Punane Kuninganna 2 – Klaasmõõk. Victoria Aveyard
helgivad heledad juuksed. Suudan läbi lõikava tormi vaevu tüdruku nägu eristada. Farley. Ta relv on kadunud, rõivad räbaldunud ja lihased vappuvad, kuid sellest hoolimata hoiab ta mind püsti.
Neiu selja taga joonistub plahvatuse taustal välja üks pikk ja tuttav siluett. See hoiab ainsa väljasirutatud käega tuld tagasi. Ta ahelad on läinud – sulanud või minema heidetud. Kui ta pöördub, muutuvad leegid suuremaks, limpsides taevast ja hävinenud tänavat, kuid mitte kordagi meid. Cal teab täpselt, mida teeb, ning suunab tulemöllu meist eemale justnagu ümber kivi voolavat vett. Just nagu areenilgi, tekitab ta risti üle tänava leegitseva seina, kaitstes meid nõnda oma venna ja leegioni eest. Kuid nüüd on ta leegid tugevad, hapnikust ja raevust laetud. Need kepslevad kõrgustesse nii tulisena, et maapinna lähedal on leek kummituslikult sinine.
Langevad järjekordsed raketid, kuid Cal hoiab taas nende jõudu vaos ja kasutab neid iseenda väe toitmiseks. See on peaaegu kaunis, kuidas ta pikad käed kaarduvad ja pöörduvad ning muudavad hävitustöö kindlalt ja rahulikult kaitseks.
Farley püüab mind vägisi eemale tirida. Kuna leegid hoiavad ohu eemal, pööran ümber, et vaadata saja meetri kaugusele jõe poole. Näen isegi Kilorni ja oma venna toekaid varje, kui nad oletatava pelgupaiga poole liipavad.
„Tule nüüd, Mare,” uriseb tüdruk ja peaaegu lohistab mu muljutud ning nõrka keha endaga kaasa.
Hetkeks lasen tal seda teha. See on liiga valus, et selgelt mõelda. Kuid üks pilk üle õla toob selguse, mida Farley teeb, mida ta üritab mind tegema panna.
„Ma ei lahku ilma temata!” karjatan täna juba teist korda.
„Arvan, et ta saab ise ka oivaliselt hakkama,” teatab Farley, leegid sinistest silmadest vastu peegeldumas.
Kunagi mõtlesin samamoodi kui tema. Et Hõbedased on võitmatud, jumalad maa peal, hävitamiseks liiga võimsad. Kuid alles täna hommikul tapsin neist kolm – Arveni, Rhamboste kõvakäe ja nümfiisanda Osanose. Välgutorm võttis ilmselt veel mõned elud. Ja nemad tapsid peaaegu minu, nagu Caligi, kui juba sellest rääkida. Areenil pidime teineteise elu päästma. Ja nüüd peame seda taas tegema.
Farley on minust suurem, pikem ja tugevam, kuid mina olen väledam. Isegi läbi kolgitult ja poolsurnuna. Üks randmerapsatus, üks hästiajastatud lüke, ja ta vaarub mind lahti lastes tahapoole. Pööran end sama hooga ringi, peopesad välja sirutatud, ja otsin seda, mida vajan. Naerceys on palju vähem elektrit kui Archeonis või isegi Vaiakülas, kuid enam ei pea ma millestki energiat ammutama. Toodan seda ise.
Nümfi esimene veepahvakas tabab leeke sama tugevalt kui tsunami. Suurem osa sellest keeb hetkega auruks, kuid ülejäänu langeb seinale ja kustutab hiiglaslikud tulekeeled. Vastan veele oma elektriga ning sihin paljas õhus vahutavaid ja mäslevaid laineid. Laine taga sööstab meie poole Hõbedaste armee. Vähemalt on aheldatud Punased ära viidud ja rivi taha pagendatud. Maveni tegu. Ta ei lase neil end aeglustada.
Ta sõdurid kohtuvad vaba tee asemel mu välguga ja selle taga tõuseb tuhast taas Cali tuli.
„Liigu aeglaselt tahapoole,” annab Cal lahtise käega viibates korralduse. Matkin ta mõõdetud samme ja hoian pilgu pingsalt pealetungival hukatusel. Liigume vaheldumisi edasi ja tagasi, tehes nõnda omaenda taganemisele katet. Kui tema leek langeb, tõuseb minu välk ja vastupidi. Üheskoos võib meil lootust olla.
Cal pomiseb kiireid käsklusi – millal astuda, millal kaitset tõsta ja millal sel langeda lasta. Ma ei ole teda eales nii kurnatuna näinud, sinkjasmustad veresooned kahvatu naha all kumamas ja hallid ringid silmade all. Tean, et ise näen ilmselt veel hullem välja. Kuid tema taktika hoiab meid täielikult nõrkemast, andes meile aega raasukese jõudu koguda just siis, kui seda vajame.
„Ainult natuke veel,” hüüab Farley selja tagant. Kuid ta ei põgene. Ta jääb meiega, kuigi on vaid inimene. Tüdruk on vapram, kui arvasin.
„Pisut veel ja siis mis?” ägan kokkusurutud hammaste vahelt ja paiskan õhku järjekordse elektrivõrgu. Cali korraldustest hoolimata muutun järjest aeglasemaks ja pisut kiviprügi lendab me kaitsest läbi. See puruneb paari meetri kaugusel tolmuks. Meie aeg hakkab otsa saama.
Aga ka Maveni oma.
Tunnen jõe ja selle taga asuva ookeani lõhna. See kutsub värskelt ja soolaselt, kuid mul pole aimugi, mille jaoks. Tean vaid, et Farley ja Shade usuvad, et see päästab meid Maveni küünte vahelt. Pilku selja taha heites näen üksnes avenüüd, mis jõe ääres tupikusse jookseb. Farley seisab ja ootab, lühikesed juuksed tulises tuules lehvimas. Hüpake, hüüab ta hääletult ja kukutab end lagunenud tänava servalt alla.
Mis armastus tal küll sügavikku hüppamise vastu on?
„Ta tahab, et hüppaksime,” teatan Calile just õigeks ajaks tagasi pöördudes, et ta müür enda omaga asendada.
Prints on kõnelemiseks liiga keskendunud ja vaid mõmiseb nõusolevalt. Ta leegid on muutunud sama nõrgaks ja hapraks kui mu välgudki. Näeme läbi nende juba peaaegu teisel pool ootavaid sõdureid. Võbisev leek moonutab nende nägusid ning muudab silmad hõõguvateks süteks, suud irevil kihvadeks ja mehed deemoniteks.
Üks neist astub tulemüürile nii lähedale, et peaks süttima. Kuid seda ei juhtu. Selle asemel lükkab ta leegid eemale nagu kardina.
Seda suudab teha vaid üks inimene.
Maven raputab oma tobedalt keebilt tuha maha ja laseb siidil seljast põleda, samas kui turvis püsib puutumatu. Tal on isegi jultumust naeratada.
Ja imekombel on Calil jõudu ära joosta. Selle asemel, et Maven paljakäsi tükkideks rebida, haarab ta kõrvetavtulise käega mu randmest. Sööstame üheskoos paigast, vaevumata seljatagust kaitsma. Mavenist ei ole meile kummalegi vastast, ja ta teab seda isegi. Selle asemel ta hoopis röögib. Hoolimata kroonist ja verest oma kätel on ta ikka nii nooruke.
„Jookse, mõrtsukas! Jookse, välguplika! Jookske kiiresti ja kaugele!” Kuninga naer kajab varisevatelt varemetelt kummituslikult vastu. „Leian teid kõikjalt üles!”
Olen ähmaselt teadlik, et mu välk hääbub ja annab järele, kui kaugemale jõuan. Koos sellega laguneb koost ka Cali leek ning jätab meid ülejäänud leegioni ees kaitsetuks. Kuid juba me hüppamegi õhku ja langeme kolm meetrit allapoole veepinna poole.
Maandume, kuid mitte plartsatuse, vaid hoopis kõlava metallikumina saatel. Pean end veeretama, et mitte pahkluid purustada, kuid tunnen sellegipoolest mööda konte üles jooksvat õõnsat tuikavat valu. Mis toimub? Farley ootab põlvini külmas vees, tema kõrval on avatud otsaga silindrikujuline metalltoru. Ta ronib sellesse sõnagi lausumata sisse ja kaob teadmatusse. Vaidlemiseks ega küsimuste esitamiseks pole aega ning järgneme talle pimesi.
Vähemalt on Calil oidu toru meie selja taga sulgeda ning jõgi ja ülal möllav sõda teisele poole jätta. Luuk sulgub sisina saatel õhukindlalt. Kuid see ei suuda meid kuigi kaua kaitsta, leegioni eest mitte.
„Veel tunneleid?” pärin hingetult ja pöördun tuhinal Farley poole. Liigutuse peale lööb silmist sädemeid ja pean oma värisevatele jalgadele seinast tuge otsima.
Farley asetab käsivarre mulle kaenla alla nagu tänavalgi ja võtab osa mu kaalust enda kanda. „Ei, see ei ole tunnel,” teatab ta segadusse ajava muigega.
Ja siis tunnen seda isegi. Kusagil sumiseb justkui aku, kuid see on suurem. Tugevam. See pulseerib kõikjal meie ümber, mööda kummalist koridori, mis on vilkuvatest nuppudest ja tuhmidest kollastest tuledest tulvil. Näen silmanurgast mööda käiku liikuvaid punasalle, mille taga on peidus kaardiväelaste näod. Need on ähmased nagu veripunased varjud. Valju ägina saatel hakkab kogu ruum vappuma ja langeb siis kergelt kaldudes allapoole. Vette.
„Laev. Veealune laev,” nendib Cal. Ta hääl on eemalolev, värisev ja nõrk. Täpselt nii tunnen end minagi.
Kumbki meist ei suuda astuda üle paari meetri, enne kui kaldus seinte äärde kokku variseme.
Kolmas peatükk
Paari