Kaotatud suve saladused. Carla Neggers
Arhitektuur ja Sisekujundus polnud üksnes tema kõige suurem ja kõige mainekam klient, see oli ka stuudio jaoks üks suurimaid ja mainekamaid. Viimane asi, mida Jacqui tahaks, oleks see, et sellise suurusega klient selja pööraks ja hakkaks uksest välja marssima.
Võtnud hetke, et end koguda, pani Olivia mantli siiski selga ja saatis lõpuks sekretärile vastusõnumi: Tabasid mind just õigel ajal. Tänan ja anna Rogerile teada, et ma ootan temaga rääkimist.
Ta libistas oma iPhone’i käekotti ja lahkus, tänulik, et ei sattunud kokku Jacqui või kellegi teisega, keda ta tundis. Samuti oli hea, et Marilyn ei saanud temaga linnasoleku ajal kohtuda. Olivia pidi tunnistama, et ta on liiga hõivatud omaenda probleemidega ja tal ei olegi tuju sõbrannat näha. Marilyn oli töötanud kõvasti, et taaselustada omaenda graafilise disaineri karjääri – Olivia abiga. Marilyn oli jätkanud visalt ühes keskpärases agentuuris Providence’is. Ta polnud kliente – tippklientidest rääkimata – juurde meelitanud ja tema töö polnud kedagi vaimustanud. Eelmisel sügisel oli ta küsinud Olivialt nõu, kuidas läbi murda, ja nad olid koos kaardistanud Marilyn Brysoni karjääri taaselustamise plaani.
Ja see töötas ka, mõtles Olivia, minnes üle tänava ja kõndides Copley väljaku poole, olemata isegi kindel, kuhu ta läheb. Tuul oli lõikav ja tõi endaga kaasa lörtsiga segatud külma vihma. Ta tõmbas salli ümber pea ja kallutas lõua alla, kiirustades koos väikese rahvahulgaga üle Boylstoni tänava.
Novembrist kuni jaanuari keskpaigani oli Marilyn helistanud peaaegu iga päev ning saatnud kogu päeva kuni õhtuni e-kirju. Ta oli keskendunud, otsustav, töödrügav ning avatud konstruktiivsele kriitikale ja nõuandele igalt poolt, kust võis neid saada. Olivia oli imetlenud sõbranna paindlikkust, sisenägemusi ja pühendumust oma tööle.
„Kui ma olen edukas,“ oli Marilyn öelnud, „saan ma kõik uued sõbrad.“
Nali muidugi. Lugupidamatu moodus oma ebakindla olukorraga toime tulla. Marilyn ja Olivia olid kohtunud ühel graafilise disaini ja digitaalmeedia konverentsil Bostonis varsti pärast seda, kui Olivia oli alustanud Ackerman Designis ning nad olid sellest ajast peale sõbrad olnud.
Marilyn ei taaselustanud üksnes oma karjääri, ta avas veebruaris omaenda stuudio, vaimustades otsekohe igaüht. Tundus, nagu ta oleks jõudnud kriitilise massini – kõige kõrgemasse punkti – ja tema edu tõi üksnes suuremat edu. Vajamata enam nõuannet või moraalset tuge, kohutavalt hõivatud oma tööga, võttis ta Oliviaga üha vähem ja vähem ühendust ning Olivia algatatud kontaktidele vastamine võttis kauem aega. Külaskäigud Bostonisse ja kutsed Providence’i hilisõhtuni kestvatesse ajuragistamistesse lõppesid. Märtsi alguseks Olivia mõistis, et nende sõprus on soikumas, kui mitte lausa ohus, ja ta taganes, lastes Marilynil algatajaks olla.
Midagi ei juhtunud. Marilyn kadus kuni meilini kaks päeva tagasi, et ta on sel nädalal Bostonis ja tahaks hea meelega kokku saada. Siis tuli täna hommikul meil, mis selle tühistas.
Olivia keeras tuules Newbury tänavale ja poolenisti soovis, et ta oleks ärganud valusa kurguga, jäänud lihtsalt koju ja istutanud rohkem taimi, aga see poleks mitte midagi muutnud. Ta jätkas teed piki kvartalit, jõudes lõpuks oma lemmikrestorani. Ta laskus betoontrepist väikesele avatud terrassile, mis sooja ilmaga oleks lõunastajaid täis olnud. Nüüd oli see tühi, mõned peotäied soola ja liiva betoonile puistatud. Restorani sisemus oli siiski täis inimesi, kes polnud närust ilma peljanud.
Tõmmanud salli peast, lükkas Olivia klaasukse lahti. Ta naudib meeldivat lõunat üksi ja mõtleb, kuidas omaenda karjääri jätkata, juhul kui Roger selja keerab. Ta ei saanud reaalsust kauem eirata. Roger oli käest lipsamas. Kõik märgid olid olemas.
Külm märg tuul järgnes talle sisse, kui ta ukse enda taga sulges. Aga võibolla ei peaks ta tund aega hoolima oma stressirohkest võistluslikust karjäärist, vaid mõtlema hoopis ürdiaiale ja värviskeemile oma maja jaoks Knights Bridge’is. Ta polnud kunagi olnud inimene, kes jääb viletsasse meeleollu kauaks ajaks. Isegi kui ta ei olnud enam nii superkuum, nagu oli olnud kaks aastat tagasi, oli ta ikka veel tunnustatud lugupeetud disainer. Disainerid ja stuudiod kaotasid kliente kogu aeg. See oli selles äris normaalne. Miks peaks tema erand olema?
Ta nööpis mantli lahti ja tõmbas salli kaelast. Ta ootab enda soojendamist pastataldrikuga ja leevendab oma haavatud egot klaasikese Chiantiga.
Baaripidaja, sale mustajuukseline mees, lehvitas talle, täites enda ees kolme klaasi punase veiniga. Restoran oli kitsas, väikesed lauad ääristasid ühes küljes telliskiviseina ja teises tumepunaseks värvitud krohvseina, mõlemad seinad kaunistatud Toscana kutsuvate mustas raamis trükistega. Viis aastat tagasi oli Olivia tähistanud oma esimest õhtut Bostonis kaugemas nurgalauas. Ta polnud teadnud, kas ta peab oma graafilise disaini töös pool aastat vastu, aga ta oli ikka veel siin, ikka veel töötamas.
Ta märkas, et see kaugem nurgalaud oli vaba, aga kui ta hakkas mantlit seljast võtma, langes ta pilk mehele ja naisele, kes istusid teineteise vastas umbes telliskiviseina keskpaigas.
Olivia ei pidanud kaks korda vaatama. Naise selg oli ukse poole, kuid Olivia tundis Marilyn Brysoni ära tema läikivate heledate juuste ja viisi põhjal, kuidas tema käed liikusid, kui ta oli erutatud ja püüdis oma mõtet selgeks teha. Meest ära tunda oli veelgi lihtsam. Ta oli näoga ukse poole, kus Olivia seisis, mantel poolenisti juba seljast. Ta vajas üksnes põgusat pilku, et ära tunda jässakat hallipäist Roger Baileyt.
Ta oli kindel, et Roger ja Marilyn polnud teda näinud.
Nad ei tohtinud teda näha.
Olivia polnud kunagi väikeses seltskondlikus vales hea olnud ja teadis, et ta ei suudaks nüüd surve all ühega neist välja tulla. Selle asemel pomises ta baaripidajale midagi arusaamatut ja põgenes, trügides mööda parajasti uksest sisse tulnud paarist. Ignoreerides jäist jalgealust, tormas ta trepist üles tagasi tänavale.
Iga restoranisviibija nägemisulatusest väljas, kohendas ta oma salli ja kaalus valikuid. Tööle lihtsalt tagasi minna? Kuidas ta saaks? Ta peaks Jacquile rääkima, mida oli äsja näinud. Juhul kui Jacqui juba ei teadnud.
Olivia suundus mööda Newbury tänavat üles, vähendamata tempot, kuni jõudis nurgani. Ta peatus, et hinge tõmmata ja mantel kinni nööpida. Tuul piitsutas lobjakat talle näkku ja rõivastele, valitud hoolikalt kohtumiseks, mida ei toimunudki. Ta värises, võideldes lõikavas tuules ja külmas pisaratega silmades, kui ootamatu tagasilükkamise ja demoraliseerimise tunne ta enda alla uputas. Suure kliendi kaotamine võõrale oleks piisavalt halb… aga liiati veel sõbrale?
„Olivia!“
Ta teeskles, et ei kuule Marilyni oma selja taga. Foorituli muutus ja ta läks oma normaalsel sammul üle tänava, tahtmata välja näha, nagu oleks ta häiritud või põgeneks millegi eest.
Marilyn jõudis talle vastasnurgal järele. Ta polnud mantlit selga tõmmanud ja näis juba külmetavat. „Ma mõtlesingi, et see olid sina.“ Ta sirutas käe välja, aga ei puudutanud Oliviat. „On sinuga kõik korras? Sa jooksid nii kiiresti välja…“
„Ma sain tekstisõnumi ühelt kliendilt,“ ütles Olivia kiiresti, vihates valetamist ja kahtlustades, et ta kõlab võltsilt. „Tore sind näha. Ma pean siiski jooksma.“ Ta manas näole naeratuse. „Sellise ilma puhul seda enam. Naudi oma lõunat.“
„See on koos Roger Baileyga, Liv. Oleksin pidanud sulle ütlema, aga ei teadnud, mida öelda.“
„Ta helistas sulle?“
Marilyn langetas käe ja tema silmad, mille erksinist rõhutasid kontaktläätsed, vilksatasid tagasi restorani poole, seejärel fokuseerisid jälle Olivial. „Me leppisime kokku koos lõunastada. See oli ainus koht, mis mulle lühikese etteteatamisajaga pähe tuli.“
See oli põiklev vastus. Olivia sundis end noogutama. „Ütle Rogerile, et ma ütlesin tere.“
„Ma teen seda. Tore on sind näha, Liv. Mul läheb praegu kõik nii hästi, et mul lihtsalt ei ole olnud aega…“
„Saan aru. Mul on hea meel, et sul hästi läheb, Marilyn. Ma pean minema.“
„Helista