Võõras sinu majas. Shari Lapena

      „Jah.”

      „Kui kaua sellega läheb?” küsib ta murelikult. See peab juhtuma võimalikult ruttu. Ta peab täpselt teadma, mis juhtus.

      „Oleneb asjaoludest. Võib-olla mõni päev või mõni nädal. Igaühel isemoodi.” Ta kontrollib midagi kaardilt ja küsib: „Kuidas valuga on?”

      „Talutav.”

      Arst noogutab. „See annab peagi järele. Me hoiame teid päeva või paar jälgimisel. Kui koju saate, peate aja maha võtma. Annan teile retsepti, millega võite meie apteegist ravimi välja osta, enne kui lahkute. Ja ma jagasin teie abikaasale juhiseid, kuidas tulla toime peapõrutusega nagu teil.”

      „Kas on midagi, mida saaksin ise teha, et mälu kiiremini taastuks?” küsib naine.

      „Õigupoolest mitte.” Arst naeratab talle. „Lihtsalt varuge aega.” Ja siis jätab ta naise koos temas kobrutava paanikaga üksi.

      Pärastpoole tuleb uus õde, rahulik ja meeldiv, käitub, nagu oleks kõik kõige paremas korras. Aga kõik ei ole korras.

      „Kas tohiksin peeglit paluda?” küsib Karen.

      „Muidugi, kohe lähen ja toon,” ütleb õde.

      Ta naaseb käsipeegliga. „Ärge väga ehmuge sellest, mida näete,” manitseb ta. „Paiguti on pindmisi kahjustusi, aga mitte midagi sellist, mis ei paraneks. Asi pole nõnda hull, kui välja paistab.”

      Karen võtab peegli hirmuvärinaga vastu. Ta on rabatud, nähes, et on vaevu äratuntav – tema harilikult kaunid näojooned ja sile nahk on peitunud kohutavate tursete ja tumedate sinilillade laikude varju. Ent kõige enam häirivad teda tema enda hämmeldunud, ehmunud silmad. Sõnatult ulatab ta peegli õele tagasi.

      Tol õhtul hilja jalutavad kaks teismelist käsikäes kinoteatrist kodu poole. Jalutuskäik on pikk, aga ka õhtu on ilus; nad tahavad olla koos, ent neil pole kuhugi minna. Viimaks surub noormees tüdruku pimedas platsinurgas vastu seina ja suudleb teda. Noormees on temast vanem ning liigub aeglases tempos, mitte nagu need poisikesed, kes kabistavad ja rabistavad ega tea, mida teevad. Ta vastab suudlusele.

      Prügikonteineri juurest kostab valju kolinat ning nad põrkuvad teineteisest eemale. Mees, kes viskab konteinerisse restorani jäätmeid, jääb neid jõllitama. Nooruk paneb tüdrukule käe kaitsvalt ümber, pakub varju. „Tule, lähme,” kutsub ta. „Ma tean üht kohta.”

      Tüdruku keha väriseb erutusest. Ta võiks jätkata noormehe suudlemist lõputult. Ta tahab temaga omavahel olla, aga – ta peatub. „Kuhu me läheme?”

      „Ühte kohta, kus saame omaette olla.” Kaaslane tõmbab ta lähemale. „Kui sa soovid.” Ta suudleb teda taas. „Või saadan su koju?”

      Just praegu järgneks ta noormehele ükskõik kuhu. Ta ulatab talle käe ning nad ületavad tänava, ent ta vaevu märkab, kuhu nad lähevad. Ta tunneb üksnes noormehe kätt oma peos ning teab, mida ta tahab. Nad jõuavad ühe ukse juurde. Noormees lükkab selle lahti. Ta kallutab pea tema poole. „No tule, tule. Kõik on korras. Siin pole kedagi.”