Laululind. Marcia Willett
ohkab – see on lühike ja järsk nördimust väljendav ohe. Tema plaan on liiga hea, et suuta sellest kohe lahti lasta. Just viimasel ajal kannab ta iga kord Londonisse naastes endaga kaasas mõtteid Brockscombe’i väikesest maailmast: kogu see rõõmsus ja lähedus, see perekonnatunne, mille ta viis aastat tagasi ohvriks tõi, kui oma karjääri esikohale seadis.
Ehk oli ta olnud liiga enesekeskne, kui ütles, et see on ainulaadne pakkumine, millest lihtsalt ei saa keelduda; William sai ju raamatupidaja ametit kus tahes pidada. Mees oli küll oma tööd teinud kaks aastakümmet, alustanud kohe pärast ülikooli lõpetamist ja kõvasti rabanud, kuni ta osanikuks ülendati. Aga ikkagi…
Fiona toetab küünarnukid lauale, hoiab kohvitassi pihkude vahel ning põrnitseb tühjal pilgul tänavat. Toona oli Londoni ja tipptasemel arhitektibüroo – ning muidugi Sami – külgetõmbejõud olnud vastupandamatu. Büroo boss Sam Deller, kelle nõbu oli ostnud ühe Salcombe’i korteritest ja Samile Fionast rääkinud, oli olnud peamine magnet. Mees oli vaimukas, tark, sihikindel ja edukas. Ta sai alati oma tahtmist ja siis tahtis ta Fionat. Naine ei suutnud vastu panna tema sarmile, komplimentidele ja – mis kõige tähtsam – tõsiasjale, et mees hakkas temasse armuma. Kui võimas see kõik oli – kui erilise, särava ja ihaldusväärsena Sam teda end tundma pani! Selle kohta on vist isegi üks laul: „Armunud armastusse”.
Fiona meenutab ja rüüpab kohvi. Kui tavaline tundus vaene vana Wills Sami glamuuri kõrval, kui proosalised tema sihid! Kui ta nädalavahetustel Ashburtonis käis, ei olnud miski enam küllalt hea: ei need suurepärased pikad jalutuskäigud nõmmedel, mida nad enne nii väga armastasid; ei rõõm suurepärasest kohvist ja klatšist Dave’i ja Steve’iga Studio teepoes ega lõbusad õhtud ühiste sõpradega veinibaaris. Need rõõmud olid kahvatunud kõige selle kõrval, mida London – ja Sam – talle pakkusid.
Kui Sami naine mehest kaks aastat hiljem lahutas, mõtles Fiona tõsimeeli, et temast ja Samist saab paar, kuni ta taipas, et oli teisigi naisi, keda mees erilise, särava ja ihaldusväärsena tundma pani – uusi naisi, kes olid Fionast palju nooremad. Kummalisel kombel oli see peaaegu kergendus – nagu oleks mingi lummus järsku hajunud. Sellest hoolimata oli ta alles hiljaaegu saanud teadlikuks sellest, et tema elus on midagi olulist puudu.
Fiona paneb tassi lauale ja asetab sõrmed meelekohtadele, et juuksed tagasi lükata. Ta teab täpselt, mis hetkel ta seda muutust tundis: see oli siis, kui Andy andis Oliveri tema sülle ja ütles: „Palun väga, vanaemme. Ütle Oliverile tere!”
Lapse raskus ja soojus, tilluke kortsus näolapp, tume sulgjas juukselokike – kõik need kokku pitsitasid Fiona südant. Üksisilmi vaatas ta lapsukest oma süles ja tundis, et hakkab uue elu imet tunnistades kohe nutma.
„Ta on sinu nägu,” suutis Fiona öelda.
„Halasta ometi, ema,” protesteeris Andy. „Vaene vääks on ainult kaks päeva vana. Säästa meid mõlemat sellest!”
„Ta on ilus,” kinnitas Fiona.
Ta istus, laps süles, ega soovinud teda ära anda, kui poiss äkitselt laialt nagu kassipoeg haigutas ja oma tibatillukesi krevetitaolisi sõrmi painutas. Siis hakkas laps nutma. Charlotte haaras ta sülle, et teda söötma minna, ja äkitselt oli ümberringi vaid üldine melu – rõõmsad, naervad inimesed, sealhulgas William ja Kat ja Mattie ning Charlotte’i vanemad – ning üsna ootamatult adus Fiona, et ta on samahästi kui võõras, Londonist paariks tunniks oma lapselast vaatama sõitnud kõrvalseisja. Ühe hetkega oli kõik muutunud.
Varem oli ta külas käinud ainult Andy puhkuste ajal. Ta ei üritanudki Charlotte’iga erilist sooja suhet arendada, kuigi too oli tema Londoni korteris alati teretulnud. Devonis eelistas Fiona ööbida Cottis; siis sai ta paluda Andyl, kuni Charlotte tööd tegi, korraks läbi hüpata, et koos klaas õlut juua ja lõunat süüa, või siis kutsus ta nad mõlemad õhtusöögile. Niiviisi säilitas Fiona oma iseseisvuse. Kõige selle pärast ei olegi nüüd, mil ta tahab regulaarsemalt Oliveri vaatamas käia, lihtne küsida minialt võimalust ööbida väikeses kõrvaltoas, mille ta vanasti ära põlgas, samuti ei tule kõne alla ühtäkki Williamilt ja Katilt ulualust paluda. Samas tunneb ta end iga külastusega kindlasti üha enam kõrvalseisjana. Ta saab ju aru, et Oliveri elus leiab ta koha vaid siis, kui ta selles elus väga praktiliselt osaleb ja on peensusteni tuttav lapse elu kõikide pisiasjadega.
See on omamoodi veider, mõtleb Fiona viimast kohvilonksu rüübates, ja sobrab siis telefoni otsides kotis ringi. Veider seetõttu, et Andyt kasvatades ta just üleliia emalik ei olnud, nii palju kui ta mäletab. Ehk oli põhjus see, et Andy oli tema oma, ei olnud teisi, kes poisile pretendeerinud oleks, ja ta võis olla kindel, et on lapse jaoks asendamatu. No muidugi oli ka William – ja ta oli väga hea isa –, aga Fiona oli Andy jaoks number üks. Loomulikult ei saa Fiona eeldada, et ta oleks number üks või isegi number kaks ka Oliveri jaoks, kuid ta võib ometi loota erilisele kohale poisi elus.
Fiona lükkab kohvitassi eemale ja hakkab Charlotte’ile sõnumit toksima.
Charlotte ja tädi Kat istuvad endiselt rahulikult päikesepaistel ja lõpetavad kohvi. Charlotte vahib sõnumit ängistustunde ja paisuva pahameelega, aga võtab end siis kokku. Lõppude lõpuks on Fiona tema ämm ja Oliveri vanaema.
„Mis on?” küsib tädi Kat teda uudishimulikult silmitsedes. „Ega ometi halvad uudised? Su nägu on päris sünge.”
Charlotte raputab pead. „Ei. Lihtsalt pisut üllatunud. Nagu selgub, on Fiona siinmail, ja nüüd ta küsib, kas ta võib lõunale tulla. Ta ei tule tavaliselt kunagi ette teatamata. Muidu hoiatab ta meid ikka pikalt ette.”
„Veider jah,” nõustub tädi Kat. „Kas sa vastad jaatavalt?”
„Ma ei tea.” Charlotte’it pisut pahandab, et Fiona nii lühikese etteteatamisega kostitamist ootab. „Ma kavatsesin lihtsalt kausitäie suppi süüa, ei midagi erilist.”
Ta peab silmas, et ämma tulekuks peab kõik olema viimase peal: maja puhas ja korras, Oliveril seljas mingid Fiona ostetud riided, lõunasöök just selleks puhuks valmistatud. Kui Andy on kohal, on alati olnud lihtsam Fiona meele järgi olla, teda naerutada ja lõbustada. Oliveri sünniga on asjad muidugi muutunud. Fiona on lapsest üdini vaimustatud ja käib neil nüüd külas isegi siis, kui Andyt kodus pole.
„Ma eeldan, et ka Fiona sööb suppi,” arvab tädi Kat. „Või siis võid lihtsalt öelda, et oled kodunt ära, ja kutsuda ta teeajaks.”
„Aga ma ju olen kodus,” protestib Charlotte. „Mis siis, kui ta lihtsalt kohale ilmub? Ta võib ju lihtsalt siia sõita, lootes, et sina või William olete siin.”
„Noh, aga läheme siis kõik kodunt ära,” ütleb tädi Kat rõõmsameelselt. „Võtame Ollie kaasa ja lähme sööme lõunat Riverfordis või Staverton Bridge Nurserys! Ostame pärastiseks tee kõrvale midagi hästi maitsvat ja las Fiona ühineb meiega. Kuidas oleks?”
Charlotte hakkab naerma. „Sa oled väga üleannetu, tädi Kat!”
„Sa ei tohiks lasta Fional end pelutada. Saada talle sõnum ja paku välja kell pool kolm.”
„Saadan või?”
„Muidugi! Aga tee kähku. Kell on juba veerand kaksteist. Ta võib poole tunni pärast siin olla ja sul on vaja veel Ollie valmis panna.”
Charlotte toksib sõnumi, tundes end ikka veel pisut süüdlaslikult, kui tädi Kat kohvinõusid kokku korjab. Majast on kuulda Oliveri nuttu ning Charlotte hüppab jalule ja kiirustab tuppa. Wooster tõstab pead, et korraks ringi vaadata, ohkab siis raskelt ja vajub jälle maha, et päikese käes edasi magada.
Kui Fiona Brockscombe’i jõuab, auto küüni, Kati pisikese Smarti kõrvale ajab ja üle hoovi Charlotte’i majja suundub, leiab ta imestusega, et pea tervet esimest korrust haaravas suures avatud köögiga elutoas on käimas justkui väikene pidu.
Oliver on koos Katiga diivanile istuma sätitud, Charlotte võtab kooke karbist välja ning keegi kõhn heleda peaga noor mees paigutab taldrikuid lauale. Nad ajavad juttu ja naeravad kellegi nalja peale, tundes end ilmselgelt vabalt ja koduselt, Fionat