Võõras sinu majas. Shari Lapena

      PROLOOG

      Ta ei kuulu siia.

      Ta sööstab mahajäetud restorani tagauksest välja, komistab pimedas – enamik lampe on kas läbi põlenud või katki –, hingates kähinal. Otsekui paanikasse sattunud loom tormab ta sinnapoole, kuhu parkis oma auto, vaevu adudes, mida ta teeb. Kuidagiviisi õnnestub tal autouks lahti kangutada. Ta kinnitab midagi mõtlemata turvavöö, pöörab auto kummide vilinal tagurdades ringi ning põrutab parkimisplatsilt minema, keerab ülepeakaela sõiduteele, ilma et kiirust vähendaks. Miski teisel pool tänavat asuva poerivi juures tõmbab tähelepanu – ent tal pole mahti registreerida, mida ta näeb, sest on juba ristteel. Ta sõidab punase tule alt läbi, lisab kiirust. Ta ei suuda mõelda.

      Veel üks risttee – ta kihutab sellest täie tambiga läbi. Ta ületab oluliselt lubatud sõidukiirust, ent tal ükskõik. Ta peab minema pääsema.

      Veel üks ristmik, veel üks punane tuli. Autod vuravad juba teises suunas risti üle tee. Ta ei peatu. Ta kimab nende vahelt läbi, põikab ühe eest järsult kõrvale, jätab enda taha kaose. Ta kuuleb selja taga pidurite kriginat ja vihast tuututamist. Ta on ohtlikult lähedal auto üle kontrolli kaotamisele. Ja siis ta kaotabki kontrolli – teda tabab üks selguse, üks uskumatuse viiv, kui ta meeleheitlikult pedaale sõtkub ning libisev auto üle kõnniteeserva hüppab ja, nina ees, vastu laternaposti põrkab.

      ESIMENE PEATÜKK

      Sel palaval augustiõhtul pargib Tom Krupp auto – liisitud Lexuse – oma nägusa kahekorruselise kodumaja sissesõiduteele. Maja, mille juurde kuulub garaaž kahele autole, seisab avara muruplatsi tagaservas ning seda ümbritsevad varjurikkad vanad puud. Sissesõidutee paremast servast viib kiviplaatidest rada majaesise veranda juurde, kust tõuseb trepp toeka puidust ukseni maja keskel. Eesuksest paremale jääb kogu elutoa laiuses suur põrandast laeni aken.

      Maja paikneb pisut kaarduva tänava ääres, mis lõpeb tupikuga. Kõik ümberkaudsed majad on samavõrd võluvad ja hästi hooldatud ning suhteliselt sarnased. Inimesed, kes siinkandis elavad, on edukad ja end hästi sisse seadnud; kõik nad on natuke ennasttäis.

      See vaikne ja jõukas eeslinn New Yorgi põhjaosas, kus elavad peamiselt paarid, kes on omal alal edukad, ning nende perekonnad, paistab olevat täielikus teadmatuses neid ümbritseva väikese linna probleemidest, täielikus teadmatuses laiema maailma probleemidest, justnagu elaks Ameerika unelm siin endiselt edasi, puhas ja puutumata.

      Ent see häirimatu rahu ei klapi Tomi praeguse meeleseisundiga. Ta lülitab autotuled ja mootori välja ning istub viivu murelikult autos, iseend põlates.

      Siis märkab ta ehmatusega, et tema naise auto ei seisa oma tavalisel kohal sissesõiduteel. Ta heidab masinlikult pilgu kellale: 21.20. Ta kaalub, kas on midagi maha maganud. Kas naine pidi täna õhtul välja minema? Talle ei meenu, et Karen oleks vähimatki maininud, aga ta ise on olnud viimasel ajal samuti väga hõivatud. Vahest sõitis ta lihtsalt poodi midagi ostma ja jõuab iga hetk tagasi. Naine on jätnud tuled põlema; need annavad majale mõnusalt kutsuva kuma.

      Tom astub autost välja suveõhtusse – mis lõhnab värskelt niidetud muru järele –, püüdes pettumust maha suruda. Ta oleks soovinud, üpris kirglikult, oma naist näha. Hetkeks ta seisatab, käsi auto katusel, ning heidab pilgu üle tänava. Seejärel haarab ta kõrvalistmelt portfelli ja pintsaku ning suleb väsinult autoukse. Ta läheb mööda jalgteed eestrepist üles ning avab ukse. Midagi on korrast ära. Ta hoiab hinge kinni.

      Tom seisab täiesti liikumatult lävel, käsi ukselingil. Esialgu ei mõista ta, mis teda häirib. Siis ta taipab. Uks ei ole lukus. Selles pole iseenesest midagi ebaharilikku – enamikul õhtutel tuleb ta koju ja avab ukse ning astub lihtsalt sisse, sest enamikul õhtutel on Karen kodus ja ootab teda. Aga nüüd on ta sõitnud autoga välja ja unustanud ukse lukku keerata. See on äärmiselt hämmastav tema naise puhul, kes on uste lukustamise suhtes vägagi jäik. Tom hingab aeglaselt välja. Võib-olla läks tal kiiruga meelest.

      Kärmelt libistab ta pilgu üle rahumeelse kahvatuhalli ja valge elutoakuubiku. On täiesti vaikne; ilmselgelt pole kedagi kodus. Karen jättis tuled põlema, niisiis ei saanud ta kauaks ära minna. Võib-olla läks piima järele. Arvatavasti jättis talle kirjakese. Tom viskab võtmed väikesele lauale eesukse kõrval ning suundub otse kööki maja tagaküljel. Ta on kohutavalt näljane. Ei tea, kas Karen on juba söönud või kavatses tema ära oodata.

      Nagu selgelt paistab, on naine neile õhtusööki teinud. Salat on peaaegu valmis; töö on keset tomati lõikumist pooleli jäänud. Tom vaatab puidust lõikelauda, tomatit ning teravat nuga selle kõrval. Marmoriimitatsiooniga köögiletil seisab pasta, mis ootab keetmist, suur pott veega roostevabast terasest gaasipliidil. Pliit pole sisse lülitatud ning vesi potis on külm – ta pistab sõrme sisse ja katsub järele. Ta otsib silmadega külmkapi ukselt teadet – sinna pole tema jaoks midagi jäetud. Ta kortsutab kulmu. Ta võtab püksitaskust mobiiltelefoni ja kontrollib, kas naiselt on tulnud sõnumeid, mida ta pole märganud. Ei midagi. Nüüd on ta pisut pahane. Karen oleks võinud talle öelda.

      Tom avab külmkapi ukse ja seisab seal viivu, vahtides midagi nägemata selle sisu, haarab siis importõlle ning otsustab pasta keema panna. Ta on kindel, et naine naaseb iga minut koju. Ta uudistab ringi, lootes leida, millest neil võiks puudus olla. On piima, leiba, pastakastet, veini, parmesani. Ta kiikab vannituppa – seal on piisavalt tualettpaberit. Ta ei oska välja mõelda midagi muud, mis olnuks pakiline. Kuni ta ootab, et vesi keema tõuseks, helistab ta Kareni mobiilile, ent naine ei vasta.

      Viieteistkümne minuti pärast on pasta valmis, aga tema naisest pole mingit märki. Tom jätab pasta valamusse sõelale, lülitab tomatikastme poti alt põleti välja ning vantsib rahutult elutuppa, nälg unustanud. Ta kiikab suurest aknast üle muruplatsi tänavale. Kus kurat ta on? Ta hakkab juba ärevaks muutuma. Ta helistab uuesti naise mobiilile ning kuuleb selja tagant tasast vibreerivat heli. Ta pöörab pea järsult heli suunas ning näeb naise mobiiltelefoni diivani seljatoe vastas võbisemas. Pagan. Naine unustas mobiili koju. Kuidas ta nüüd temaga ühendust saab?

      Tom asub majas ringi vaatama, lootes leida mõnd vihjet, kuhu tema kaasa võis minna. Ülakorrusel magamistoas üllatub ta, kui märkab öökapil naise käekotti. Ta teeb selle oma kohmakate sõrmedega lahti, tundes end naise kotis nuhkimise pärast pisut süüdlaslikult. See näib liiga isiklik. Aga praegu on eriolukord. Ta kallab käekoti sisu nende korralikult üles tehtud voodile. Seal on Kareni rahakott, mündikott, huulepulk, pastakas, salvrätipakk – kõik on seal. Niisiis ei läinud ta poodi. Vahest sõitis ta välja mõnd sõpra aitama? Mingi hädaolukord? Kuid autoga minnes oleks naine ometi rahakoti kaasa võtnud. Ja kas poleks ta praeguseks juba Tomile helistanud, kui olnuks võimalik? Ta saanuks laenata kellegi teise telefoni. Mõtlematus pole Karenile omane.

      Tom istub voodiveerel, püüab asjas vaikselt selgust luua. Midagi on korrast ära. Ta kaalub, kas peaks helistama politseisse. Ta arutleb endamisi, kuidas see kõlaks. Mu naine läks välja ja ma ei tea, kus ta on. Ta lahkus majast ilma telefoni ja käekotita. Ta unustas ukse lukustada. See pole üldse tema moodi. Arvata võib, et teda ei võetaks eriti tõsiselt, kui Karen on olnud ära nii lühikest aega. Ta pole täheldanud mingeid märke rüselusest. Miski pole paigast ära.

      Ühtäkki kargab ta voodilt püsti ja otsib kogu maja kähku läbi. Ent ei avasta midagi, mis tekitaks temas ärevust – ei hargilt maha pillatud telefonitoru, katkist akent ega vereplekki põrandal. Ometi hingab ta ärevalt, justnagu oleks leidnud.

      Ta kõhkleb. Võib-olla hakkab politsei arvama, et neil oli tüli. Poleks kasu, kui ta kinnitab, et mingit tüli pole olnud, et nad ei tülitse peaaegu kunagi. Et nende abielu on enam-vähem täiuslik.

      Selle asemel et helistada politseisse, tõttab ta tagasi kööki, kus Karen hoiab oma telefoninumbrite nimekirja, ning asub tema sõpru ükshaaval läbi helistama.

      Silmitsedes autovrakki enda ees vangutab politseinik Kirton resigneerunult pead. Inimesed ja autod. Ta on näinud olukordi, mis panevad sealsamas sisikonda pahupidi pöörama. Seekord asi nii hull polnud.

      Kokkupõrke ohvri, varajastes kolmekümnendates naise juurest ei leitud ainsatki isikut tõendavat dokumenti. Polnud ei käekotti ega rahakotti. Kuid kindalaekas olid sõiduki registreerimistunnistus ja kindlustuspoliis. Auto on registreeritud Karen Kruppi nimele aadressiga Dogwood