeratuse saatel, justkui tajuks mehe rahutust ja see teeks talle nalja. „Ära kõrgu niimoodi minu kohal. Ma tellisin sulle americano.”
Williami ärritus kasvab. Esiteks ei avane tal oma meeter seitsmekümnese pikkuse juures iial võimalust kellegi kohal kõrguda ja teiseks on ta pisut pahane, et naine teda enda arvates nii hästi tunneb, et talle kohvi võib tellida. Williamil on kiusatus olla lapsik ja teatada, et ta ei joo enam kohvi, kuid ta võtab istet ja vaatab naist kergitatud kulmul.
„Milleks ikkagi see salatsemine ja vaikimine?” küsib ta.
Fiona kortsutab kergelt kulmu ja närib huuli, siis aga toob kuuldavale väikese enesekriitilise naeruturtsatuse.
„Raske on kuskilt pihta hakata,” tunnistab ta, „aga ma ütlen lihtsalt otse välja. Ma tahtsin sinuga eraldi rääkida, ilma et teised veel teaks. Ma tahan küsida su sugulaselt, kas ma võiksin ühe tema väikese maja Brockscombe’is üürile võta.”
Mees vaatab teda jahmunult, mõte hüplemas ühelt stsenaariumilt teisele, mis võiks seletada seda ebaharilikku ideed; ta suutis vaevu hoiduda hüüatamast: „Milleks küll ometi?!”
Williami näoilme ajab naise jälle naerma, kuid tema lõbusus on tehtud ja ta natuke nagu häbeneb.
„Ma tean, ma tean!” lausub Fiona, tõstes käed justkui mehe sõnatu küsimuse tõrjumiseks. „Kõlab veidi pööraselt. Ma tean! Aga asi on selles, et…” ta vaikib hetkeks ja vaatab mehest mööda, aknast välja, „ma tegelen oma elu ümberhindamisega, Wills.”
Mees vaatab teda nüüd rahunenult ja väga ettevaatlikult ning ootab, et ta jätkaks. Fiona vaatab talle taas otsa, kuni mehe vaikimine ta rääkima sunnib.
„Eks ma jään ka vanemaks ja see ju muudab ellusuhtumist, eks ole?”
William ootab kergitatud kulmul edasi, eeldades, et naisel on rohkemat öelda.
„Tead ju küll, kuidas sellega on. Ma mõtlen väärtusi, seda, mis tõesti oluline on.” Fiona teeb pausi – ta on mehe vaikimisest selgelt häiritud – ja kummardub usalduslikult ekskaasa poole. „Hea küll, ma igatsen oma perekonda. Ma tahaks väikest Olliet ja Andyt rohkem näha. Ja Charlotte’it muidugi. Ja sind, Wills, ka tegelikult.”
Mehe kergenduseks tuuakse kohvid ja Fiona naaldub kergelt õhetades tahapoole. See annab Willile hetke toibumiseks ja mõtete koondamiseks, seejärel vaatab ta Fionale otsa.
„Sa kindlasti mõistad, et ma olen sellest kõigest pisut rabatud,” ütleb mees kergelt.
Fiona tunneb mehe rahulikust suhtumisest silmanähtavat kergendust. Ta tõmbab hinge ja hakkab naerma. „Mina samuti,” tunnistab ta. „Lihtsalt… noh, ma arvan, et seda tasub proovida. Üürida maja, tulla nädalalõppudeks ja pühadeks siia. Minu korter ei ole eriti lapsesõbralik ja Andyt ei näe ma viimasel ajal peaaegu üldse.”
„Ainuke häda on see,” ütleb William rahulikult, võttes oma tassi ja lonksates kohvi, „et maja on välja üüritud.”
Naine ei usu oma kõrvu. „Välja üüritud?!” Tundub, et ta on vapustatud ja õige pahane. „Mis mõttes?! Sa ei ole mulle sellest rääkinud.”
William veab suunurgad allapoole ja kehitab kergelt õlgu. „Mulle ei tulnud pähegi, et see võiks sind huvitada. Üks Mattie sõber võttis selle esialgu kuueks kuuks üürile. Mul pole aimugi, kauaks ta jääda kavatseb.”
Fiona on nii jahmunud, et mehel on temast peaaegu kahju – peaaegu, mitte päris.
„Oled sa seda plaani Andyle maininud?” küsib William.
„Ei, muidugi mitte,” vastab naine; ta ei ole siiani vapustusest toibunud. „Sa tead väga hästi, et ta on merel. Ma saan temalt aeg-ajalt sõnumeid, muud midagi.” Ta vangutab uskmatult pead. „See maja on ju kuude viisi tühi olnud!”
„Mh-mh,” nõustub Will mõttes Timi õnnistades. „Aga nii need asjad käivad. Tegelikult pean tunnistama, et olen veidi üllatunud, Fi. Brockscombe?! Sa ütlesid alati, et see on täielik pärapõrgu.”
„Ma tean, ma tean! Ma ju ütlesin, et asjalood on muutunud. Ma tahan oma perega tihedamaid suhteid. Kas sellest on nii raske aru saada?”
Fiona vaatab aknast välja, tema rõõm rikutud, tema elevus kustutatud. William silmitseb teda.
Sa lahkusid meie juurest parematele jahimaadele, mõtleb mees. Nüüd tahad tagasi jalutada, nagu poleks midagi juhtunud.
Teda huvitab, kuidas Andy Fiona plaanile reageeriks, samuti Charlotte ja Kat. Ta oli liigutatud, kui Charlotte küsis, kas nad võivad üht kahest majast üürida, ja õnnelik, et nad Andyga soovivad talle nii lähedal olla, kuid ta ei tea, kuidas Fiona Brockscombe’i väikesesse kogukonda sobituks. Iseenda kohta ta juba teab, et ta ei kannataks seda – olla naisele jälle nii lähedal, pärast seda, kui on piinarikkalt õppinud ilma temata elama. Kuid kas tal oleks õigust sellist käiku takistada?
Ta tunneb tohutut kergendust, et see küsimus ei ole enam päevakorral.
„Võib-olla leiaksid üüripinna siin või Ashburtonis,” pakub ta välja.
„Vanas armsas Ashbucketis1?” On veider kuulda, kuidas Fiona kutsub Ashburtonit selle hellitusnimega, mida kohalikud oma kodulinna kohta kasutavad. „Peatuspaiga kohta on see liiga kallis. Aga ükskõik, see ei ole asja mõte. Ma tahan kohapeal olla. Ma tahan rohkem Oliveri näha ja tema elust osa saada. Olla pereliige, mitte lihtsalt keegi, kes vahetevahel läbi astub. Seda võiks sa ju mõista, Wills?”
Muidugi suudab mees seda mõista. On meeletu rõõm ja privileeg, et tema väike pere on nii lähedal, kuigi ta kannab hoolt, et neil oleks piisavalt privaatsust; tema ja Kat ei võta midagi enesestmõistetavalt.
„Ja üldse,” ütleb William „Andy võidakse kuskile mujale määrata. Isegi välismaale. Oleks rumal eeldada, et nad Brockscombe’i jäävad.”
Fiona põrnitseb talle otsa, kogu lõbusus nagu peoga pühitud.
„Kuid nende põhikoduks jääks ju ikkagi Brockscombe, on ju nii?”
Mees kehitab õlgu. „Kes seda oskab öelda? Lõppude lõpuks peame kõik kuskile edasi liikuma, kui Francis sureb. Me peame sellest lihtsalt viimast võtma, kuniks seda on.”
„Sul on hea öelda,” pistab naine teravalt.
William joob kohvi lõpuni. „Jah, on küll. Anna andeks, Fi. Mina ei saa midagi teha.”
„Sa võid mulle teatada, kui see uus üüriline mujale kolib.”
„Jah, seda ma võin teha. Tead, ma pean tagasi kontorisse minema.” Ta kõhkleb. „Kas sa jääd pikemaks või on see kiirvisiit?”
„Ma panin kaheks ööks toa kinni. Lootsin, et saan täna tulla maja vaatama.” Ta vaikib hetkeks. „Ei tea, kas su vana sugulane mulle oma suurest tühjast majast ei oleks nõus paari tuba üürima?”
William naerab ja tõuseb püsti. „Mitte mingil juhul! Nii et sa tuled meid siis hiljem vaatama?”
Fiona noogutab. „Ma saadan Charlotte’ile sõnumi ja küsin, kas ta on kodus.”
Mees noogutab, kummardub suudluseks ja astub siis välja heleda kevadpäikese kätte.
Kolmas peatükk
Fiona