Punane Kuninganna 2 – Klaasmõõk. Victoria Aveyard
tükki näib kartvat.
Mind.
Tahan neid tänada ja kuidagimoodi väljendada seda, kui tohutu on mu võlg viimse kui ühe sellel kummalisel laeval viibiva mehe ja naise ees. Tänan teid teenistuse eest lipsab mul peaaegu üle huulte, kuid hammustan ruttu keelde. Tänan teid teenistuse eest. Just selle lause trükivad nad kirjadele, mis annavad teada, et su lapsed on kasutu sõja nimel hukkunud. Kui paljusid vanemaid olen näinud nende sõnade pärast nutmas? Kui paljud veel niisuguseid kirju saavad, kui rindele hakatakse saatma veelgi nooremaid lapsi?
Mitte ükski, kinnitan endale. Meil Farleyga on selle vastu plaan, just nagu me leiame ka viisi uusvereliste, teiste minusuguste leidmiseks. Me võtame midagi ette. Meie peame midagi ette võtma.
Seina vastu litsutud kaardiväelased pomisevad midagi omaette, kui neist möödun. Isegi need, kes ei suuda mulle otsa vaadata, sosistavad midagi kaaslastele, vaevumata oma sõnu isegi varjama. Ilmselt arvavad nad, et nende sõnad on kompliment.
„Välguplika,” kostab nende metallseintelt vastu kajav sosin. See ümbritseb mind kui Elara neetud lausumised, mis kummitusena mu ajusse tungivad. Väike välguplika. Just nii ta mind nimetas, nii nemad mind nimetasid.
Ei. Nii see pole.
Ajan valust hoolimata selja sirgu ja püüan olla nii pikk kui võimalik.
Ma ei ole enam väike.
Sosinad järgnevad meile terve tee arstipunkti, mille suletud ukse ees peab valvet kaks kaardiväelast. Samal ajal hoiavad nad silma peal ka redelil – laeni ulatuval raskel metallkobakal. See on selle aeglaselt tapva laeva ainuke sisse- ja väljapääs. Ühel valvuril on tumepunased juuksed nagu Tristanil, kuigi ta pole ligilähedaseltki nii pikk. Teisel on kivirahnu kehaehitus ja pähklipruun nahk, viltused silmad, lai rind ja hiiglaslikud käsivarred, mis sobiksid paremini kõvakäele. Nad noogutavad mind nähes kergelt, kuid ei heida mulle minu kergenduseks peaaegu pilkugi. Selle asemel pööravad mehed kogu tähelepanu Kilornile ja naeratavad talle laialt nagu vanad koolikaaslased.
„Juba tagasi, Warren?” Punapea pugistab naerda ja tema kulmud liiguvad vihjavalt üles-alla. „Lena lõpetas oma vahetuse.”
Lena? Kilorn tõmbub mu käe all pingule, kuid ei lausu midagi, mis ta ebamugavustunnet reeta võiks. Selle asemel naerab ta laialt kaasa. Kuid mina tunnen poissi paremini kui keegi teine. Näen, kui sunnitult see tuleb. Mõelda vaid, et ta on flirtides aega surnuks löönud, sel ajal kui mina olin teadvuseta ja Shade lebab haavatuna ja veritsevana haigevoodis.
„Poisil on ka kenasid õdesid taga ajamata käed tööd täis,” märgib rahn. Ta madal hääl kajab mööda käiku vastu ja kostab ilmselt Lena kambrini välja. „Farley on veel ringkäigul, kui sa teda otsid,” lisab ta pöidlaga uksele osutades.
„Ja mu vend?” sekkun vestlusesse ja harutan end Kilorni toetavast haardest vabaks. Mu põlved annavad peaaegu järele, kuid seisan kindlalt. „Shade Barrow?”
Nende naeratused hajuvad ja nägudele kivistub ametlikum ilme. Oleksin justkui taas Hõbedaste õukonnas. Rahn haarab uksest ja pöörab massiivset lukustusratast, et ei peaks mulle otsa vaatama. „Ta paraneb kenasti, preili, ee, mileedi.”
Mu südame alt käib seda tiitlit kuuldes judin läbi. Arvasin, et sellised asjad on möödanik. „Palun kutsuge mind Mareks.”
„Loomulikult,” vastab ta vähimagi otsusekindluseta. Kuigi kuulume mõlemad Ergavasse Kaardiväkke ja võitleme sama eesmärgi nimel, ei ole me võrdsed. See mees ja paljud teisedki ei hakka mind kunagi eesnime pidi kutsuma, ükskõik kui palju ma seda soovin.
Ta lükkab ukse kerge noogutuse saatel lahti ja nähtavale ilmub lai, kuid madal narisid täis kamber. Kunagi magamisruumi ülesannet täitnud kambri voodid on nüüd täis patsiente ning selle ainsas vahekäigus sagivad ringi valgetes kitlites mehed-naised. Paljude rõivad on täis erepunaseid vereplekke. Nad on jala fikseerimise või ravimi manustamisega liiga ametis, et märgata mind enda sekka lonkamas.
Kilorni käsi hõljub mu piha kohal, valmis mind kinni püüdma, kui teda taas vajan. Selle asemel toetun hoopis naridele. Kui kõigi pilgud püsivad nagunii minul, võin vähemalt püüda iseseisvalt kõndida.
Shade toetub ainsale õhukesele padjale, mida hoiab püsti peamiselt kaldus metallsein. Vennal ei saa mingil juhul mugav olla, kuid ta silmad on suletud ning rind tõuseb ja langeb kerges unerütmis. Otsustades jala järgi, mis on rutuga valmistatud lingu abil lae poole tõmmatud, ja vaadates sidemeis õlga, on ta kindlasti paar korda ravimeid saanud. Kuigi alles eile pidasin teda surnuks, on rabavalt raske teda nii vigastatuna näha.
„Peaksime laskma tal magada,” pomisen eikellegi poole pöördudes ega ootagi vastust. „Jah, palun lase,” vastab Shade silmi avamata. Kuid ta huultele ilmub tuttav riukalik naeratus. Venna süngest ja räsitud välimusest hoolimata ei saa ma teisiti kui hakkan naerma.
See on juba tuttav trikk. Shade teeskles koolis või vanemate sosinal peetud vestluste ajal alati magamist. See mälestus ajab mind naerma. Meenutan, kui palju väikeseid saladusi ta sel moel teada sai. Mina võin olla sündinud varas, kuid Shade oli sündinud nuhk. Mõni ime, et ta Ergavasse Kaardiväkke sattus.
„Kuulad õdede juttu pealt?” Mu põlv ragiseb, kui ettevaatlikult venna nariservale istun. Üritan teda mitte müksata. „Oled juba kuulnud, kui palju sidemeid nad on kõrvale nihverdanud?” Kuid naermise asemel avab Shade silmad. Ta viipab meid Kilorniga lähemale. „Õed teavad rohkem kui arvate,” kuulutab ta, pilk kambri tagaseina vahet vilamas.
Pöördun ja leian Farley, kes on endale hõivatud nari kohal tegevust leidnud. Sellel lebav naine on teadvusetu, ilmselt ravimite mõju all. Farley jälgib hoolikalt ta pulssi. Selles valguses paistab tüdruku värske haav armutult välja. See arm väänab ühe ta suunurga hukkamõistvalt allapoole ja jookseb siis mööda kaela alla krae varju. Osa sellest on lahti rebenenud ja siis rutakalt kokku traageldatud. Nüüd on ainuke punane asi, mida ta kannab, vererada üle valge õekitli ja küünarnukkideni välja ulatuvad poolenisti tuhmunud plekid. Tüdruku kõrval seisab meessanitar, kuid tema kittel on puhas ja ta sosistab Farleyle midagi kiiruga kõrva. Neiu noogutab aeg-ajalt, kuigi tema nägu tõmbub vihast pilve.
„Mida sa kuulnud oled?” küsib Kilorn ja nihutab end pisut, nii et ta keha varjab Shade’i täielikult. Kõrvalseisjatele paistab, et kohendame ta sidemeid.
„Suundume teise baasi, sedapuhku üle mere. Nortani territooriumilt väljas.”
Üritan pingutusega silme ette manada Juliani vana kaarti, kuid ei suuda meenutada suurt midagi peale rannajoone. „Saarele?”
Shade noogutab. „Nimega Tuck. See ei saa suurem asi olla, sest Hõbedastel pole seal isegi eelposti. Nad on selle peaaegu unustanud.”
Mu sisemus tõmbub hirmust külmaks. Mõte sellest, et isoleeriksin ennast saarele, kust ei ole mingit võimalust põgeneda, tekitab veelgi rohkem õudust kui sukeldis. „Kuid nad teavad selle olemasolust. Sellest piisab.”
„Farley näis sealses baasis kindel olevat.”
Kilorn turtsatab valjult. „Minu mälu järgi pidas ta ka Naerceyd turvaliseks.” „See ei olnud tema süü, et Naercey kaotasime,” vastan talle. See on minu süü.
„Maven tõmbas kõiki haneks, Mare,” kostab Kilorn mu õlga nügides. „Ta pääses mööda nii minust, sinust kui ka Farleyst. Me kõik uskusime temasse.”
Arvestades, et ta õpetajaks oli ema, kes suutis meie mõtteid lugeda ja Mavenit vastavalt meie lootustele vormida, pole ime, et lasksime kõik end haneks tõmmata. Ja nüüd on ta kuningas. Nüüd ta lollitab ja kontrollib kogu meie maailma. Missugune maailm see küll oleks – koletis kuningaks ja niisugune ema teda keti otsas hoidmas.
Kuid sunnin end neid mõtteid kõrvale heitma. Need võivad oodata. „Ütles Farley veel midagi? Kuidas nimekirjaga on? Tal on see ikka alles, eks?”
Shade hoiab tüdrukul üle mu õla silma peal ja kõneleb summutatud häälel. „On, aga ta on rohkem mures teiste pärast,