Deverilli lossi tütred. Santa Montefiore
ohkas ja tema raske pilk jäi pidama Harry näol. „Kas sa mäletad, kuidas ma sind esimest korda suudlesin? Tol õhtul Beatrice’i juures?”
„Seda ei unusta ma mitte kunagi,” vastas Harry tõsiselt.
„Mina ka mitte.” Boysie kummardus ja suudles Harryt uuesti. „Õhtuni siis, vanapoiss.”
Harry kõndis koju läbi St Jamesi pargi. Valgus oli tuhm, ere suvepäike oli pakkinud asjad kokku ja läinud särama lõunapoolsematele maadele. Kogunesid niisked hallid pilved, tuul sakutas pruuniks tõmbuvaid lehti ja need hõljusid maapinnale. Harry tõmbas kaabu tugevasti pähe ja surus käed püksitaskusse. Varsti hakkab vihma tibama ja ta polnud vaevunud mantlit võtma. Kui ta hommikul kodust välja tuli, ei paistnud sadama hakkavat.
Kui Harry jõudis oma Belgravia maja juurde, ootas Charlotte teda juba hallis. Naine näis olevat endast väljas. Süüdlaslikult ja paaniliselt mõtles Harry, et naine on avastanud, kus ta oli, aga kui ta sisse astus, oli Charlotte’il nii hea meel meest näha, et Harry mõistis kergendust tundes, et naine ei kahtlusta endiselt midagi.
„Jumal tänatud, et sa kodus oled, kallis! Ma helistasin kontorisse, aga nad ütlesid, et sa täna ei tule.”
Harry pööras närviliselt pilgu kõrvale, oodates, et naine küsib, kus ta oli. Aga kui ta andis kaabu ülemteenri kätte, haaras Charlotte tal käsivarrest. „Mul on uudiseid,” pahvatas ta.
„Tõesti? Ära hoia mind pinevil, räägi välja.”
„Asi on lossis. Ma tean, kes selle ära ostis.”
„Tead või?” Harry läks naise kannul elutuppa.
„Sa lihtsalt ei usu.”
„No ütle juba!”
„Celia!”
Harry põrnitses naist. „Ära tee nalja.”
„Ma räägin surmtõsiselt. Sinu nõbu Celia ostis lossi ära.”
„Armas jumal! Kes sulle rääkis?”
„Sinu isa helistas umbes tund aega tagasi. Ta ei teadnud, kuidas sind kätte saada. Olen kogu see aeg tahtnud sulle öelda. Sa ei ole ju vihane, ega? Sa tead, et ma jumaldan sind, olgu sul loss või ärgu olgu, ja ma ei tahaks niikuinii Iirimaal elada.”
„Kulla Charlotte, ma ei ole vihane. Mind lihtsalt üllatab, et Celia mulle ise ei rääkinud.”
„Ta kindlasti tahtis seda teha. Bertie ütles, et Celia läks Kittyga kokku saama. Võib arvata, et ta tahtis kõigepealt Kittyle rääkida. Sa ju tead, kui lähedased nad on.”
Harry vajus toolile ja toetas küünarnukid põlvedele. „No kes seda oleks võinud arvata? Archie on ilmselt hulluks läinud.”
„Armastusest!” purskas Charlotte.
„Et seda üles ehitada, kulub terve varandus.”
„Aga Archie on ju muinasjutuliselt rikas,” väitis Charlotte, teadmata, et Archie rikkus pärineb Digbylt.
„Sa ei ole Deverilli lossi näinud. See on hiigelsuur.” Korraga tundis Harry sügaval rinnas ootamatut valu, otsekui oleks miski lõhestanud ta südame, päästes valla mälestused, mille olemasolugi ta ei mäletanud.
„Kas kõik on korras, kallis?” Charlotte kükitas mehe tooli kõrvale. „Sa oled löödud. Ma saan ju aru. See on ka loomulik. Deverilli loss oli sinu kodu ja sinu pärandus. Aga eks olegi parem, et see läks ikkagi perekonnaliikme kätte? Loss pole kadunud. Sa saad seal külas käia.”
„Castellum Deverilli est suum regnum,” lausus Harry.
„Mida, kallis? Kas see on ladina keeles?”
Harry vaatas Charlotte’ile pikalt otsa, tundes ennast nagu väike poiss, kes hakkab kohe nutma. „Perekonna moto. See oli peaukse kohal, see tähendab, enne tulekahju. Ma ei uskunud, et see mulle korda läheb,” ütles ta vaikselt. „Ma ei taha Iirimaal elada, aga issand jumal, see läheb mulle tõesti korda. Ma arvan, et see läheb mulle isegi väga korda. Mu perekond on elanud seal põlvest põlve. Katkematus reas üksteise järel.” Harry ohkas ja vangutas pead. „Papa ei räägi sellest, aga ma tean, et müük tekitas talle tohutut valu. Ma näen seda alkoholihulga järgi, mille ta ära joob. Õnnelikel inimestel pole vaja midagi pudelipõhja uputada. See müük purustas perekonnaliini, mis on kestnud sellest saadik, kui need maad anti 1662. aastal Barton Deverillile.” Harry silmitses oma käsi. „Mina olen katkenud lüli.”
„Kallis, sina seda ei katkestanud, sinu isa katkestas,” tuletas Charlotte talle meelde. „Ja pole tema süü, et mässulised lossi maha põletasid.”
„Ma tean, et sul on õigus. Aga tunnen ennast ikkagi süüdi. Ehk oleksin pidanud rohkem tegema.”
„Mida sa oleksid teha saanud? Isegi minu rahast poleks jätkunud, et lossi üles ehitada. Jäta loss nüüd Celiale ja ole tänulik, et see jääb perekonda. Ma olen kindel, et Barton Deverillil on hea meel, et loss on ikkagi ühe Deverilli käes.”
„Celia teeb, mis suudab, et loss jälle üles ehitada, aga see pole ikka seesama.” Charlotte oli nii lahke, kuid tema lahkus ärritas. Harry tahtis jagada oma valu mehega, keda armastas.
Charlotte silitas õrnalt Harry põske. „Ta teeb kindlasti kõik, et loss oleks kaunis,” lohutas Charlotte. „Ja ühel päeval saab sinust lord Deverill. Kingi mulle poeg, mu kallis, ja sa ei katkesta perekonnaliini.” Charlotte vaatas meest kiindunud pilgul, teadmata, et mõte isadusest pani mehel kõhus keerama. „Lõppude lõpuks on see ju kõigest maja.”
Harry vaatas naist kipras kulmul. Charlotte oli tema abikaasa, aga ometi ei hakka ta kunagi meest mõistma. Kuidas ta saakski?
„Ei, mu kallis Charlotte,” lausus Harry kurvalt naeratades. „See on palju enamat.”
Kitty läks lossist lühikese jalutuskäigu kaugusel asuvasse Jahimajja tagasi koos Celiaga, talutades hobust ratsmetest. Ta ei olnud kuigi kiindunud sellesse lihtsasse inetusse majja, mis oli kunagi olnud tema kodu. Maja oli pime ja ilutu, väikeste akende ja odadena agressiivselt taevasse suunatud viilkatustega. Kuigi asukoht oli meeldiv – maja oli ehitatud jõe lähedale –, näis, et vesi imbub läbi seinte ja leotab kõik pideva niiskusega läbi. Erinevalt lossist polnud tal selle majaga seotud meeldivaid mälestusi. Ta tundis lastetiivas ikka veel oma šotlannast guvernandi kohalolu ja jälgi õnnetust igatsusest, mis näisid olevat koos niiskusega varjudesse pidama jäänud. Õnn oli tulnud Kitty juurde aedades, kasvuhoonetes, metsas ja mägedes ning loomulikult lossis, mis oli alati olnud tema heaolu süda.
Nüüd viis Kitty hobuse tallide juurde, kus tallipoiss andis loomale vett ja heina. Celia lobises elevusega ümberehitamisplaanidest. „Me paneme sisse korraliku torustiku ja elektri. Ei hoia millegi pealt kokku. Eelkõige saab seal olema palju mugavam kui varem,” ütles ta, võttis Kittyl käe alt kinni ja hakkas maja poole minema. „Ja ilusam kui kunagi enne. Ma palkan Londoni parima arhitekti, lasen lossil tõusta fööniksina tuhast. See on nii põnev, et võtab hinge kinni!”
Nad leidsid Kitty isa Bertie ja Celia abikaasa Archie koos Bertie sõbra ja endise armukese leedi Rowan-Hamptoniga külalistoas šerrit joomas. Turbatuli hingitses kaminas ja andis vähe sooja, üksteist oli läbi suitsu vaevu näha. „Aa, Kitty, kui tore üllatus,” lausus Archie, tõusis ja suudles teda kiindunult. „Ma oletan, et Celia rääkis sulle head uudist.”
„Rääkis küll. Püüan siiani sellega harjuda.” Kitty pani Archie entusiasmi pahaks. Ta suutis sellise muserdava uudise peale vaevu naeratada. „Tere, papa, tere, Grace.” Ta kummardus, suudles oma sõpra Grace Rowan-Hamptonit ja imestas taas aja imelist tervendamisvõimet. Kunagi oli ta Grace’i põlanud tolle pikaajalise armuloo pärast isaga, aga nüüd oli hoopis tänulik naise lojaalsuse eest endise armukese suhtes, kes oli alkoholist veel rohkem pundunud kui kunagi varem. Kittyle tundus, et isal pole peale Grace’i enam kuigi palju sõpru alles. Nooruses oli Bertie Deverill olnud Lääne-Corki kütkestavaim mees, aga nüüd oli viski, illusioonide purunemise ja oma läbikukkumiste näriva tunnetamise tõttu temast järele jäänud ainult vare. Kuigi