Lõpparve. Yrsa Sigurðardóttir
ju alles alanud. Kes teab, mis veel aset leiab?” Ta tõusis jalule. „Loodetavasti siiski mitte tuumasõda. Aitäh abi eest.” Ta noogutas uuesti ja ajas ennast sirgu.
Freyja jälgis tema lahkumist kahetsustundega, mis talle endale põrmugi ei meeldinud. Tal ei olnud sama hästi kui midagi teha ja Huldar oli igavale päevale vähemalt veidi elu sisse puhunud. Kui Huldar uksel ümber pöördus, muutis Freyja oma näo hoolikalt ilmetuks, püüdes jätta muljet, et lahkuja selja nägemine valmistab talle rõõmu. „Kas oli veel midagi?”
„Jah, tegelikult oli küll. Kas sa oled nõus koos minuga nende kirjade autoriga kohtuma, kui ma olen välja selgitanud, kes ta säärane on? Kui ta on ikka veel pisut tasakaalutu, oskad sina tõenäoliselt paremini neid tundemärke ära tabada.”
Freyja vastas hetkegi mõtlemata. „Olgu pealegi. Kindel olla ei teeks paha.”
Huldaril paistis olevat selle üle hea meel ja Freyja taipas, et tal endal ei jätku jõudu, et kümme aastat vimma pidada. Ent ta ei jõudnud selle mõttega veel edasi minna, kui Huldar pahvatas pealtnäha tahtmatult välja veel ühe küsimuse. „Milline inimene võiks teisel inimesel käed otsast lõigata?”
„Mida?” Freyja oli niivõrd kohkunud, et arvas, et kuulis valesti.
„Kes oleks võimeline lõikama teisel inimesel käed otsast?”
„Oleneb asjaoludest. Kas ohver oli sellal elus või surnud?”
„Väga tõenäoliselt elus.” Heameel oli Huldari näolt kadunud.
Freyja vastas, ilma et oleks mõtlemagi hakanud. Lõppude lõpuks ei teadnud ta ju ainsatki uurimust, millele ta oleks saanud oma järelduse toetuseks viidata. „Hullumeelne. Päris tõsiselt ebanormaalne inimene.”
3. peatükk
Sedapuhku ei olnud meilis ainsatki sõna – oli üksnes manus nimega reetmine.jpeg. Meil tuli aadressilt kättemaks@gmail. com nagu eelmisedki. Esimene saabus aastavahetusel veidi pärast keskööd. Ei pruukinud kahelda, et saatja oli islandlane. Sõnumid olid küll lühikesed ja asjalikud, kuid tõlkeprogrammi abil poleks neid saanud kirjutada. Þorvalduril tekkis pärast igat meili kõhtu kramp, mida ei olnud võimalik leevendada ükskõik millise koguse džinntoonikuga. Ta teadis seda, sest oli selle ise järele proovinud.
Juba esimene sõnum võttis ta liimist lahti, ehkki tollal ta eeldas, et see peab olema eksitus. „Kas sul on testament tehtud?” Avalausest jäi mulje, et tegemist on rämpspostiga. Ta oli saanud aastate jooksul lugematul arvul säherdusi sõnumeid ja oli alati hämmeldunud, et keegi võib olla niisugune idioot, et nende õnge langeb. Milline inimene koostaks mingisuguse meili peale testamendi? Aga siis luges ta edasi: „Sa nägid oma viimast ilutulestikku. Lase käia ja tähista uut aastat šampanjaga. Kirstus sa seda enam ei saa.”
Uue aasta esimesel päeval muserdava pohmelusega seda meili avades oli ta tähistamise juba ammu lõpetanud.
Järgmised meilid sisaldasid samalaadset juttu. Ähvardati peatse surmaga, mis oleks tema meelest olnud üsnagi enneaegne. Ta oli kõigest kolmekümne kaheksane, elu ei olnud veel poole pealgi ja tal polnud vähimatki kavatsust surra enne õiget aega. Oli naeruväärne, et see mõttetus ta niivõrd läbi raputas. Ta polnud sellega harjunud. Üldjuhul ei viinud ükski olukord teda endast välja – kinos ei tundnud ta kunagi hirmu, miski ei liigutanud teda pisarateni ja ta ei olnud senimaani veel kohanud selliseid lõbustuspargi Ameerika mägesid, mis oleksid tal pulsi kiiremini lööma pannud.
Selles see häda oligi. Kartmine oli tema jaoks nii võõras asi, et nüüd, mil ta oli lasknud sellel absurdsel mõttetusel endale naha vahele pugeda, ei teadnud ta enam, kuidas ärevusest lahti saada. Oleks ta olnud esimest meili avades paremas seisukorras, ei istuks ta nüüd siin õõnsa rindealusega ja võimetuna seda sõnumit koos manusega prügikasti saatma.
Selle tobeda närviataki oligi käivitanud too kuradima pohmelus.
Üheks lohutuseks oli siiski asjaolu, et saatja ei võinud teada, millist mõju tema sõnumid avaldavad. Þorvaldur suutis suruda alla kiusatuse neile vastata, kuigi kihk sõimuvalingut vastu saata oli mõnikord ülitugev.
„Kättemaks”. Niidiots pidi peituma selles sõnas. Kuid tal ei olnud ju vähimatki põhjust mingisugust kättemaksu oodata, sest ta ei olnud kunagi kellelegi halba teinud. Tema isiklikult ei olnud. Võttes arvesse, et ta töötas prokurörina, oli muidugi paratamatu, et mõnele inimesele võis tunduda, nagu oleks tal mingisugune arve klaarida. Kui nüüd mõtlema hakata, võis neid ju olla isegi palju, mis oli samas ebaõiglane, sest oma hädades võisid nad süüdistada üksnes iseennast. Ent sellist võimalust ei tohtinud eirata.
Ometigi ei saanud sõnumitest kordagi välja lugeda vihjet praegusele või endisele vangile. Ei olnud midagi, mis oleks viidanud seosele mõne kohtuasjaga. Pealegi oli tema kaksteist aastat kestnud juristikarjäär õpetanud talle, et karistusaluste raev kipub olema suunatud mujale ehk kaasosaliste, tunnistajate, politseinike või kohtunike vastu, prokurörid pääsevad üldkokkuvõttes aga üsna kergelt. Kurjategijad ei paistnud taipavat, kui palju võimu ja voli selle ametikohaga kaasneb. Voli süüdistus esitada või mitte esitada. Otsustada selle üle, millist seadust kohaldatakse. Kas kostja saab mingisuguse sümboolse karistuse kallaletungi eest või pikaajalise vangistuse kui mõrvakatse toimepanija. Otsustada selle üle, kes saab süüdistuse tegutsemise eest kuritegeliku ühenduse juhina ja kes on pelgalt kaasosaline. Õnneks polnud kellelgi neist jätkunud ajusid, et sellele pihta saada.
Aga kui need meilid tulevad siiski kelleltki, kes on seda taibanud? Kes on mõne sedalaadi otsuse läbi kannatada saanud?
Ei. See ei ole tõenäoline. Nende silmis, keda ta oli prokurörina süüdistanud, oli ta pelgalt kohtusüsteemi tähtsusetu lakei. Jah, see oli küll väärarusaam, kuid väga mugav väärarusaam.
„Kas te ei peaks praegu kohtus olema?” Üks nooremametnik pistis pea ukse vahelt sisse. See oli poiss, kes oli Þorvaldurile palju kordi abiks olnud, kuid kelle nime ta ei suutnud praegu kuidagiviisi meelde tuletada.
Þorvaldur püüdis välja näha normaalne ja pingevaba. Anda alust kuuldusteks, et miski on ta segadusse ajanud, oli küll kõige viimane asi, mida ta oleks tahtnud. Tal oli niisuguse inimese maine, kes ei kaota mitte kunagi meelerahu, ja ta soovis, et kõik jääkski niiviisi. Ta köhatas ja kostitas poissi oma tavalise üleoleva pilguga. „Asja arutlemine lükati edasi. Kohtunik on haige. Ta helistas mulle ja teatas, et mind pole vaja.”
„Tohoh. Kas ta helistas isiklikult?”
„Mida sina siis arvasid?” Þorvaldur ei teinud katsetki oma pahameelt varjata.
„Oi, ma ei teadnud. Mina arvasin, et selliste asjade jaoks on neil sekretärid.”
„Sõltub sellest, kellega nad asju ajavad. Sinule niisugust kõnet ei tuleks.” Þorvaldur ei vaadanud seda öeldes poisi poole, ehkki viisakus oleks seda nõudnud. Las punastab.
„Vahest sa paned enda järel ukse kinni? Mul on päris palju tegemist.”
Uks sulgus ülearu valjusti, kuigi kinni seda just ei löödud. Poiss ei olnud loll, ehkki tal oli veel nii mõndagi õppida.
Ärritav meil oli Þorvalduri arvutiekraanil ikka veel lahti ja selle küljes endiselt manusena pildifail ebameeldiva nimetusega reetmine.jpeg. Kas neid sõnumeid ei võinud äkki saata mõni kunagine sõbratar, kellele ta oli haiget teinud? Endine abikaasa? Kindlasti mitte. Þorvalduril ei olnud kombeks naisi halvasti kohelda – ja kui aus olla, polnud tal selleks ka kuigi palju võimalusi. Kui abielu tema laste ema Æsaga purunes, mattis ta ennast töösse ega teinud katsetki minna välja naisi otsima. Linna baarides noota vedada ei olnud tema maitse järgi ja veelgi vähem istusid talle laterdava suu ja klaasistunud silmadega purjus linnukesed, kes näisid olevat ainsad, keda ta ligi tõmbab. Nendel harvadel puhkudel, mil ta kohtas sellist naist, keda tal oli meeldiv vaadata, ei vastatud tema huvile iial samaga. Säärastes paikades valitsev lärm summutas kogu vestluse, nii et polnud erilist mõtet püüda neid veenda, et selle, mis tal seksikuses puudu jääb, teeb ta tasa edukusega. Ta hellitas endiselt unistust kohtuda ühel heal päeval õige naisega, ent Æsa jalgalaskmisest möödunud rohkem kui aasta jooksul