Kaotatud suve saladused. Carla Neggers
kaasa tahtis, kokku pakitud. Tema ja Jess laadisid kogu kraami autosse.
„Ma ei taipa, kuidas sa siin kogu selle aja vastu pidasid,“ ütles Jess, kui prussakas sibas üle köögipõranda.
Olivia naeratas. „See on ainult juhuslik prussakas. Arvan, et põhjuseks on see, et ma liigutasin siin asjad paigast, kui hakkasin pakkima.“
„Oh, see on küll rahustav.“
Jess, temast kaheksateist kuud noorem, oli liiga otsekohene, niisama pragmaatiline kui nende isa ja niisama hooliv kui ema. Ta kandis pleekinudsinist ruudulist flanellsärki teksaste peal, mis lotendasid tema saledal raamistikul. Juuksed, niisama tumedad kui Olivial, ulatusid lõuani, ent neil õnnestus sellegipoolest välja näha metsikute ja korratutena. Jessi silmad olid rohelised, mitte Olivia pähkelpruun segu. Tema õe ainus mööndus mitte välja näha, nagu oleks ta äsja küünist välja astunud, oli hõbedane keldi sõlmedega kaelaehe, kingitus Mark Flaganilt, Knights Bridge’i arhitektilt, kes oli spetsialiseerunud ajaloolise säilitamisele ja restaureerimisele. Olivia ja kahtlemata kõik teisedki linnas ootasid, et varsti järgneb kihlasõrmus.
See oli Mark, kes oli Oliviat Roger Baileyle tutvustanud.
„Kui kaua sa oma korterit hoiad?“ küsis Jess.
„Vähemalt aprilli lõpuni. Ma jään mõneks ajaks vabakutseliseks, kuid mu majaperemehel ei ole raskusi uue üürniku leidmisega, kui see aeg tuleb.“
„Sa hakkad Bostonist puudust tundma.“
„See ei ole Knigths Bridge’st isegi mitte kahe sõidutunni kaugusel. Ma ei koli ju Toscanasse.“
Jess tõstis üles kasti nõudega. „Oled sa otsustanud, mis nime sa oma lühipuhkuse kohale paned?“
„Olen. Panen sellele nimeks Carriage Hilli talu. Mida sa arvad?“
„See meeldib mulle.“ Jess suundus kastiga läbi köögi elutuppa, ent peatus järsult suure avatud kasti ees põrandal. Ta vaatas tagasi Olivia poole. „Miks on sul sada komplekti linu?“
Olivia naeratas oma õe liialduse peale. Siin oli kõige rohkem viiskümmend lina – ta teadis, et enamiku standardite kohaselt palju. „Need on antiiksed linad. Olen neid kogunud kirbuturgudelt ja õuemüükidelt ja mujalt sama laadi kohtadest.“
„Mida sa kavatsed nendega teha?“
„Ma ei tea. Küllap mulle miski pähe turgatab.“
Jess kehitas õlgu. „Sina oled see, kel on loominguline vaist.“
Kui nad pikapi laadimise lõpetasid, tõmbasid nad sinise presendi üle kasti ja kinnitasid selle koormaköitega nii hästi kui suutsid. Olivia oleks võinud üürida kolimisauto, aga milleks raha kulutada? Ta oli oma kulusid alati silmas pidanud. Hea asi just nüüd, kui tal ei ole regulaarset palgatšekki, mõtles ta. Oma meelte tagasopis, eriti viimasel ajal, oli ta teadnud, et läheb ühel päeval tagasi oma kodulinna ja alustab omaenese äriga. Möödunud nädala jooksul oli ta mõtelnud, kas see oli osa põhjusest, miks ta polnud kogenud seda laadi plahvatuslikku edu, mida Marilyn nautis. Siis meenutas ta endale, et ka tema oli nautinud suurt edu ja oli ikka veel tagaotsitud disainer.
Õde kortsutas ta poole kulmu ja Olivia sundis end lõpetama minevikule mõtlemise. Ta ei saa lasta Marilynil end mõjutada. Marilyn oli ülihea disainer. Tema töö tekitas inimestes emotsiooni. Olivia ei tahtnud, et ta sõbraga midagi halba juhtuks, isegi kui see sõber oli ta usalduse reetnud ja ta minema visanud, kui temast enam kasu polnud.
Ta oli äsja õppinud oma seljatagust valvama.
„Kas siin ei ole kedagi sind ära saatmas?“ küsis Jess.
„On tööpäev ja ma ei lähe kaugele.“
Tõmmates lahti reisijapoolset ust, koges Olivia vaimustustunnet, mida muutis mõõdukamaks mitte just väike hulk ebakindlust selle suhtes, mis ees ootas. Võibolla mingil tasandil ta põgenes luhtumise ja pettumise eest, aga samuti põgenes ta millegi poole. Uue elu. Uute väljakutsete.
„Kõik on paigas,“ ütles Jess, ronides juhiistmele. Ta heitis õele kõrvalpilgu. „Oled sa kindel, et ei taha meelt muuta?“
„Kindel.“
„Siin on soojem kui kodus. Meil on ikka veel lumi maas.“
Olivia seadis end reisijaistmele, väikesed potid taimeistikutega süles. Till oli juba nii kõrge, et kõditas ta lõuga. „Ma tean, Jess. Ma olin seal.“
„Hea küll. Lähme siis.“ Jess oli ikka veel silmanähtavalt kõhklev. „Olivia, oled sa kindel…“
„Ma olen kindel.“
„Midagi ei ole halvasti?“
„Mitte midagi ei ole halvasti.“
„Liv…“
„On lihtsalt õige aeg muutusi teha, Jess. See on kõik.“
Õde pigistas rooli. „See on Marilyn Bryson, eks ju? Ta on teinud midagi. Kirglik eneseimetleja. Ära pane tähele. Sa räägid mulle ise, kui tahad. Ma ei kavatse oma nina vahele toppida.“
Olivia ei öelnud midagi, vaadates oma aknast, kuidas linlik korrapäratu laiutamine andis maad laugjatele küngastele ja põldudele.
Carriage Hilli talu…
See oli täiuslik, mõtles ta. Lihtsalt täiuslik.
Looklev kulunud kattega tee viis peateelt Knights Bridge’i, mida tihti mainiti kui üht kõige ilusamatest väikelinnadest New Englandis. Asudes Quabbini paisjärve ja selle kaitstud veelahkme serval, on linnake viimasel sajandil vähe muutunud, eelkõige välimuselt. Olivia vaatas tuttava maastiku möödumist: valge kirik, telliskividest raamatukogu, raekoda, kaubamaja, kool, puhas linnaväljak seda ümbritsevate klassikaliste majadega, vanim ehitatud aastal 1794, uusim aastal 1912. Kui tema ajalooline maja oktoobris müüki tuli, oli idee muuta see lühipuhkuse kohaks tundunud pigem fantaasia kui realistliku eesmärgina. Sellegipoolest oli ta arvanud, et hoiab oma töökoha ja korteri Bostonis lähemas tulevikus alles.
Jess vaikis, kui ta keeras kitsale teele linnakeskusest mööda ja tüüris terve rea aukude vahelt läbi ristmikule, kust viis edasi veelgi kitsam tee. Olivia tegi grimassi räämas maja poole nurgal. Kogu see koht oli muutunud pinnuks silmas. Maja, ehitatud 1842. aastal, vajas hädasti remonti, selle valgetelt kitsastelt voodrilaudadelt koorus värv maha, mustadelt aknaluukidelt puudusid terved lõigud, katus oli lohku vajunud. Õu oli veelgi halvem, kui üldse oli võimalik halvem olla, ülekasvanud ja kola täis.
Selle üks heastav omadus oli maja asukoht, kõige ilusamaid ja ihaldatumaid Knights Bridge’is oma laskuva muru, küpsete varjuliste puude, sirelite, mägiloorberite, ümbritsevate põldude ja metsadega – ning kauguses Quabbini paisjärve kristallselge veega.
Jess vahetas käiku, keerates vaiksele üherealisele teele. Nad olid linnakeskusest ainult kahe miili kaugusel, kuid see näis kaugemal olevat. „Mark ütleb, et see maja on vist neetud.“
„Keegi peaks vähemalt selle kola õuest ära koristama. Grace ei ole seda näinud, ega ju? Ta oleks hirmus kurb.“
„Ma ei usu, et ta oleks siin käinud sellest ajast peale, kui välja kolis.“
Olivia märkas roostes külmikut külili keset kitsemurakavarsi, sulavat lund ja pruune märgi lehti. Kes tahes selle maja kaks aastat tagasi Grace Websterilt, pensionile jäänud inglise ja ladina keele õpetajalt ka oli ostnud, polnud siin ainsatki asja teinud.
„Kuidas külmik õues lõpetas?“ küsis Olivia.
„Ma ei tea,“ vastas Jess. „Arvatavasti poisikesed. Maja on kaks aastat tühi olnud. Seal on pesumasin ka.“
Tõepoolest oli.
Olivia oli palunud oma sõbrannal Maggie O’Dunnil, kohalikul toitlustajal selle maja omaniku kohta välja uurida, mida suudab. Seni oli Maggie avastanud ainult selle, et see oli üks vanem härrasmees läänest. Arvatavasti Californiast. Maggie oli siiski kindel, et tema ema Elly, kes töötas linnaametis, saaks nime ja aadressi teada.
„Miks