Skandaalne ettepanek. Teine raamat. Kasey Michaels
musliinkleiti, mille ta oli Bond Streeti osturetkeks selga pannud. „See nimi tuleb uhke ja vana linna asukohast…“
„… Cockeri jõe suudmes vahetult enne seda, kui see Derwenti jõega ühineb. Jah, ma tean. Isa sundis mind seda pähe tuupima. Ta andis mulle ka ilusa pärliga sõrmuse, kui lubasin, et ei nimeta sind enam…“
„Sa lubasid!“
Dany tõstis alistumise märgiks käed. „Ma olin ainult neliteist, kahjuks endiselt ilmaasjades süütu ega teadnud, mida ma räägin. Ja selles, nagu ma olen palju kordi öelnud, võid sa süüdistada ema, mitte mind. Aja endale nüüd raudrüü selga ja lähme koju. Paneme pead kokku ja leiame mingi viisi, kuidas sind päästa sellest rägastikust, millesse sa oled kättemaksu nimel nii rõõmsasti viskunud.“
Marietta tõmbas sõrm sõrme haaval hoolikalt kindad kätte. „Ma ei oleks pidanud seda sulle üldse rääkima,“ noomis ta ennast. „Jumala eest, mis pani mind arvama, et sinust võiks abi olla?“ Olles nüüd taas oma kübara ja kinnastega relvastatud, oli ta väliselt rahu ise, tema ilusad näojooned moodustasid hoolikalt ilme, mida Dany pidas õe „üleolevaks näoks“. Tema „teate, ma olen krahvinna“ näoks. Kui Marietta ei oleks nii kohutavalt ilus ja kui Dany ei oleks teda nii väga armastanud, oleks ta naerma hakanud.
„Kõik saab korda, Mari. Kõik saab korda. Ma luban.“
„Khmm, khmm.“ Tegemist oli enam kui lihtsalt viisaka köhatusega, see heli oli tulvil vihjamist või tagamõtet või ehk isegi lootust. Vähemalt nii tahtis Dany uskuda.
Mõlemad naised pöörasid ringi, et vaadata eaka õmblejanna poole, kes oli prooviruumi tagasi tulnud.
Leedi Cockermouth lõi pea püsti. „Me vist palusime end mitte segada. Aga kuna oleme lõpetanud, võite lihtsalt kleidid mulle saata, kui need valmis saavad, ja me asume teele.“
Piinlikkust tundev ja ootamatult tabatud Marietta püüdis kõrgina näida ja õmblejannat suurilmadaami mängides paika panna. See oli tema puhul nii tüüpiline ja nii vale, vähemalt tema õe arvates. Dany arvas, et tema ei ole nii rumal. Palju parem, isegi ohutum, oleks naise kaastundele rõhuda.
Ja lisaks tuli veel seda köhatust arvesse võtta. Naine tahtis ilmselgelt jubedalt midagi teada.
„Proua Yothers, kas pole? Kas te soovisite ehk midagi leedi Cockermouthile öelda?“
„Mida võiks temal…“
„Mari, su paremas kindas on korts sees,“ katkestas Dany teda, teades, et see on asi, mis õe vaigistab. Ta jälestas kortsus kindaid, mistõttu need olidki nii kitsad, et soonisid tal peaaegu vere kinni. „Proua Yothers?“
„Jah, preili, kõrgeauline leedi. Ma palun vabandust, tõepoolest, aga veendumaks, et mitte keegi teine teid, kahte daami, ei segaks, võtsin endale õiguse teie toatüdruk õue saata ja ennast otse kardina taga sisse seada. Ma kuulsin isegi vaatamata käte kõrvadele surumisele, et kõrgeauline leedi on veidi täbaras olukorras.“
„Ma ei ole…“
„Oi, ma eksisin, see ei ole korts. Mari, ma arvan, et sa oled sinna hoopis pleki teinud. Palun jätkake, proua Yothers.“
„Jah, preili. Ja kuna me kõik oleme siin naised, isegi teie, noor preili, ning vaeseke siin keskkohta kasvatab ja puha…“
„Ma ei…“
„Näe, Mari, sa ei taha ometi oma ridiküli maha unustada,“ lausus Dany, surudes koti õele vastu kõhtu, nii et tal hing kinni jäi. Ja ta õnneks vaikis. „Proua Yothers? Mida te rääkisitegi?“
Õmblejanna heitis kaastundliku pilgu Mariettale. „Mäletan, mis tunne mul esimest oodates oli. Asi läheb kuude möödudes paremaks, kõrgeauline leedi. Enne kui kõik jälle muidugi halvemaks läheb, kuid see möödub üsna kiiresti ja üsna pea saate jälle tegelda sellega, mis teid sellisesse õrna seisundisse viis. Aga mitte seda ei tulnud ma ütlema. Kõrgeauline leedi, ma arvan, et te vajate praegu kangelast.“
Dany pööritas silmi. Seda siis see köhatus tähendaski? Kui masendav. „Kangelast, proua Yothers? Milline oivaline mõte. Äkki te teate juhuslikult, kust mõnda leida?“
Naine naeratas, pistes käe põlletaskusse ja võttes sealt kortsus, kapsaks loetud rahvaraamatu. „Tean tõesti. Võtke, preili. Võite selle endale jätta, kuna ma tean seda juba niigi peast ja ülakorrusel ootab mind uus raamat, kui ma lähen teed jooma. Kuuldavasti on see isegi parem kui esimene.“
Dany luges juba kaanelt pealkirja: „Kangelase kroonika“.
„Kangelase? Aga proua Yothers, see on ju ometi lihtsalt väljamõeldis? See mees, see…“ ta vaatas uuesti kaant „… kõrgeauline lord Cooper McGinley Townsend? Ta on samasugune väljamõeldis nagu preili Austeni härra Darcy.“
„Mulle tundus ta küll üsna päris olevat, kui ta umbes tund aega tagasi koos kaaslasega mööda jalutas. Märkas, et üks mu tüdrukutest vahtis teda suurte silmadega läbi akna, ja kergitas kübarat, vaat mis. Milline härrasmees. Kõik tunnevad teda, preili. Kõige puhtama südamega ja vapraim mees, kes tahab teisi inimesi hädas aidata, eriti ilusaid noori daame. Prinny andis talle isiklikult tiitli ja valdused. Ma ei kuule siin muust kui temast, preili. Ta on kangelane kõikide daamide silmis, kes vaest meest kohutavalt taga ajavad.“
Dany vaatas veel kord raamatu kaant. Milline naeruväärne pilt. Mitte keegi ei näe selline välja, vähemalt mitte ükski päris inimene. Aga kui nägi…
„Dany? Daniella, jumal hoidku, mida sa niimoodi ainiti vaatad?“
„Ei vaata,“ vastas Dany kiiresti, murdes raamatu kokku ja toppides selle taskusse. „Ma mõtlesin. Proua Yothers, teil võib isegi õigus olla. Mari, kas läheme? Suur tänu ja ma olen kindel, et leedi Cockermouth naaseb nädala pärast või varem, et veel vähemalt pool tosinat kleiti tellida, neli neist muide mulle.“
„Mida?“ Aga isegi Marietta ei olnud nii puupea. „Ah jaa. Jah, muidugi. Ja kübaraid. Ja… ja salle. Sallid meeldivad mulle tõesti väga. Teate küll, sellised läbipaistvad ja õhulised. Ja… ja…“
Poisike tõttas neile tänavale viivat ust avama ning Dany võttis õel küünarvarrest kinni, valmis teda vajadusel poest välja tõmbama, enne kui ta krahvi pankrotti viib. „Proua Yothers ju mõistab, eks ole, proua Yothers, ja on sinu tellimuste eest kohutavalt tänulik?“
Õmblejanna punastas ja tegi paar kiiret kniksu. „Olen tõesti, preili. Nagu mu poeg ütleb: ma olen kuss.“
„Aitäh. Mari, me peaksime nüüd minema hakkama.“
„Me oleksime pidanud ammu minema hakkama,“ märkis õde, kui tema toatüdruk poe juurest pingilt tõusis ja neile kolm sammu tagapool järgnes. „Me ei oleks tohtinud minu delikaatse olukorra tõttu üldse siia tulla ja kohe kindlasti ei oleks ma tohtinud sind, va lobamokka, endaga kaasa tirida. Vaata nüüd, kuhu see mind viis – proua Yothersi vangistusse.“
„Ta on igat penni väärt, kui tal õigus on, ja ta ei tea tegelikult midagi. Ta oli kena peamiselt seetõttu, et sa oled rase.“
„Ma ei ole… ah, pagan sellega. Ütle, mis sul mõttes on, Dany, kuigi see ilmselt ei meeldi mulle ja ma ei kiida seda heaks. Ema jättis su minu hoole alla, mäletad?“
„Vastus on ilmselge, Mari. Sina ei suuda parandada seda, mis on valesti, ja jumal teab, et mul pole aimugi, kuidas seda teha. Aga kangelane? Kõrge moraaliga, helde südame ja hingega, imeliselt osav. Arvan, et peaksime tema abi küsima.“
„Ära isegi mõtle sellisele asjale,“ lausus Marietta väriseva häälega. „Vaene mees on kõrgseltskonna daamide hädade alla mattunud. Noored, vanad, ihaldusväärsed preilid ja nende mammad, abielunaised – kõik ajavad teda päeval ja ööl taga. Oliver rääkis mulle, et mees pidi lausa Londonist põgenema, et nende flirtivatest palvetest ja piinlikest pealekäimistest pääseda. Nüüd on ta proua Yothersi sõnul tagasi ja ma olen kindel, et daamid teevad end tema ees taas täielikult lolliks. Mina küll nii julge ei ole.“
Ja sealt tuli naeratus,