Võõras sinu majas. Shari Lapena
võimalik,” sõnab Tom. See on linna üks halvima kuulsusega kante. Karenit ei saaks sealt tabada isegi päise päeva ajal, saati siis veel pimedas ja üksipäini.
„Kas teate mõnd põhjust, miks teie naine Karen võis sõita hoolimatult – ületada kiirust ja kihutada punase tule alt läbi – tolles linnaosas?”
„Mida? Mida te tahate öelda?” Tom vaatab politseinikule uskmatult otsa. „Karen ei viibiks selles linnaosas. Ja ta ei ületa kunagi kiirust – ta ei sõidaks iial punase tule alt läbi.” Tom vajub diivani seljatoe najale. Ta tunneb, kuidas kergenduslaine temast üle uhkab. „See ei ole minu naine,” lausub ta veendunult. Ta tunneb oma naist ning Karen ei teeks kunagi midagi seesugust. Tom peaaegu naeratab. „See on keegi teine. Keegi nähtavasti varastas tema auto. Jumal tänatud!”
Ta heidab jälle pilgu politseinikule, kes jälgib teda endiselt sügava murega. Ja siis ta taipab, paaniline hirm taas võimust võtmas. „Aga kus siis mu naine on?”
KOLMAS PEATÜKK
„On vaja, et tuleksite minuga koos haiglasse,” ütleb politseinik Fleming.
Tom ei suuda toimuvaga päris hästi sammu pidada. Ta tõstab pea. „Vabandust, mida te ütlesite?”
„On tarvis, et tuleksite kohe praegu minuga haiglasse kaasa. Nii või teisiti tuleb meil isik tuvastada. Meil on vaja teada, kas too naine seal haiglas on teie abikaasa. Ja kui pole, siis tuleb ta üles leida.” Ta lisab: „Te ütlesite mulle, et helistasite numbrile 911, sest teda polnud kodus.”
Tom noogutab tõtakalt, nüüd taibates. „Jah.”
Värisevi käsi kahmab ta kähku rahakoti ja võtmed ning järgneb mundrimehele majast välja, kus ta poetab end tänavale pargitud must-valge patrullauto tagaistmele. Kui nad mööda tema kodutänavat minema sõidavad, vaeb Tom endamisi, kas mõni naabritest võib teda jälgida. Peast käib läbi põgus mõte, et mismoodi see välja paistab – tema politseiauto tagaistmel.
Mercy haiglasse saabudes sisenevad Tom ja politseinik Fleming erakorralise meditsiini osakonna uksest sumisevasse, rahvast tulvil ootesaali. Sellal kui politseinik Fleming püüab leida kedagi, kes oskaks neile öelda, kus on avariiohver, marsib Tom närviliselt piki siledat läikima löödud põrandat edasi-tagasi. Oodates Tomi ärevus kasvab. Peaaegu kõik istekohad on hõivatud ning patsiente jagub ka veel ratastel kanderaamidele, mis palistavad seinaääri. Politseinikud ja kiirabitöötajad tulevad ja lähevad. Pleksiklaasi taga töötab väsimatult haigla personal. Suurtel laest alla rippuvatel ekraanidel mängib vahetpidamata mõni vaimu nüristav video rahvatervisest.
Tom ei tea, mida nüüd loota. Ta ei taha, et vigastatud naine oleks Karen. Too võib olla väga raskes seisus. Sellele ei taha Tom mõelda. Teisest küljest pole sugugi parem mitte teada, kus tema naine on, karta halvimat … Mis pagan küll õhtul toimus? Kus on Karen?
Viimaks viipab Fleming teda üle rahvast täis ootesaali. Tom tõttab tema juurde. Flemingi kõrval seisab tülpinud ilmega haiglaõde. Ta lausub leebelt, vaadates otsa Tomile ja seejärel politseinikule: „Vabandage, aga talle tehakse praegu MRT-d. Teil tuleb oodata. See ei tohiks kuigi kaua aega võtta.”
„Me peame naise isiku tuvastama,” käib Fleming peale.
„Ma ei hakka MRT-uuringut katkestama,” lausub õde resoluutselt. Ta heidab Tomile kaastundliku pilgu. „Teate mis,” jätkab ta. „Minu käes on riided ja ehted, mida naine kandis, kui ta haiglasse toodi. Kui soovite, siis võin neid teile näidata.”
„See oleks küll abiks,” arvab Fleming Tomi poole vaadates. Tom noogutab.
„Tulge minuga kaasa.” Õde juhatab nad mööda pikka koridori lukustatud ukseni, mille ta võtmega avab. Siis tuulab ta mitmes ülearu täis topitud kapis, kuni tõmbab välja nimesildiga läbipaistva kilekoti ning asetab selle terasest lauale. Sedamaid kleepub Tom pilk koti sisu külge. Selles on mustriline pluus, mille ta kohe ära tunneb. Teda läbib iiveldushoog. Karen oli seda samal hommikul tööle minnes kandnud.
„Ma pean maha istuma,” ütleb Tom ning neelatab.
Politseinik Fleming tõmbab tooli lähemale ja Tom vajub raskelt istuma, jõllitades läbipaistvat kilekotti, mis sisaldab tema naise asju. Õde, kes kannab nüüd kummikindaid, tõmbab ettevaatlikult kotist lauale esemeid – kirju pluus, teksased, jooksukingad. Püksid ja pluus on üleni verepritsmeid täis. Tomil tõuseb veidike maosisu kurku ja suhu, ent ta neelab selle uuesti alla. Tema naise rinnahoidja ja püksikud, samamoodi vereplekilised. Väikeses suletavas kotikeses on naise kihla- ja abielusõrmus ning üheainsa teemandiga kuldkaelakee, mille Tom oli talle nende esimeseks pulma-aastapäevaks kinkinud.
Uskmatu pilguga jõllitab Tom enda kõrval seisvale politseinikule otsa ning kostab siis katkeval häälel: „Need on tema asjad.”
Veidi hiljem naaseb korravalvur Fleming politseijaoskonda ning saab einelauas kokku ametivend Kirtoniga. Nad haaravad kohvitassid kaasa ja leiavad endale vabad kohad.
Kirton tähendab: „Nii et auto polnudki varastatud. Too naine juhtis nõnda uljalt omaenda autot. Mida põrgut?”
„Täiesti segane lugu.”
„Ta pidi olema pilves või purjus.”
Fleming rüüpab kohvi. „Mees on šokis. Kohe, kui kuulis, kus ja kuidas avarii juhtus, ei suutnud ta uskuda, et tegemist on tema naisega. Tal õnnestus ka mind peaaegu veenda, et tegu on kellegi teisega.” Fleming raputab pead. „Ta paistis olevat jalust rabatud, kui naise riided ära tundis.”
„Jah, noh, paljudel koduperenaistel on uimastite salasõltuvus, millest nende kaasad midagi ei tea,” märgib Kirton. „Vast sellepärast ta sealkandis oligi – siis tõmbas end pilve ja pööras autos täiesti segi.”
„Võimalik.” Fleming peab vahet ja rüüpab lonksu kohvi. „Inimestest ei tea kunagi.” Tal on kahju abikaasast, kes nägi välja, otsekui oleks saanud hoobi makku. Fleming on oma tööaastate jooksul politseijõududes mõndagi näinud ning teab, et mõned inimesed, kellest sa seda kõige vähem ootad, varjavad tõsiseid narkoprobleeme. Ning peidavad endas ohtlikke käitumishäireid, mis tulenevad nende pahest. Paljudel inimestel on inetuid saladusi. Fleming kehitab õlgu. „Kui me lõpuks tema juurde pääseme, ehk pajatab ta siis meile, mille pagana peal ta väljas oli.” Ta võtab veel viimase lonksu kohvi ja lükkab tassi eemale. „Olen kindel, et tema abikaasa soovib samuti teada.”
Endiselt erakorralise meditsiini osakonnas, uitab Tom rahutult ootesaalis ringi ja ootab. Ta üritab meenutada, kas tema naise käitumises oli viimastel päevadel midagi teisiti, midagi ebaharilikku. Ta ei mäleta küll vähimatki, ent on olnud ka tööga väga hõivatud. Kas tal on midagi kahe silma vahele jäänud?
Mida kuradit naine tolles linnaosas tegi? Ja kihutamine? Kõik, mida võmm talle Kareni tänaõhtustest tegudest rääkis, on tema naise puhul sedavõrd võõras, et ei mahu talle ikka veel pähe. Ja ometi … on seal tohtrite käe all Karen. Niipea, kui naisega rääkida saab, küsib ta järele. Ja kohe seejärel kinnitab, kui väga ta teda armastab.
Tahes-tahtmata mõtleb ta, et kui oleks varem koju tulnud, nagu olekski pidanud, selle asemel et –
„Tom!”
Oma nime kuuldes pöörab Tom ringi. Ta oli helistanud Danile, oma vennale, kui haiglasse jõudis, ning nüüd sammub Dan tema poole, mure poisilikku näkku sööbinud. Tom pole olnud eluski kedagi nähes nii tänulik. „Dan,” lausub Tom kergendusega.
Vennad embavad põgusalt ja võtavad siis teineteise vastas istet kõvadel plasttoolidel, mis jäävad rahvasummast eemale. Tom annab asjast kiire ülevaate. Tundub imelik otsida tuge oma nooremalt vennalt; harilikult on ikka vastupidi.
„Tom Krupp,” kostab vali hääl üle ootesaali hullumaja.
Ta hüppab püsti ja tõttab läbi kaose valges kitlis mehe juurde, Dan kohe tema kannul.
„Mina olen Tom Krupp,” sõnab Tom ärevalt.
„Mina olen doktor Fulton. Olen teie abikaasa raviarst,” teatab