Kodune sõda. Lois McMaster Bujold
Kas ma tohin sinu purud keelega kokku tõmmata?” Ta astus sisse ja tema pilk libises üle Jekaterini. „Ohoo! Tutvusta mind oma maastikukujundajale, Miles!”
Lord Vorkosigan ütles üsnagi läbi hammaste: „Proua Vorsoisson, lubage teid tutvustada minu mõttetu nõo kapten Ivan Vorpatriliga. Ivan – proua Vorsoisson.”
Laskmata end sellest mahategevast iseloomustusest heidutada, Vorpatril naeratas laialt, kummardus Jekaterini käe kohale ja suudles seda. Tema huuled jäid Jekaterini käeseljale nautivalt sekundi võrra liiga kauaks, kuid vähemalt olid need kuivad ja soojad, nii et Jekaterin ei pidanud alla suruma ebaviisakat hetkesoovi kätt seelikusse pühkida, kui mees oli selle viimaks vabastanud. „Ja kas te võtate tellimusi vastu, proua Vorsoisson?”
Jekaterin ei teadnud, kas Vorpatrili rõõmsalt himur ilme peaks teda lõbustama või solvama, kuid lõbustamine tundus praegu julgem. Ta lubas endale kerge naeratuse. „Ma alles alustan selle tööga.”
Lord Vorkosigan pistis vahele: „Ivan elab korteris. Tal vist on rõdul tõesti üks lillepott, aga viimane kord, kui ma vaatasin, oli selle sisu kuivanud.”
„Siis oli talv, Miles.” Vaevukuuldav näugumine tema kõrvalt hõbedase kupli alt juhtis Vorpatrili tähelepanu mujale. Ta jäi kuplit vaatama, kergitas natuke selle serva, tähendas: „Aa. Üks nendest,” ja laskis kupli jälle alla. Ta lonkis ümber laua, märkas kasutamata magustoidutaldrikut, naeratas õndsalt ning võttis endale kaks koogikest ja puutumata kahvli oma nõo taldriku kõrvalt. Läinud tagasi tühjale kohale teisel pool lauda, asetas ta oma saagi lauale, tõmbas ligi tooli ja seadis end istuma lord Vorkosigani ja Jekaterini vahele. Ta jäi kuulama kupli alt kostvat valjenevat protestinäugumist, ohkas, päästis kassist vangi, seadis ta oma sülle peene riidest salvräti peale ja andis talle tegevust helde kreemitutsakuga, mille määris tema käppadele ja koonule. „Ärge laske end minust segada,” lisas ta esimest suutäit süües.
„Me olimegi juba lõpetamas,” ütles Vorkosigan. „Miks sa tulid, Ivan?” Ta lisas vaiksemalt: „Ja miks ei saa kolm ihukaitsjat sind eemal hoitud? Kas ma pean andma käsu sind maha lasta, kui nad sind näevad?”
„On suur mu jõud, sest minu siht on õiglane,” teatas Vorpatril. „Ema saatis sulle ülesannete nimekirja, mis on pikk nagu minu käsivars. Ja kus on veel lisamärkused ka.” Ta tõmbas mundrikuue alt rulli kokkuvolditud plastpabereid ja lehvitas nendega – kassipoeg keeras end selili ja sahmis paberite pihta käppadega ning Vorpatril lõbustas end hetke ja vehkis paberirulliga vastu. „Tik-tik-tik!”
„Sinu sihikindlus on vankumatu, sest sa kardad oma ema rohkem kui minu ihukaitsjaid.”
„Sina ise kardad teda samuti. Ja sinu ihukaitsjad ka,” märkis lord Vorpatril ja saatis kurku järjekordse koogiampsu.
Vorkosigan neelas alla tahtmatu naerupahvaku, kuid sai siis oma karmi ilme tagasi. „Khm… proua Vorsoisson, ma näen, et sellega tuleb tegelda. Ehk oleks meil parem tänaseks lõpetada.” Ta naeratas andekspaluvalt ja lükkas tooli lauast eemale.
Lord Vorkosiganil oli noore ohvitseriga kindlasti tähtsaid turvaküsimusi arutada. „Muidugi. Ee… oli tore teiega tuttavaks saada, lord Vorpatril.”
Kassipojast takistatult ei saanud kapten tõusta, kuid ta noogutas ülima südamlikkusega. „Proua Vorsoisson, puhas rõõm. Ma loodan, et me kohtume peagi jälle.”
Vorkosigani naeratus muutus kõledaks; Jekaterin tõusis koos temaga ja mees suunas ta koridori, tõstes vahepeal randmekomlingi ja öeldes poolihääli: „Pym, palun too auto ette.” Vorkosigan osutas koridori otsa poole ja hakkas Jekaterini kõrval edasi sammuma. „Vabandust Ivani pärast.”
Jekaterin ei mõistnud päriselt, mispärast mees tunneb vajadust andeks paluda, niisiis varjas ta oma hämmeldust õlakehitusega.
„Kas oleme siis kokku leppinud?” jätkas Vorkosigan. „Kas te võtate minu projekti teha?”
„Võib-olla te peaksite enne mõnda võimalikku plaani nägema.”
„Jah, muidugi. Homme… või helistage mulle, millal iganes valmis olete. Teil on minu number?”
„Jah, te andsite mulle Komarril päris mitu numbrit. Mul on need alles.”
„Aa. Väga hea.” Nad pöördusid suurele keerdtrepile ja Vorkosigani ilme muutus mõtlikuks. Kui nad olid alla jõudnud, tõstis mees pilgu, vaatas Jekaterinile otsa ja lisas: „Ja kas teil on alles ka see väike mälestusese?”
Ta pidas silmas tillukest Barrayari mudelit, keti otsa pandud ripatsit, mälestust süngetest sündmustest, millest nad avalikult kusagil rääkida ei tohtinud. „Muidugi.”
Vorkosigan vakatas lootusrikkalt ja Jekaterin kurvastas, et ei saa ehet oma musta pluusi alt välja tõmmata ja kohapeal demonstreerida, kuid ta pidas seda liiga väärtuslikuks, et seda iga päev kanda – see oli pandud hoolikalt sissepakituna ühte sahtlisse tädi majas. Hetke pärast kostsid ukse tagant terramobiili hääled ja Vorkosigan juhatas Jekaterini kahe poolega uksest välja.
„Head päeva siis, proua Vorsoisson.” Vorkosigan surus Jekaterini kätt, kindlalt, ilma et oleks seda liiga kauaks oma pihku jätnud, ja saatis ta terramobiili tagumise salongi kupli juurde. „Mul on vist parem minna ja Ivanile aru pähe panna.” Kui kabiinikuppel sulgus ja auto paigalt võttis, Vorkosigan pöördus ja hakkas pika sammuga tagasi majja minema. Kui auto Jekaterini sujuvalt väravast välja viis, oli mees juba silmist kadunud.
*
Ivan pani ühe kasutatud salatitaldrikutest põrandale ja laskis kassipojal selle kõrvale potsatada. Ta pidi tunnistama, et peaaegu ükskõik millised väikesed loomad on suurepäraseks rekvisiidiks – ta oli tähele pannud, kuidas proua Vorsoissoni jahe ilme pehmenes, kui ta pisikest karvast kahjurilaadset nässerdas. Kust oli Miles selle rabava lese leidnud? Ivan naaldus seljatoele, vaatas, kuidas kassipoja roosa keel üle kastme sähvis, ja mõtiskles oma läinudõhtusele väljasõidule.
Tema kohtingukaaslane oli paistnud nii paljulubav neiu: tudeng, esimest korda kodust eemal – kindlasti oleks Keiserliku Sõjaväe Vorist ohvitser pidanud talle muljet avaldama. Julge pilguga ja sugugi mitte häbelik – ta tuli Ivanile järele oma kerglennukiga, mitte vastupidi. Ivan oli asjatundja kerglennuki kasutamises psühholoogiliste barjääride lõhkumiseks ja sobiliku meeleolu loomiseks. Paar lauget allasööstu kutsusid peaaegu alati esile selliseid armsaid väikesi kiljatusi, mille järel neiu tõmbub sulle lähemale, rind tõusmas ja langemas, sedamööda kui hingamine paokil ja aina enam suudlema kutsuvate huulte vahelt kiiremaks muutub. See tüdruk aga… Ivan polnud olnud oma viimase einega hüvastijätmisele nii lähedal sellest ajast peale, kui ta jäi Milesiga ühe selle maniakaalsushoo ajal kerglennukisse lõksu ja talle Hassadari kohal püstloodis ülespoole lendamist demonstreeriti. Tüdruk naeris saatanlikult, Ivan aga naeratas kokkusurutud hammaste vahelt abitult, sõrmenukid turvarihmade pigistamisest valgeks tõmbumas.
Seejärel, tüdruku valitud restoranis, kohtusid nad loomulikult täiesti juhuslikult selle pahura äsja ülikooli lõpetanud kutsikaga ja kogu väikese etenduse mõte hakkas paika loksuma. Tüdruk oli Ivani ära kasutanud, pagan võtku, et panna proovile selle kutsika pühendumus tema eesmärgile, ning krants tegi kukerpalle ja urises, täpselt nagu kästud. Kuidas läheb, härra? Oh, kas see ongi sinu onu, kellest sa rääkisid ja kes pidi sõjaväes olema? Palun tõesti vabandust… Ladusus, millega noorukil oli õnnestunud ülearu aupaklik toolipakkumine varjatud solvanguks pöörata, oli juba peaaegu… peaaegu Ivani kõige lühema sugulase vääriline. Ivan pages varakult, soovides noortele mõttes õnne. Olgu nende karistus kuriteole sobilik. Ivan ei teadnud, mis barraiari tüdrukutega viimasel ajal lahti on. Nad olid muutumas peaaegu… peaaegu galaktikuteks, justkui oleksid Milesi hirmutava sõbratari Quinni juures tunde võtmas käinud. Ema hapud soovitused jääda naiste juurde, kes on Ivaniga samaealised ja samast ühiskonnaklassist, hakkasid juba peaaegu mõistlikud tunduma.
Koridorist kostsid kerged sammud ja Ivani nõbu ilmus uksele. Ivan kaalus, kas kostitada Milesi elava jutustusega läinudõhtusest läbikukkumisest, kuid heitis selle mõtte peast. Mis tahes tunded praegu Milesi