Ülestähendusi väikeselt saarelt. Bill Bryson
tehingud olid tõeliseks mõistatuseks. Nägin, kuidas mees ajaleheputkas küsis „kahtekümmet Number Kuut”8 ja talle anti sigaretipakk, ning arvasin tükk aega hiljemgi, et ajaleheputkas käib ostude sooritamine numbrite alusel nagu Hiina toitu kaasa müüvates kohtades. Istusin pubis lauas tubli pool tundi enne, kui mulle koitis, et tellida tuleb leti juurest, ja kui teemajas letist tellida üritasin, siis kästi mul istet võtta.
Teemaja perenaine nimetas mind kullakeseks. Poes nimetasid peaaegu kõik müüjad mind kullakeseks ja mehed semuks. Ma polnud seal veel kahtteist tundigi veeta jõudnud, ja olin juba kõigi kullake. Ja nad kõik sõid täpselt nagu mina. See tekitas minus tõsist elevust. Olin aastaid ema meeleheitele ajanud, kuna keeldusin vasakukäelisena viisakalt Ameerika moodi söömast ehk siis kahvlit lõigatava toidu fikseerimiseks vasakusse kätte võtmast ja seda seejärel toidu suhu toimetamiseks paremasse kätte ümber tõstmast. Minu meelest oli see täiesti naeruväärselt vaevaline protsess. Ja järsku viibisin riigis, kus kõik sõid minu moodi! See oli nagu paradiis. Päev polnud veel poole pealegi jõudnud, kui ma juba teadsin, et just siin tahan ma olla.
Veetsin pika päeva sihitult ja rõõmsalt mööda elumajade piirkondi ja poetänavaid uidates, kuulates pealt jutuajamisi bussipeatustes ja tänavanurkadel, uudistades huviga köögiviljapoodide ja lihunike ja kalakaupluste vaateaknaid, lugedes kuulutusi ja planeerimistaotlusi ning kõike tasapisi seedides. Ronisin vaate ja edasi-tagasi sõeluvate praamide imetlemiseks kindlusesse, silmitsesin lugupidava pilguga valgeid kaljusid ja vana linnavanglat ning läksin, ahvatletuna plakatist, mis kujutas võrgutavas meeleolus napilt riietatud noori daame, ja väljavaatest pisut soojust nautida hilisel pärastlõunal impulsi ajel kinno.
„Rõdu või põrand?” küsis naine piletikassas.
„Ei, „Äärelinna naistevahetus”, vastasin mina hämmeldunud, argliku häälega.
Kinos sees avanes minu jaoks terve uus maailm. Nägin oma esimesi filmireklaame, esimesi Briti aktsendiga peale loetud filmitreilereid, esimest Briti Filmitsensorite Nõukogu sertifikaati („See film on seda vaadanud ja nautinud lord Harlechi poolt täiskasvanud vaatajaskonnale sobilikuks tunnistatud.”) ning avastasin oma teatavaks heameeleks, et Briti kinodes oli suitsetamine lubatud, kerigu nad kõik oma tuleohuga teadagi kuhu. Film ise osutus ühiskondlikus plaanis ja sõnavara osas rikkalikuks infoallikaks, pakkudes ühtlasi võimalust tuld löövaid jalgu puhata ning näha korraga palju vallatlevaid noori nägusaid naisi. Kuulsin mitmeid enda jaoks uusi väljendeid, näiteks „vallatu nädalavahetus”, „kemps”, „täielik tuhnus”, „au pair”, „paarismaja”, „pede” ja „kiire kepp külmkappide vahel”, millest kõigist mul on edaspidi erinevates olukordades palju kasu olnud. Vaheajal – mis minu jaoks samuti uueks ja põnevaks nähtuseks osutus – ostsin tohutult tüdinenud olemisega noore daami käest, kellel oli erakordne anne ilma kuskil sinavates kaugustes asuvalt punktilt pilku pööramata valgustatud kandikult soovitud asjad võtta ja raha tagasi anda, oma esimese Kia-Ora9. Hiljem sõin väikeses Itaalia restoranis, mida oli soovitanud Pearl & Dean10, ning pöördusin öö Doveri kohale laskudes rahulolevalt külalistemajja tagasi. Päev oli kokkuvõttes osutunud igati rahuldust pakkuvaks ja valgustavaks.
Olin kavatsenud varakult magama heita, kuid teel oma tuppa märkasin ust, millel oli kiri ELANIKE PUHKETUBA, ja piilusin üle ukse sisse. Tegemist oli suure leenikaitsetega kaetud tugitoolide ja sohvaga sisustatud külalistetoaga, selles olid veel mosaiikmõistatuste ja pehmekaaneliste raamatute tagasihoidliku valikuga täidetud raamaturiiul; paar kapsastunud ajakirjadega lauda ning suur värviteler. Lülitasin teleka sisse ja lappasin selle soojenemist oodates ajakirjad läbi. Need olid eranditult naisteajakirjad, kuid ei sarnanenud sugugi nendega, mida lugesid mu ema ja õed. Ema ja õdede ajakirjades avaldatud artiklite teemaks olid alati seks ja endale rahulolu pakkumine. Neil olid sellised pealkirjad nagu „Mida süüa mitmikorgasmi saavutamiseks”, „Seks kontoris – kuidas selleni jõuda”, „Tahiti: uus kuum koht seksimiseks” ja „Kaduvad vihmametsad – kas hea koht seksimiseks?”. Briti ajakirjad keskendusid oluliselt tagasihoidlikumatele ambitsioonidele. Neis jäid silma pealkirjad stiilis „Koome endale seeliku ja kardigani”, „Raha säästa aitav nööbipakkumine”, „Tee ise viimase peal kootud seebitasku” ja „Suvi on käes – on majoneesiaeg!”.
Telekas hakkas mängima teleseriaal pealkirjaga „Jason King”11. Kui te olete jõudnud teatud vanusesse ning ei elanud seitsmekümnendate alguses reede õhtuti erilist seltsielu, võite mäletada, et selle peategelaseks oli naeruväärne avarat kaftanit kandev elumees, kes mingil arusaamatul põhjusel naistele peale läks. Ma ei suutnud otsustada, kas see peaks mulle lootust andma või mu masendusse ajama. Kõige tähelepanuväärsem selle seriaali juures oli see, et kuigi ma olen seda järgmise kahekümne aasta jooksul veel vaid korra näinud, pole ma siiski kunagi vabanenud soovist sellele sellile naelu täis taotud pesapallikurikaga piki pead lajatada.
Seriaali lõppema hakates sisenes veel üks elanik, kaasas kauss aurava veega ja käterätt. Ta ütles mind nähes üllatunult „Oi!” ning võttis akna all istet. Mees oli kõhn, punetava näoga ning täitis ruumi linimendilehaga. Ta nägi välja nagu mõni ebatervete seksuaalsete eelistustega mees, sedasorti inimene, kelleks me oma kehalise kasvatuse õpetaja hoiatuste kohaselt masturbeerimisega liialdades pidime muutuma (lühidalt, selliseks nagu teie kehalise kasvatuse õpetaja). Ma ei olnud küll päris kindel, kuid võinuks siiski peaaegu vanduda, et olin seda meest samal päeval kinoseansil puuvilja-kummikomme ostmas näinud. Ta piilus vargsi minu poole, mõeldes ilmselt midagi sarnast, ning kattis seejärel pea käterätiga ja kummardus kausi kohale, jäädes sellesse asendisse sisuliselt kogu ülejäänud õhtuks.
Mõni minut hiljem sisenes kiilakas keskealine vennike – välimuse põhjal ütleksin, et kingamüüja –, ütles mulle „Terekest!” ja käterätiga kaetud peale „Õhtust, Richard” ning võttis minu kõrval istet. Kohe pärast seda ühines meiega vanem jalutuskepi, loksuva kunstjala ja tõreda olemisega vanemapoolne mees. Ta silmitses meid kõiki süngelt, noogutas peaaegu märkamatult tervituseks ja räntsatas raskelt toolile, kulutades järgmised kakskümmend minutit oma jalga üht- ja teistviisi sättides, nagu üritaks mõnd rasket mööblitükki paika panna. Oletasin, et need inimesed olid pikaajalised asukad.
Telekas hakati näitama olustikukomöödiat pealkirjaga „Minu naaber on ruberoid”. See ei olnud vist selle sarja pärispealkiri, kuid annab sisust teatava ülevaate: nimelt püüti mõista anda, et kõrvalmajas elavates mustanahalistes on midagi erakordselt koomilist. See oli täis repliike stiilis „Tule taevas appi, vanaema, sinu kapis sitsib mingi värviline vennike!” ja „No kuidas ma oleksin saanud teda pimedas näha?”. Terve saade oli lootusetult debiilne. Kiilaspäine sell mu kõrval naeris nii, et pisarad silmis, ja käteräti alt kostsid aeg-ajalt lõbustatud turtsatused, kuid ma panin tähele, et kunstjalaga sell ei naernud kordagi. Ta üksnes jõllitas mind, nagu üritaks meelde tuletada mingit minu osalusel aset leidnud sünget minevikusündmust. Iga kord, kui ma tema poole vaatasin, tabasin endal tema pilgu. See tekitas rahutust.
Ekraanil plahvatas reklaamipausist märku andes täht ja kiilaspäine mees kasutas seda aega selleks, et minult sõbralikult, kuid segadust tekitavalt seosetul viisil välja uurida, kes ma olen ja kuidas elu mind nendega kokku toonud oli. Teadasaamine, et olen ameeriklane, paistis teda rõõmustavat. „Ma olen alati tahtnud Ameerikat näha,” tähendas mees. „Öelge mulle, kas teil seal on ka Woolworth’s?”
„Noh, tegelikult on Woolworth’s Ameerika firma.”
„Kas te kuulete!” ütles mees. „Kolonel, kas te kuulsite? Woolworth’s on Ameerika firma.” Selline tarkusetera ei paistnud koloneli kõigutavat. „Ja kuidas on maisihelvestega?”
„Vabandust?”
„Kas Ameerikas maisihelbeid ka on?”
„Tegelikult on maisihelbed samuti Ameerikast pärit.”
„No mis sa kostad!”
Naeratasin jõuetult ja anusin oma jalgu, et nad mind püsti tõstaksid ja sealt minema
Players No. 6 – 1970ndate üks kõige populaarsemaid Briti sigaretimarke.
Kontsentreeritud puuviljajook.
Kinoreklaamide valmistamisega tegelev Briti reklaamifirma.
Aastatel 1971–1972 valminud Briti teleseriaal.