Kajajärv. Carla Neggers
meeldib,“ ütles Vic nende juurde tulles. „Ma võin kujutleda end siin üheksakümneaastasena, avamas head Bordeaux’d ja vaatamas lund.“
„Kas sa oled siin üksi?“ küsis Adrienne.
„Veelgi tähtsam, kas ma olen elus?“
Vic naeris ja võttis kamina kõrvalt väikesest virnast ühe halu. Adrienne tõmbas võre veidi kaugemale, lastes tal halu tulle panna. Ta kohendas ahjuroobiga selle asendit. „See ei ole naljakas, Vic,“ märkis ta.
„Võllanali. Kui oled minuvanune, saad sellest aru.“
„Sa ei ole üheksakümmend veel kolmkümmend aastat,“ ütles Heather.
„Jumal, nii kaua?“ Vic astus tule juurest tagasi. „Mis marki veini me täna õhtul joome?“
Adrienne pani roobi restile tagasi. „Mõtlesin, et proovime midagi Noah Kendricki veinikeldrist.“
„Kendrick,“ sõnas Vic. „Rikas mees. Kõrgtehnoloogiline meelelahutusfirma Lõuna-Californias. Ta on kihlatud Knights Bridge’i raamatukoguhoidjaga.“
„Endise raamatukoguhoidjaga,“ parandas Heather. „Ta andis paar kuud tagasi lahkumisavalduse.“
„Phoebe O’Dunn. Tema ema elab siinsamas tee ääres. Elly. Kasvatab kitsi. Ma küsisin temalt, kas ta teab, kellele Rohan kuulub, aga ta ütles, et ei tea. Ta oli teel San Diegosse, et Phoebele ja Noah’le külla minna.“ Vic istus sohvale, näoga tule poole. „Näed? Ma ei olegi kohalikega ühenduse pidamisest nii kaugel.“
„Ma olen Ellyga kohtunud,“ ütles Adrienne. „Ta on lesk. Kas sa ostsid selle koha enne, kui tema abikaasa suri?“
Vic noogutas. „Patrick. Ta oli tore mees. Kahju, et ta jättis maha naise ja neli tütart. Elu ei ole mõnikord õiglane. Ma olen oma välisteenistuses oldud aastate jooksul ellu jäänud paljudes ohtlikes situatsioonides ja siin ma nüüd olen, üksinda ja kõrvetamata.“
„Ma toon veiniklaasid.“ Adrienne hakkas minema kõrvalolevasse söögituppa. „Ma ei usu, et olen kedagi Elly tütardest kohanud. Küllap ma võisin ise seda taipamata neile linnas sattuda. Elly ütleb, et neil kõigil on punased juuksed.“
„On küll,“ kinnitas Heather naerdes. „Maggie O’Dunn on minu vennanaine. Ta on abielus mu venna Brandoniga. Ta on O’Dunni õdedest pärast Phoebe vanuselt teine. Ta on toitlustaja ning teeb ka käsitööseepe, kasutades oma ema kitsepiima. Tal ja Brandonil on kaks väikest poega.“
„Ma mõtlesin, et nad elasid Bostonis,“ ütles Vic.
„Mõnda aega elasid.“ Heather ei tahtnud süveneda Maggie ja Brandoni peaaegu lahutuse detailidesse eelmisel aastal. Mitte et ta neid palju oleks teadnud. „Nüüd on nad linnas tagasi.“
„Brandon on osav puusepp, nagu ma mäletan.“
„Ta hakkab tööle sinu maja renoveerimise kallal.“
Heather vaatas avatud kahepoolsest uksest, kuidas Adrienne võttis veiniklaasid värvilisest klaasist paneelidega sisseehitatud kapist, maja originaalist. Ta tõi klaasid elutuppa ja asetas kohvilauale. „Sa oled siin üks salapärane tegelane, arvan ma, Vic. Elly rääkis mulle, et sa oled alati paistnud eksootilise ja lummavana nagu diplomaatia James Bond.“
„Diplomaatia James Bond,“ kordas Vic. „See mulle meeldib.“
Kes aga oli see Brody? Tõeline agent? Heather tõusis püsti, käed ja jalad soojad ning püksisääred peaaegu kuivad, ent tuju järsku läinud. Ta tundis end rahutult, segaduses – kergelt ärritatud. Miks polnud Brody talle algusest peale öelnud, kes ta on? Ta polnud Brodyt ilmselt ära tundnud, olles keset Rohani päästmist ja hoides end kukkumast jäisesse ojja.
Adrienne avas ühe veinipudeli. Heather märkas elegantset selget Kendricki veinikeldri silti. Ta oli Noah’ga paar korda kohtunud, aga ei tundnud teda hästi. Noah’ parim sõber ja äripartner Dylan McCaffrey oli enne teda Knights Bridge’i jõudnud, saabudes eelmisel kevadel, et kontrollida valdust, mille ta oli avastanud endal siin olevat. Ka Dylan oli armunud naisesse Knights Bridge’ist.
Selle loo lühiversioon, mõtles Heather naeratades.
„Millest sa mõtled, Heather?“ küsis Vic vaikselt.
„Ei millestki. Soojenen lihtsalt üles.“
Vic uuris teda hetke ja tõusis siis püsti. „Teie kahekesi lobisege ja alustage esimese pudeliga. Ma lähen vaatan Rohanit ja kutsun Brody meiega liituma. Eile õhtul ootasin liiga kaua ja ta pissis põrandale. Ma mõtlen Rohanit. Mitte meie agent Hancocki.“
Kui Vic oli lahkunud, valas Adrienne kaks klaasi veini välja ja ulatas ühe Heatherile. „Ma arvan, et me naudime seda,“ ütles ta klaasi tõstes. „Terviseks.“
Heather naeratas. „Terviseks.“ Ta rüüpas veini, nautides selle mahedat maitset. „See on hea, aga sa oled ju ekspert.“
„Ma pean ennast pigem veinientusiastiks kui veinieksperdiks.“
„Aga sa naudid seda, mida teed,“ märkis Heather.
Adrienne noogutas, minnes tagasi oma toolile. „Ma armastan seda, isegi kui see ei maksa arveid. Mul on alati olnud terav maitsmismeel ja tundus loomulik, et võtan selle veini puhul kasutusse. Ma tean, mis mulle meeldib, ma tean, mis on hea, ja ma tean, kuidas kirjeldada veini selliselt, et see oleks lõbus ja teistele inimestele arusaadav.“
„Sa ei ole ka veinisnoob.“
„Ma ei saaks olla veinisnoob ja teha seda, mida teen, või armastada seda nii palju, nagu armastan.“
„Kui mõtlema hakata, siis ei vii snobism kedagi väga kaugele,“ tähendas Heather.
„Knights Bridge’is kindlasti mitte. Teie kõik ajaksite mu linnast minema, kui ma ajaksin oma nina veini või millegi muu suhtes püsti.“
Heather naeris. „Rahu, rahu. Ela ise ja lase teistel elada, on ju? Meil on snoobide vastu nõrkus.“
„Küllap on neid igas kohas. Vic on maalähedasem, kui ma arvasin. Olen temaga kohtunud ainult paar korda, enne kui hakkasin selle majahoidmisega pihta. Hea on teda tundma õppida.“
„Oled lähemal otsustamisele, kus sa tahad pärast seda olla?“ küsis Heather.
Adrienne raputas pead. „Olen pidevalt teel olnud rohkem kui aasta. Korteri hoidmisel polnud mõtet, aga nüüd tunnen end juurteta. Noh, rohkem juurteta kui tavaliselt. Ma ei ole kusagil elanud üle poole aasta sellest ajast peale, kui kolledži lõpetasin.“ Ta naeratas. „Sul on seda kindlasti raske ette kujutada.“
„Mina ei ole kindlasti juurteta, aga ma tahan reisida.“
„Kas sa oled kunagi kaalunud elamist kusagil mujal kui Knights Bridge’is?“
„Ma olen seda kaalunud.“
„Aga see on kodu.“ Adrienne’i häälde oli hiilinud melanhooliavarjund. Ta tõstis oma veiniklaasi ja näis tegevat pingutuse, et rõõmsamaks muutuda. „Mulle meeldib väga siin olla ja Vicile veinitundmist õpetada. Loodan, et keegi ei arva, nagu kasutaksin ma teda ära.“
„Mida sa selle keegi all mõtled?“ küsis Heather.
„Inimesi linnast.“
„Ahah. Sa ei ole kohaliku keelepeksu objekt, nii palju kui ma tean, kuid ma ei tarvitse täpselt teada, sest ma ei pööra kohalikule keelepeksule tähelepanu, juhul kui ma ei ole sunnitud. Elly O’Dunn teab kõigest, mis linnas toimub. Temalt võiks küsida, kui ta San Diegost tagasi jõuab. Igatahes, mida see muudab, kui inimesed su üle keelt peksavad?“
„Hea tähelepanek. Mitte keegi ei saa Vic Scarlattit ära kasutada, see on kindel. Ta on heatujuline ja leebeloomuline, aga tal on ka terasest selgroog.“ Adrienne ajas end sirgu. „Mu vanemad räägivad, et ta jõudis paar korda peaaegu altari ette. Huvitav, kas seal kusagil on naine, kelle minema laskmist ta kahetseb.“
„Kandidaate on?“
„Ma