Kajajärv. Carla Neggers
tundis, kuidas Rohan ta süles liigutas, aga ei haukunud. Arvatavasti liiga väsinud. „Olite valmis mind päästma tulema, kui ma sisse kukun, eks ju?“
„Te kukkusite sisse,“ märkis mees, osutades tema märjale vasakule jalale.
„Mitte tervenisti.“
„Te oleksite jääpurikas, kui oleksite tervenisti sisse kukkunud. Olin ise teel seda väikemeest päästma. Ma peatun Vici külalismajas. Jõudsin siia eile hilisõhtul. Muide, mu nimi on Brody.“
„Heather Sloan,“ ütles Heather. „Meeldiv tutvuda.“
Välja arvatud see, et tal oli tunne, nagu peaks ta seda meest tundma. Tundis teda.
Brody suunas oma pilukil silmad – tumedad, kullaga täpistatud – temale. Tal olid lühikeseks lõigatud tumedad juuksed, kandiline lõug ja lõual lohk. Heather raputas maha mõtte, et ta oli kuidagi tuttav. Ta ei tundnud kedagi, kes võiks olla Vic Scarlatti külaline.
Brody astus temast mööda ja tõstis tema mahakukkunud kinda lumest üles. Heather märkas tema laiu õlgu ja lihaselisi reisi, mida katsid tumedad presentpüksid. Ta paistis välja tugev ja uskumatult heas füüsilises vormis olevat. Veel üks diplomaat? Millegipärast Heather seda ei arvanud.
Brody ajas end sirgu ja pistis kinda tema mantlitaskusse. „See on lund täis ega anna teile sooja. Ma võin võtta kutsika, kui soovite. Anda teile võimaluse end kokku võtta.“
„Minuga on kõik korras, tänan, ja ma saan Rohaniga hakkama.“
„Rohan?“ Brody silitas pehmet karva kutsika kõrva taga. „Ta ei näe praegusel hetkel just välja nagu Rohani ratsanik, ega ju?“
Heather nõustus, et see Tolkienist inspireeritud nimi oli sellise tormaka, saatanlikult elava kutsika jaoks kohatult kuninglik. Rohan hakkas ta süles raskeks muutuma, aga Heather märkas, et tema südamekiirus oli rahunenud.
„Ta ei ole minu kutsikas,“ ütles ta. „Ma aitasin teda lihtsalt otsida.“
„Kas Vic Scarlattil on kutsikas?“ Brody naeris, otsekui lõbustaks ja üllataks teda see väljavaade. „Oletan, et errujäämine teeb seda isegi sellisele mehele nagu Vic.“
„Ta on eksinud. Ma mõtlen Rohanit. Vic leidis ta paar päeva tagasi siin ringi hulkumas ja võttis enda juurde.“
„Nonoh, tubli Vicist.“
„Veel üks külaline nimetas ta Rohaniks. Adrienne Portale. Kas olete sõbrad?“
„Ei. Ma ei tunne teda.“
Rohan puges sügavamale Heatheri sülle. „Peaksin tagasi minema. Ilm on isegi jaanuari kohta külm.“
„Ma saadan teid.“
Heather tõmbas sügavalt hinge. Kui mõtlema hakata, polnud tal aimugi, kes see mees oli. „Tänan, kuid ma saan hakkama.“
„On teil midagi selle vastu, kui ma tulen teiega kuni külalismajani?“
„Kuidas te Vici tunnete?“
„Meie tutvus on väga ammune.“
Ebamäärane vastus. „Te olete palju noorem kui tema.“
„Jah, olen küll.“
Heather kõhkles. „Peaksin Vicile teada andma, et Rohan on nüüd väljaspool ohtu.“
„Ma saatsin talle juba sõnumi, et üks tumedapäine pruunis mantlis naine on kutsika äsja ojast päästnud.“
„See oli piisav.“
„Ta ei ole vastanud. Samuti teatasin talle, et teil läheks tarvis kuivi riideid.“ Brody noogutas puude vahelt paistva peahoone poole. „Kas lähme?“
Heather tundis, kuidas Rohan end mugavamalt ta sülle seadis. Ta ei olnud just kerge kutsikas. Ta pidi liikuma hakkama, kui kavatses teda kanda kogu tagasitee majja.
Ta astus sammu mäekünkast üles. „Oletan, et kui te olete üks Vici sõpradest, siis on ohutu teiega kaasa minna. Te ei anna mulle hoopi vastu pead ega viska külalismaja keldrisse. Ühe asjana ei olegi seal keldrit.“
„On teil siin alles dramaatiline kujutlusvõime.“
„See ei ole dramaatilisus. See on praktilisus. Ma olen väga praktiline.“
„Kas te ütlete alati kõike, mida mõtlete?“
„Ei. Aga teie?“
Brody pilk libises üle tema. Mees naeratas. „Ei.“
Jäisest temperatuurist hoolimata tundis Heather oma põskedes kuumust. Võibolla ta peaks mõtlema, enne kui midagi ütleb. Ta kohendas Rohanit oma süles, enne kui astus järgmise sammu mäest üles. „Ma olen tubli ka enda eest seismises.“
„Lähme. Te rühkisite kõvasti läbi lume ja olete nüüd külmunud. Las ma võtan Rohani.“
Heather ei protestinud, kui Brody poolmagava kutsika tal sülest võttis. Ta püüdis mitte väriseda ega lasta hammastel plagiseda, aga selle külma ilma ja osalise kastmisega jäisesse ojja pidi ta tunnistama, et on külmunud. „Ma ei oodanud, et Rohan lõpetab siin all järve ääres.“
„Ta sööstis külalismajast mööda. Ma nägin teda aknast, aga ei saanud piisavalt kiiresti välja, et ta kinni haarata, enne kui ta ojja kukub. Te ikka suudate kõndida, eks ole?“
„Jah. Ei mingit probleemi.“
„Ma ei arvanudki, et oleks. Kõva kui raudnael, on ju?“
„Ainult New Englandi talvedega harjunud.“
„Muidugi.“
Mehe toonis oli midagi, mida Heather ei osanud täpselt paika panna. Familiaarsus? Sarkasm? Lõbustatus? Kõigi kolme segu? Ta ei saanud eitada, et tundis Brody suhtes pöörast uudishimu, aga võibolla olid mehel naljakad mõtted Knights Bridge’i ja inimeste kohta, kes siin elasid.
Ta pani vastu soovile esitada talle neli tuhat küsimust, mis tal peas mõlkusid. Ta pidi Rohani tagasi Vici juurde viima. Oma märgade pükste ja külmavärinatega peaks ka ta ise sooja ja kuiva saama.
Ta oli õnnelik laskma Brodyl ees Vici maja poole tagasi minna, sest see lubas tal astuda mehe jälgedes, selle asemel et neitsilikus lumes sumbata. See oli palju vähem väsitav ja lumi ei paistnud meest häirivat.
„Kuidas teile Knights Bridge seni meeldib?“
Brody vaatas tagasi tema poole. „Kas te tõesti tahate seda minult just praegu küsida?“
„Kümme külmakraadi, lumi, jää, kuldse retriiveri kutsikas lahti pääsenud?“ Heather naeris talle vastu. „Mis siin mitte meeldida?“
„Oh, jah, Heather Sloan.“ Ainult kõige kergem naeratus. „Mis siin mitte meeldida?“
Vic Scarlatti ostis oma maja Kajajärvel kakskümmend aastat tagasi, kui ta oli tõusev täht USA diplomaatilises korpuses, ja sellest ajast peale polnud ta siin teinud samahästi kui mitte midagi. See sobis Heatherile. Eelmine omanik, selle maja ehitanud Bostoni finantsisti pojatütar, oli kaasajastanud veevärgi, elektri- ja küttesüsteemi umbes kümme aastat enne seda, kui maja läks pärast tema surma müüki. See oli klassikaline dekoratiivstiilis maja, orienteeritud parimatele vaadetele selle ammuhüljatud aiale ja järvele.
Brody ei ilmutanud mingit märki maja võlude ja potentsiaali hindamisest, kui ta asetas Rohani tema kutsikaasemele köögi väikeses segamini esikus. Väike kuldne retriiver tõi otsekohe kuuldavale sügava ohke ja keeras end küljele magama.
„See ase näeb välja uus,“ märkis Brody.
„Ongi uus,“ ütles Heather, astudes avatud uksest temast mööda kööki. „Ma ostsin selle linna universaalkauplusest. Mõtlesin, et Rohan vajab magamisaset.“
„Kas Vic kavatseb ta endale jätta?“
„Ta ütleb, et kindlasti mitte.“
Heather vajus toolile köögilaua ääres. Ta oli pärast oma seiklust kangem, kui tahtis