Lõpparve. Yrsa Sigurðardóttir
tagandava otsuse langetamisel.
„Kas ma tohin sisse tulla?”
„Jah, tohid küll,” kostis Freyja jahedalt.
„Võib-olla ma tohin ka istuda?”
Freyja kordas samasuguse jaheda häälega: „Jah, tohid küll,” ning vaatas, kuidas Huldar endal olemist mugavamaks teeb. „Millega ma sind aidata saan?”
„Hea küsimus.” Huldar laotas lauale paberilehe. Freyja mõtles neid korratuid kriipseldusi silmitsedes, et ta oleks ju võinud aimata, et Huldaril on kohutav käekiri. „Mul võib selle juhtumi puhul, mida ma uurin, olla abi lastepsühholoogi pilguheidust.” Ta muheles sedasama viltust muhelust, mis säras tema näol siis, kui ta uksel seisis. „Ja sina oled ainus, keda ma tunnen.”
„Ah nii.” Freyja otsustas sellega piirdudagi. Mida vähem ta räägib, seda parem. Ta ei tahtnud jätta Huldarile muljet, et on valmis sõbralikuks jutupuhumiseks.
„Jah, nii et … Enne kui ma alustan … Kuidas sul muuseas läheb?” Mees vaatas talle silmi pilgutamata otsa. Suur osa tolle lontruse sarmist seisneski selles, kuidas ta pühendas oma tähelepanu jagamatult Freyjale ja kuidas tema hajameelne olek sealjuures ootamatult kadus. Polnud kahtlustki, et ta käitus niiviisi kõikide naistega. „Hästi. Suurepäraselt.” Freyja ei vastanud viisakusele viisakusega ega pärinud, kuidas Huldaril endal läheb.
„Ja sinu vennal?”
„Hästi. Suurepäraselt. Mis see oli, mida sa tahtsid küsida?”
Tema napid vastused ei paistnud Huldarit häirivat. Ta üksnes naeratas uuesti ja selgitas siis: „Mul on üks kiri, mille kirjutas keegi neljateistaastane, kes on kõige tõenäolisemalt poiss. Mul on tarvis teada, kas ma pean millegi pärast muretsema.”
„Lase ma vaatan.”
Huldar ulatas paberi talle. Freyja luges selle läbi ja andis siis tagasi. „Kui palju aega tagasi see on kirjutatud ja millistel asjaoludel?”
„Peaaegu päeva täpsusega kümme aastat tagasi.” Huldar rääkis talle ära ajakapsli loo. Freyja kuulas seda huvi ilmutamata.
„Ma kardan, et ei saa sind aidata. Mul ei ole siin suurt millestki kinni hakata. Kuigi ma arvan, et sul ei ole põhjust selle pärast unetuse all kannatada. Paljud teismelised fantaseerivad sellest, kuidas nad ühel heal päeval tapavad oma vaenlased, kuid sama hästi kui mitte ükski nendest ei lähe sealtmaalt enam edasi ega võta midagi ette. Oleks tarvis teada tausta – kui teismeline oli seda kirjutades vihane ja arvatavasti vihane millegi sellise pärast, mida need tema nimekirja kuuluvad inimesed tollel päeval tegid, siis ei ole erilist põhjust muretseda. Viha on kirja kirjutaja närvisüsteemist läinud. Rohkem tuleks aga muretseda siis, kui laps oli seda vihkamist pikka aega endas kandnud. See ei ole siiski tõenäoline. Et õhutada kedagi säärast vihkamist kümne aasta jooksul alles hoidma, läheb vaja nii mõndagi. Läheb vaja kohutavalt palju.”
„Nii et on olemas lootus, et kunagi sa andestad mulle?” Huldar naeratas kahetsevalt.
„Ma ei öelnud, et see on võimatu, vaid et selleks läheb vaja kohutavalt palju.” Naeratus kadus Huldari näolt ning Freyja kahetses oma sõnu otsekohe. Tõde seisnes selles, et on raske olla pikalt vihane inimese peale, kes istub otse sinu ees. Palju kergem on seda teha üksinda ja mornilt sulle tehtud ülekohtu üle mõtiskledes. „Mina sinu asemel püüaksin sellegipoolest kõnealuse inimese üles otsida. Ma ei arva, et siit on midagi tulemas, kuid siis saaksid sa vähemalt selle probleemi kõrvale tõsta ja teiste juhtumite juurde edasi liikuda. Ma oletan, et politseil on tegemist rohkem kui küll.”
„Tegelikult ei ole. See ilm on kuritegevusele mõju avaldanud. Meil on praegu käimas ainult üks suurem juurdlus – üsna jube juhtum –, aga mina juurdlusrühma ei kuulu. Ma osalesin kõigest puhtjuhuslikult juurdluse varasemates järkudes. Midagi tähtsat mulle enam ei usaldata.” Sedapuhku pidi Huldari naeratus edastama, et ta tõepoolest ei hooli sellest, kuid naeratuse vähene veenvus reetis, kuidas see tal südant närib.
Ehkki säärane tunne oli Freyjale liigagi tuttav, ei öelnud ta seda välja. Kui ta lubaks endale pisimatki pragu soomusrüüs, oleks kõikidest tema kaitseliinidest läbi murtud veel enne, kui ta seda taipabki. Ometi vajas ta väga üht õlga, mille najal nutta – vajas kedagi, kes kuulaks, kui ta töökoha kaotamise pärast halab. Vajas eelkõige kedagi, kes mõistaks. Ja see inimene istus tema vastas. Sõbrannadest ei olnud abi. Nad küll teesklesid kaastunnet, aga reetsid end niipea, kui suu avasid. Nende arvates ei tohtinud ta süüdistada mitte kedagi peale iseenda. Tema ise oli otsustanud magada puusepp Jónasega, kes osutus politseinik Huldariks. Tema ise oli otsustanud teha Huldarile teene, kuigi oli selgeid märke selle kohta, et tollest tuleb ainult tüli. Tema ise oli otsustanud püstoli tööle kaasa võtta, et see Huldarile üle anda. Tema ise oli otsustanud päästikule vajutada. See ei olnud kellegi teise süü. Nii et ta oleks lihtsalt pidanud leppima juhtunuga, lõpetama halisemise ja tulema koos nendega kuumjooga kursusele. Ainus inimene, kes oleks võib-olla tahtnud teda kuulata, oli vend Baldur, kuid ta ei suutnud ennast nii kaugele viia, et hakata vennale kurtma. Kuigi vend oli oma hädades täielikult ise süüdi, poleks see lihtsalt sobinud. Lõppude lõpuks osutus Freyja parimaks usaldusaluseks venna koer Molly. Loom kippus Freyja monoloogide ajal haigutama, grimassitama ja ennast teisele küljele keerama, kuid vähemalt ei arvustanud koer teda kordagi ega tulnud lagedale tobedate ettepanekutega.
Aga Huldar hakkas edasi rääkima veel enne, kui Freyja jõudis anda järele kiusatusele südant puistata: „Pealegi olen ma kindel, et sind see ei huvita, nii et ma jään oma asjade juurde.”
Freyja ei saanud teisiti, kui pidi endamisi muigama. Huldar oli ise seda teadmata nurjanud oma võimaluse selle külaskäigu ajal rahu sõlmida. Ja Freyja kavatses kanda kuradima kindlalt hoolt selle eest, et uusi võimalusi talle enam ei antaks.
„Mul on veel üks kiri, mis näeb välja nii, nagu oleks selle kirjutanud toosama laps ja eeldatavasti tollelsamal päeval. Aga ma kuulaksin meelsasti ära sinu arvamuse. Kas sinu meelest võib olla tegemist ühe ja sellesama inimesega?” Ta ulatas teise koopia.
„Noh, käekiri on küll sarnane. Sisu on siiski teistsugune. Mina ei ole mingi hindaja. Kas teil politseis siis eksperte ei ole?”
„Noh, nad on sellised, nagu nad on. Tegelikult ma lootsin, et sa võid märgata sõnastuses midagi niisugust, mis annab mõista, et tegemist on sellesama poisiga.”
Freyja laskis pilgul kähku üle varesejalgades teksti käia. „2016. aastal tuleb tuumasõda. Islandil läheb külmaks, kuid siin on parem kui kõikides teistes riikides, kus kõik saavad surma. Vange ei panda vangimajja, vaid nad saadetakse välismaale. Ja ka nemad surevad. Þröstur, 9b.” „Ta võib olla seesama inimene. Teatavat negativismi reedab see jutt kindlasti. Kas ülejäänud kirjad olid sama pessimistlikud?”
„Ei olnud. Noh, paar tükki olid, aga igatahes mitte niisugusel moel. Paljudes ennustati, et Island võidab käsipalli maailmameistrivõistlused, või räägiti pikalt-laialt veidratest ja imepärastest transpordiviisidest või roheenergiast ja muudest sedasorti asjadest. Või sellest, millist toitu me tulevikus sööme. Õnneks ei ole suurem osa nende ettekuulutustest tõeks saanud. Mul ei ole erilist tahtmist hakata lähemas tulevikus sööma õhtueineks putukaid ja adrut.”
„Kas sa koolist oled selle Þrösturi kohta küsinud?”
„Ei ole. Veel ei ole. Ma tahtsin kõigepealt kuulda sinu arvamust. Mulle tundus, et pole vaja ajada neid ärevile teatega, et üks nende kunagine õpilane võib osutuda sarimõrvariks. Nii et pole põhjust muretseda?”
„Ei, minu arvates ei ole. Kui see on seesama poiss, siis pidi ta neid kirju ära andes olema millegipärast endast väljas. See seletaks negativismi. Ma kahtlen, kas on mingeid tõsisemaid põhjusi.”
„Tore.” Jutuajamine näis küll olevat lõppenud, kuid Huldar ei andnud kuidagiviisi märku, nagu kavatseks ta minema hakata. „See on tore.”
„Jah, on küll.” Freyja manas näole muige, millest ta lootis, et see on pilkav. Ta oli küll otsustanud, et ei ütle enam midagi, aga lisas siiski ootamatult pähe tulnud mõtte ajel: „Oletatavasti