Kodune sõda. Lois McMaster Bujold

Kodune sõda - Lois McMaster Bujold


Скачать книгу
surus võpatuse alla ja tal õnnestus selle enesekindla avalduse peale kaastundlik ja huvitunud naeratus näole manada. Me oleme lihtsalt sõbrad. Ma ei kihuta teid tagant, kaugel sellest. Mind pole teil vaja tõrjuda, mileedi, ei-ei.

      Ta ei saa asjade käiku pealekäimisega kiirendada, nii võib ta kõik ainult veel hullemini kihva keerata. Sunnitud tänase päeva edusammudega rahulduma, jõi Miles tee lõpuni, vahetas kahe naisega veel mõned viisakused ja lahkus.

      Pym kiirustas terramobiili ust avama, kui Miles viimased kolm trepiastet ühe hüppega võttis. Miles viskus kõrvalistmele ja kui Pym puges tagasi juhipoolele ning kupli sulges, viipas ta laialt käega. „Koju, Pym!”

      Pym suunas terramobiili tänavale ja päris pealetükkimatult: „Kas läks hästi, m’lord?”

      „Täpselt nii, nagu mul kavas oli. Ta tuleb homme Vorkosigani Majja lõunale. Kohe, kui me koju jõuame, helista sinna aiahooldusfirmasse – las nad saadavad täna õhtuks meeskonna, kes maja ümbruse ekstra üle käiks. Ja räägi… ei, ma ise räägin mamma Kostiga. Lõunaeine peab olema… oivaline, just nimelt. Ivan ütleb alati, et naistele meeldib toit. Aga see ei tohi olla liiga raske. Vein… huvitav, kas Jekaterin joob päevasel ajal veini? Ma pakun seda ikkagi. Midagi meie oma valdustest. Ja teed, juhul kui ta veini ei vali, ma tean, et teed ta joob. Veini tõmbame maha. Ja kutsu koristajad, las nad võtavad katted kogu esimese korruse mööbli pealt – üldse kogu mööbli pealt. Ma tahan Jekaterinile majas ringkäigu teha, enne kui ta taipab… Ei, oota. Ei tea… kui majas valitseks kohutav poissmehelik segadus, äkki see ärataks temas kaastunde? Võib-olla peaksin ma hoopis kola laiali loopima, kuhjama strateegilistesse kohtadesse musti klaase, poetama diivani alla mõne puuviljakoore – vaikne appikarje: Aita meid! Koli siia ja aita see vaene mees jälle õigele teele suunata – või on tõenäolisem, et see hirmutab ta hoopis ära? Mis sina arvad, Pym?”

      Pym torutas mõtlikult huuli, nagu kaaluks, kas tema kui ihukaitsja kohustuste hulka kuulub isanda õhutamine mõnda maotut janti korraldama. Viimaks lausus ta ettevaatlikult: „Kui ma tohin rääkida kõigi majaliste eest, siis mina arvan, et me eelistaksime näidata end võimalikult heast küljest. Asjaolusid arvestades.”

      „Aa. Olgu pealegi.”

      Miles jäi mõneks hetkeks vait ja vaatas kuplist välja, samal ajal kui terramobiil süstis läbi tiheda liiklusega linnatänavate, lahkus ülikooli piirkonnast, sõitis läbi labürinditaolise vanalinnanurgakese ja pööras tagasi Vorkosigani Maja poole. Kui Miles jälle rääkima hakkas, oli hullumeelne lõbusus tema häälest kadunud, see oli kainem ja jahedam.

      „Me läheme talle järele homme kell kaksteist null-nulliks. Sina oled roolis. Kui autos on proua Vorsoisson ja tema poeg, juhid alati sina. Arvesta sellega edaspidi oma kohustusi planeerides.”

      „Selge, m’lord.” Pym lisas hoolika lakoonilisusega: „Hea meelega.”

      Hoogudehäire oli viimane suveniir, mille Keiserliku Julgeolekuteenistuse kapten Miles Vorkosigan sõjaväelistel missioonidel veedetud aastakümnelt kaasa tõi. Tal vedas, et ta pääses krüokambrist elusalt ja terve mõistusega – Miles andis endale täiesti aru, et paljudel ei läinud kaugeltki nii hästi. Tal vedas, et ta saadeti Keiserlikust Sõjaväest lihtsalt tervislikel põhjustel erru, mitte ei maetud auavaldustega kui oma kuulsusrikka suguvõsa viimast esindajat, ja ta ei jäänud ka looma tasemele ega vegeteerima. Hoostimulaator, mille sõjaväearstid talle valmistasid, et ta krambid vaikselt välja niristaks, oli ravist väga kaugel, kuid see pidi hoolitsema, et hood ei tuleks juhuslikel aegadel. Miles juhtis terramobiili ja lendas oma kerglennukiga – kuid alati üksi. Ta ei võtnud kunagi kaasreisijaid pardale. Pymi kui tentsiku kohustused olid laienenud meditsiinilise abi pakkumisele ja nüüdseks oli ta näinud Milesi kõhedakstegevaid hooge juba piisavalt, et tema praeguse tavatu kainemõistuslikkuse puhangu üle rõõmustada.

      Milesi suunurk kerkis. Hetke pärast küsis ta: „Ja kuidas sina vanadel headel aegadel emand Pymi endale said, Pym? Kas sina näitasidki ennast parimast küljest?”

      „Sellest on peaaegu kaheksateist aastat. Üksikasjad on pisut ähmaseks muutunud.” Pym muigas kergelt. „Ma olin tollal vanemseersant. Ma olin läbinud Julgeoleku erikursuse ja mind määrati Vorhartungi lossi valvesse. Praegune emand Pym töötas seal arhiiviametnikuna. Ma mõtlesin, et ma pole enam poisike, aeg on tõsiseks hakata… kuigi ma pole kindel, et hoopis tema seda mõtet mulle pähe ei pannud, sest tema väidab, et tema märkas mind esimesena.”

      „Aa, kena mundrimees, saan aru. See mõjub alati. Miks sa siis otsustasid Keiserlikust Sõjaväest lahkuda ja minu isa, krahvi teenistusse astuda?”

      „Ah, see tundus õige sammuna. Siis oli meil juba väike tütar, minu kahekümne aasta tärmin oli lähenemas ja ma pidin otsustama, kas jätkata sõjaväes või mitte. Siin olid minu naise sugulased, tema juured, ja ta ei rõõmustanud eriti mõtte üle marssida, lapsed sabas, minuga kaasa kõikjale, kuhu sõjavägi mind kutsub. Kapten Illyan, kes teadis, et ma olen krahvkonnas sündinud, oli nii lahke ja vihjas mulle, et teie isa ihukaitsesõdurite hulgas on koht vaba. Ja andis soovituse, kui ma julguse kokku võtsin ja avalduse esitasin. Ma mõtlesin, et krahvi ihukaitsja on perekonnainimese jaoks paiksem amet.”

      Terramobiil jõudis Vorkosigani Maja juurde, valves olev Julgeoleku kapral avas väravad, Pym keeras sammassissepääsu ette ja tegi kabiinikupli lahti.

      „Aitäh, Pym,” ütles Miles, ja jäi ebalema. „Üks sõna omavahel. Paar sõna.”

      Pym manas näole tähelepaneliku ilme.

      „Kui sa juhtud teiste Majade ihukaitsjatega suhtlema… ma oleksin tänulik, kui sa proua Vorsoissoni ei mainiks. Ma ei taha, et ta saaks häirivate kuulujuttude sihtmärgiks ja, ee… igaühel pole temaga asja, eks?”

      „Ustav ihukaitsja ei peksa keelt, m’lord,” ütles Pym kangelt.

      „Ei, muidugi mitte. Vabandust, ma ei tahtnud vihjata… ee, vabandust. See selleks. Ja veel üks asi. Võimalik, et ma olen ka ise natuke liiga palju rääkinud. Ma ei kurameeri tegelikult proua Vorsoissoniga.”

      Pym üritas sobilikult ilmetu näo ette manada, kuid sinna imbus siiski segadus. Miles lisas kiiruga: „Ma mõtlen, mitte ametlikult. Mitte veel. Tal on… tal on seljataga rasked ajad ja ta on natuke… tujukas. Ma kardan, et igasugune enneaegne avaldus minu poolt võib lõppeda katastroofiga. Oluline on ajastus. Märgusõnaks on diskreetsus, saad aru.”

      Pym üritas näole manada diskreetse, kuid toetava naeratuse.

      „Me oleme lihtsalt head sõbrad,” rõhutas Miles. „Või vähemalt saame nendeks.”

      „Jah, m’lord, saan aru.”

      „Aa. Väga hea. Aitäh.” Miles ronis terramobiilist välja ning lisas juba maja poole suundudes üle õla: „Kui sa oled auto ära pannud, tule kööki.” Jekaterin seisis keset lagedat nelinurkset rohulappi, aiad peas kobrutamas.

      „Kui siit madalamaks kaevata,” osutas ta, „ja pinnas sinna kuhjata, tuleb piisav kalle, et vesi saaks voolata. Ja sinna tuleks ehitada jupike müüri, mis peaks kinni tänavamüra ja tugevdaks efekti veelgi. Ja sealt tuleks kaarega alla jalgrada…” Jekaterin pöördus kannal ringi ja nägi, et lord Vorkosigan vaatab teda, naeratus näol, käed sügaval hallide pükste taskutes. „Või meeldiks teile rohkem, kui siin oleks midagi geomeetrilisemat?”

      „Kuidas, palun?” Lord Vorkosigan pilgutas silmi.

      „See on esteetika küsimus.”

      „Ma, ee… esteetika ei ole otseselt minu eriala.” Mees ütles seda kurva ülestunnistuse tooniga, nagu võiks see olla miski, millest Jekaterin ei olnud varem teadlik.

      Jekaterini käed visandasid projekti kondikava, üritasid õhust midagi käegakatsutavat välja võluda. „Kas te tahate loodusliku paiga illusiooni, Barrayarit enne seda, kui inimese käsi teda muutis, vesi paistaks ojana kivide keskel, see park oleks nagu killuke maad linnas – või midagi metafoorilisemat, Barrayari taimed inimese loodud tugevate joonte vahel – võib-olla betooni. Vee ja betooniga saab imelisi asju teha.”

      „Kumb


Скачать книгу