Skandaalne ettepanek. Teine raamat. Kasey Michaels
teha plaanid nüüd, kui sul endal peenike pihus on? Loodetavasti tahad sa selle tõpranaha üles otsida ja ta luidra kaela kahekorra käänata.“
Darby raevupurse rahustas Coopi mõnevõrra. „Jah, tegelikult oli mul tõesti selline plaan. Kuidas sa teadsid?“
„Sinu puhul ei olnudki ma kindel. Sa oled liiga kuradi viisakas. Sa ei kavatse mulle öelda selle daami nime, ega? Selle kaunitari, kes ehk oli, aga ei pruukinud olla juures tol päeval, kui ta hulljulge päästmisega hakkama said.“
„Darby, tõesõna, ma vist olen selle unustanud. Kujuta sa pilti.“ Seejärel ta võpatas, teades, et sõber oli teda ninapidi vedanud. Kuidas ta sai hetkekski unustada, et tema sõber suudaks ka merekarbist saladuse välja kangutada.
„Ahaa! Nii et seal oli mingi naine. Vähemalt selle olen ma sinust välja pigistanud. Sa oled tõesti kangelane, kas tead, puhta südamega ja sirge seljaga nagu kõige paremini voolitud nool. Ja lisaks täielik lollpea, nüüd kui ma tean, et meie enda paks prints on kuidagi asjaga seotud. Parunitiitel? Tundub, et sa oleksid võinud ka krahviks saada. Kas alustame?“
Esimene peatükk
Jalutuskäik Pulteneyst lähimasse seltskonnaklubisse oli liiga lühike, et keegi peale vanade meeste või täielike suurushullustust põdevate lollpeade vaevuks tallist tõlda kohale kutsuma või troskat peatama, vähemalt nii ütles Darby, protesteerides, kui Coop tegi ettepaneku viimast teha.
„Mind võidakse ära tunda,“ märkis Coop vaikselt.
Darbyl oli tegemist kinnaste kätte tõmbamisega. „Kes sind ära tunneb? Mitte et ma tahaksin sinu tavapärase tagasihoidlikkuse pihta kive loopida, aga sellist märkust võivad mõned pisut ülbeks pidada. Eks kangelaseks olemisega kaasneb ka mõningane edevus.“
„Sa naudid jälle olukorda, mis? Sa tead küll, kes. Kõik. Mõnikord ma tahan enda selja peale vaadata, et näha, kas sinna on mingi silt riputatud.“
„Tõesti?“ Nii et kõikjale, kuhu sa lähed, kogunevad rahvahulgad? No palju õnne sulle. Ja mulle ka, sest mina olen ju favoriit, eks ole, jalutan sellel imekaunil päikesepaistelisel päeval koos nende vaprate seikluste, rääkimata siis sellest, et armuseikluste kangelasega. Gabe ja Rigby ei tea, millest nad ilma jäävad. Tule, ma tahan seda näha. Äkki leiad tee pealt veel mõne kauni neiu, keda päästa.“
Kui nad olid hotellist vaevalt ühe tänavavahe edasi jõudnud, võitles Coop sooviga sõbra poole pöörduda ja lausuda tuntud sõnu igaühe lapsepõlvest: „Ma ju ütlesin.“
„Tere päivast, härra,“ hüüdis esimene, kes ta ära tundis, koogutades ja siludes olematut tukka, kui Coop ja Darby tänavanurgale lähenesid.
„Jah, tere päevast,“ vastas Coop, noogutades kergelt tänavakaubitsejale, kes hoidis tasakaalus kümne jala2 pikkust vaia, mille otsa oli laotud kõrge torn kumerate servadega torukübaratest, mis olid näinud paremaid päevi, isegi aastakümneid.
„Ma arvan, et ta tahab raha, mitte noogutust. Kui sa just ei taha mõnda torukübarat osta, mida ma ei soovita teha. Täid, mõistad, jäledad elukad,“ teatas Darby talle, vaevumata häält tasandama. „Aga kuna sa oled kangelane ja kangelastega kaasnevad pööblil teatud ootused – jah, sa tubli mees, see oli tõepoolest kompliment ja naeratus on täiesti päevakorras –, siis ma tegelen temaga ise. Võta, hea mees,“ lausus ta kätt taskusse pistes ning viskas sõrmenipsuga õhku mündi, mille mees vilunult kinni napsas. „Parunilt. Hakka nüüd astuma.“
Cooper vaatas ringi ja nägi, et nad on kiiresti kõikide pilkude sihtmärgiks saamas. „Saidki nüüd hakkama, tola selline.“
„Millega? Ma ei saa lubada, et meie kangelase sära tuhmub, sest sa oled kitsipung. Kas sul siis üldse uhkust pole, mees?“
„Uhkust, mis? Kui kiiresti sa suudad nende uute läikivate saabastega joosta?“
Kui mees oli kahtlustavalt vaskmünti hammustanud, tõstis ta laialt naeratades käe, näitas oma saaki ja hüüdis: „Andke teed! Andke teed! Kangelane läheb mööda! Andke teed vaprale parun Townsendile!“
„Oh jumala… Näed, mida sa tegid?“
„Hakkan nägema, jah. Arvasin, et sa ehk liialdad, aga oleksin pidanud targem olema. Hoopis mina ju liialdan.“ Darby pööras end graatsiliselt ringi. „Kas hakkame minema? Siin seismine ei tundu mõistlik valik olevat.“
Mõlemalt poolt hakkasid inimesed üle tänava tulema, suundudes otsejoones Coopi poole, samal ajal kui nende ees tõttasid kaks innukat selli isevalmistatud luudadega esimesena tänavat pühkima, et kangelane saaks sellest üle astuda nii, et ta, noh, millegi sisse ei astuks. Nad hakkasid oma agaruses luuavartega teineteisega võitlema ja väiksemast oleks võinud tükid järele jääda, kui Coop poleks neile vahele astunud.
Coop hoidis taskurätikut haiget saanud põsel – sellel, mis oli luuavarrelt rohkem kui õrnalt riivata saanud – ning jätkas koos Darbyga teed, mitte päris joostes, aga kindlasti kärmel sammul, et kogunevat rahvahulka vältida.
Vahetult enne seda, kui nad ümber nurga kõrvaltänavale pöörasid, viskas Darby nutikalt mõned mündid üle õla ning kõik jälitajad jäid korraga nii äkki seisma, et paiskusid üksteisele otsa nagu keeglikurikad, sukeldudes rusikaid vehkides müntidele järele.
„Ah, naeratus ja pagan võtaks, oligi juba aeg. Arvasin, et oled oma elulookirjutaja tõttu täielikult rõõmsa oleku kaotanud. Kas hakkame minema?“
„Pigem galopeerides kui traavides? Jah, usun küll.“
Uue hõike peale rahva seast hakkasid nad peaaegu galopeerima ning põikasid kõrvale kahtlastest veeloikudest, tõmbasid pea alla halli rippuva pesu alt möödudes, kergitasid kaabut hambutule vanamoorile, kes pakkus välja, et näitab neile penni eest oma „võlusid“.
Üks pööre siin, teine seal, tupiktänavat nähes nad taganesid. Nad ei peatunud enne, kui olid maha raputanud iga viimse kui jälitaja, kuid selleks ajaks ei suutnud Cooper isegi põhjasuunda määrata, sest nad olid lõksus kipakate majade vahel, mille ülemised korrused ulatusid tänava kohale, puutusid peaaegu kokku ja varjasid päikest.
„Kus me oleme?“ küsis ta, samal ajal kui ukseta maja lävel neid jälgiv üsna turske mees temas ebamugavust tekitas.
„Anna andeks,“ sosistas Darby, peatudes, et käsi põlvedele panna ja hinge tõmmata. „Aga kas sa küsisid seda minult või sellelt pisut hirmuäratavalt olendilt seal, kes silmitseb meid praegu nii, nagu saaks meist õhtuks kena suutäis?“
„Loomulikult sinult ja ära jää seisma. Arvasin, et sa tead, kuhu me läheme.“
„Teadsingi,“ lausus Darby, „umbes kolm pööret tagasi. Aga ma olin palju noorem, kui ma viimati sellist trikki tegin, ja arvestataval määral vähem kaine. Ah, pagan, Coop. Sa vist võlgned mulle uue saapapaari.“
Coop ei vaevunud sõbra uusi saapaid vaatama – sõprusel olid siiski ka piirid –, kuid lükkas Darby jõuliselt ohutusse paika, kui ta kuulis pea kohalt naisehäält ütlemas, et ta tühjendab kohe solgipange. Mida ta ka pool sekundit hiljem tegi, lagistades rõõmsalt naerda, kui tema sihtmärgid vaevu tema toreda nalja eest pääsesid.
„Ei saa öelda, et Londonis on kõik su saavutustest lugenud, kui see ei olnud just tolle naise viis väljendada rõõmu sinu nägemise üle,“ lausus Darby, kui nad enne kuidagimoodi Bond Streetile jõudmist lõpuks veel kord seisma jäid, varrukaid pühkisid ja kontrollisid, ega räpased käed pole endast mustust maha jätnud, sest kõik olid suurt kangelast katsuda soovinud. „Tead, üldiselt – kui mu vaesed saapad välja jätta – oli see üsna meeltülendav. Kahju, et Rigbyt meiega kaasas polnud. Meie pontsakale sõbrale kuluks veidi liigutamist ära.“
Coop püüdis endiselt hingamist korda saada. „See on kõik? Muud ei oska sa midagi öelda? Sa ei kuulnud, kuidas minult nõuti viimase kaunitari nime, kelle ma olevat päästnud? Sa ei kuulnud, mida mul soovitati temaga teha? Mõned soovitused olid üsna üksikasjalikud.“
„Jah,
1 jalg = 30,48 cm.