Deverilli lossi tütred. Santa Montefiore
istus Seani kõrval, nägu puhkevast armastusest õhetav. „Ma läksin Ameerikas mehele,” teatas ta.
Proua Doyle ja vanaproua Nagle vaatasid Bridiet jahmunult.
„Sa oled abielunaine, Bridie?” küsis proua Doyle vaikselt.
„Ma olen lesk, ema,” parandas Bridie.
Vanaema lõi risti ette. „Kahekümne viieselt abiellunud ja leseks jäänud, hoidku meid jumal! Ja pole lastki lohutuseks.” Bridie võpatas, aga vanaema ei teadnudki, millist valu tema sõnad põhjustasid.
Proua Doyle silmitses tütre sinist kleiti ja lõi samuti risti ette. „Miks sa siis ei leina, Bridie? Iga korralik lesknaine peaks lugupidamisest abikaasa vastu kandma musta.”
„Mulle aitab mustast,” vastas Bridie. „Usu mind, ma olen oma abikaasat piisavalt leinanud.”
„Ole õnnelik, et su vend Michael pole siin ega näe sinu häbi.” Proua Doyle surus taskuräti suu ette, et nuuksumist vaigistada. „Mina olen kandnud musta tollest päevast saadik, kui su isa, andku issand talle hingamist, meilt ära võeti, ja kannan seda, kuni ma tema juurde lähen, aidaku mind jumal.”
„Bridie on liiga noor, et oma elust loobuda, ema,” ütles Sean leebelt. „Ja Michaelil pole mingit õigust kellegi üle kohut mõista. Tunnen sulle kaasa, Bridie,” ütles ta õele ja tema hääles kõlas sügav kaastunne. „Kuidas ta suri?”
„Südamerabandus,” vastas Bridie.
„Ta pidi ju südamerabanduse jaoks liiga noor olema?” kahtles proua Doyle.
Bridie vilksas Rosetta poole vaadata. Ta ei tahtnud öelda, et härra Lockwood oli küllalt vana, et olla tema isa. „See oli tõesti väga kurb, et ta suri oma parimais aastais. Ma kavatsesin ta siia tuua, et isa Quinn võiks meid õnnistada ja teie temaga tuttavaks saada… aga…”
„Jumala tahe,” ütles proua Doyle jäigalt, teda solvas, et Bridie polnud võtnud vaevaks neile abiellumisest isegi mitte kirjutada. „Mis tema nimi oli?”
„Walter Lockwood, ja ta oli tubli mees.”
„Proua Lockwood,” sõnas vanaproua Nagle mõtlikult. Talle ilmselt meeldis nime kõla.
„Me tutvusime missa ajal,” ütles Bridie rõhutatult ja tundis kiriku mainimise peale korraga soojust ning poolehoidu. „Ta kurameeris minuga igal pühapäeval pärast missat ja me kiindusime teineteisesse. Olime abielus ainult seitse kuud, aga ma võin siiralt öelda, et ma pole mitte kunagi olnud nii õnnelik kui nende seitsme kuu kestel. Olen talle väga palju eest tänu võlgu. Kuigi olen sügavas leinas, on mul võimalik jagada oma vedamist ka perega. Abikaasa jättis mulle murtud südame, kuid väga suure rikkuse.”
„Mitte miski pole tähtsam kui sinu usk, Bridie Doyle,” lausus vanaproua Nagle taas risti ette lüües. „Aga ma olen piisavalt vana, et mäletada suurt näljaaega. Õnne ei saa raha eest osta, aga raha võib meid kindlasti päästa näljast ja vaesusest ning võimaldab mugavuses õnnetu olla, aidaku meid jumal.” Tema vanad kortsude vahele kaduvad silmad, väikesed kui rosinad, särasid toa hämaras valguses. „Patutee on kullaga sillutatud. Aga ütle mulle, Bridie, kui suures rikkusest me räägime?”
„Rist siinses elus, kroon järgmises,” sõnas proua Doyle tõsiselt. „Jumal on pidanud paslikuks aidata meid neil rasketel aegadel ja meie südamed peavad olema täis tänulikkust,” lisas ta, unustades korraga tütre häbiväärse sinise kleidi ja tõsiasja, et Bridie ei kirjutanudki neile oma abielust. „Õnnistagu sind jumal, Bridie. Ma vahetan pesulaua rulli vastu ja tänan jumalat tema headuse eest. Aga nüüd missale. Ärme unusta su venda Michaelit Mount Melleray kloostris, Bridie. Palvetame tema eest püha Juuda poole, et ta päästetaks joomisest ja saadetaks meie juurde tagasi kaine ja kahetsevana. Sean, tee nüüd kiiresti, muidu jääme hiljaks.”
Elegantses rohelises karusnahkse äärisega mantlis Bridie istus kaarikus koos paksudesse villastesse rättidesse mässitud ema ja vanaemaga ning vaese Rosettaga, kes hädavaevu ära mahtus, sest kaarik polnud nii mitmele inimesele mõeldud. Oma parimates pühapäevariietes Sean istus kutsaripukis ja juhtis eeslit, kes pingutas kaarikut vedada, kuni nad jõudsid künkajalamile ning Bridie ja Rosetta hakkasid koos Seaniga kõndima, et eesli koormat kergendada. Merelt puhus külm tuul, mis püüdis haarata Bridie kübarat ja seda minema kanda. Bridie hoidis kübarat kindla käega paigal ja vaatas, kuidas tema uhked nahksaapad vajuvad porri. Ta otsustas osta vennale auto, et nad saaksid missale sõita, aga mingil moel teadis ta, et vanaema on selle vastu, sest tema meelest on see éirí in airde – uhkustamine ja eputamine. Kuni vanaema on elus, ei saa peres olla mingit suurejoonelist rikkuse demonstreerimist.
Isa Quinn oli kuulnud Bridie võidukast tagasipöördumisest Ballinakellysse, tema ablas pilk peatus naise kallil mantlil, kübaral ja pehmetel nahkkinnastel ning ta teadis, et Bridie teeb kindlasti kirikule heldeid annetusi, lõppude lõpuks polnud Ballinakellys vagamat peret kui Doyle’id. Ta otsustas pidada jutluse ligimesearmastusest ja naeratas Bridie Doyle’ile lahkesti.
Bridie kõndis mööda vahekäiku, pea püsti ja selg sirge. Ta tundis, et kõigi pilgud on temale pööratud, ja teadis, mida nad mõtlevad. Kui erinev oli ta nüüd sellest näruseis rõivais paljasjalgsest lapsest, kes ta oli kunagi olnud, lapsest, kes kartis isa Quinni jutte põrgutulest, arvustavaid näpuviibutusi, heidutavaid jutlusi. Bridie mõtles Kitty Deverillist, tema ilusatest kleitidest ja siidpaeltest juustes ning sellest tobedast Celia Deverillist, kes oli temalt küsinud: „Kuidas sa talve üle elad, kui sul kingi ei ole?”, ja siis tüdrukutest koolis, kes olid nimetanud teda mustlaseks, kui ta pani jalga tantsukingad, mis leedi Deverill oli kinkinud talle pärast isa surma, ning vimmaseeme tema südames kasvatas järjekordse haru, mis seal headuse lämmatas. Suur rikkus andis Bridiele peadpööritava võimutunde. Mitte keegi ei julge mind enam mustlaseks nimetada, kinnitas ta endale venna kõrval istet võttes, sest nüüd olen ma daam ja nõuan nende austust.
Alles siis, kui Bridie missa lõpus küünalt süütas, tuli talle julge, kuid suurepärane idee. Kui Kitty ei lubanud tal last näha, siis viib ta poisi lihtsalt ära. See poleks rööv, sest ei saa röövida seda, mis juba kuulub sulle. Ta oli lapse ema, oleks ju õige ja loomulik, et laps on temaga. Ta viib poja Ameerikasse ja alustab uut elu. See oli nii ilmselge, et Bridie ei mõistnud, kuidas ta ei olnud juba varem selle peale tulnud. Ta naeratas, puhudes ära väikest leeki puutiku otsas. Loomulikult oli mõte tulnud otse jumalalt. Oli see ju antud talle just siis, kui ta süütas küünalt oma pojale. Siin ei saanud olla kokkusattumust, see oli päris kindlasti jumalik sekkumine. Bridie lõi vaikselt risti ette ja tänas jumalat kaastundlikkuse eest.
Kiriku ees kogunesid kohalikud märjal rohul nagu alati, et üksteist teretada ja keelt peksta, aga täna seisid nad poolringis nagu arad lehmad, uudishimulikud pilgud kirikuuksele suunatud, ja ootasid kannatamatult, et ekstravagantselt riides Bridie Doyle oma hiljuti omandatud peenuses välja tuleks. Summutatud häälel kõlas kõigi suus üks ja seesama: „Räägitakse, et ta abiellus rikka vanamehega.” „Aga mees suri, andku issand talle hingamist, ja jättis talle suure varanduse.” „Mees oli kaheksakümnene.” „Lausa üheksakümmend.” „Bridie mõtted ulatusid alati tema seisundist kõrgemale.” „Ja nüüd jahib ta järgmist meest, hoidku meid jumal.” „Aga ükski meie poeg temale nüüd küll enam ei sobi.” Vanad lõid risti ette, nad ei näinud Bridie rikkuses midagi head, eks oli ju Matteuse evangeeliumis kirjutatud, et ennem läheb kaamel läbi nõelasilma, kui rikas pääseb jumalariiki. Noored olid küll haavunud, aga samas imetlesid Bridiet ning soovisid kogu südamest minna nagu tema sinna võimaluste ja külluse maale ning saada endalegi varandus.
Kui Bridie kirikust välja astus, ehmatas ta, leides, et Ballinakelly rahvas on kokku kogunenud ja ootab, et teda näha, otsekui oleks ta kuninglikust soost. Rahvahulgast käis läbi sosin ja mitte keegi ei liigutanudki, et talle läheneda. Kõik lihtsalt vahtisid teda ja pomisesid midagi vaikselt üksteisele. Bridie lasi pilguga üle nende inimeste tuttavate nägude, kellega ta oli koos üles kasvanud, ja märkas üllatavat häbelikkust. Korraks tundis temagi piinlikkust ja vaatas ärevalt mõnda sõpra otsides ringi. Siis märkaski ta Jack O’Learyt.
Mees trügis läbi rahvahulga ja naeratas talle julgustavalt.