Kodune sõda. Lois McMaster Bujold
ülejäänud naised universumis. Mina tahan ainult teda. Ma arvan, et see on õiglane.”
See oli järjekordne Milesi-vaidlus ja need tundusid alati lõppevat ülimalt loogiliselt sellega, et Miles sai seda, mida Miles tahtis. Ivan tundis selle ära – see seaduspära ei olnud muutunud sellest ajast peale, kui nad olid viieaastased. Ainult vaidluste sisu oli edasi arenenud. „Häda on selles, et ka universumi ülejäänud naised pole sinu jagada,” märkis Ivan võidurõõmsalt. Pärast paari aastakümmet harjutamist hakkas ta tõesti osavamaks muutuma. „Sa tahad kaubelda millegagi, mida sul… mida sul pole.”
Miles, kelle katse oli nurjatud, vajus tagasi vastu tooli seljatuge ja jäi Ivani põrnitsema.
„Tõsiselt,” jätkas Ivan, „kas sinu kirg pole pisut liiga äkiline mehe kohta, kes alles Talvepidustuste ajal imepärasest Quinnist lahku läks? Kus see Kat oli, kus sa teda siiamaani peitsid?”
„Jekaterin. Ma tutvusin temaga Komarril,” vastas Miles lühidalt.
„Juhtumi uurimise ajal? See on siis tõesti hiljutine asi. Kuule, lordaudiitor nõoraas, sa pole mulle oma esimesest juhtumist veel kõike rääkinud. Peab igatahes ütlema, et kogu see lärm komarrlaste päikesepeegli pärast paistab olevat täielikult vaibunud.” Ivan jäi äraootavalt vait, kuid Miles ei haaranud pakutud võimalusest. Ilmselt polnud ta sõnaohtras tujus. Alati on kaks võimalust: kas teda ei saa vedama või ei saa teda pidama. Nojah, kui valik oli selline, siis oli Milesi kidakeelsus süütute kõrvalseisjate jaoks ilmselt ohutum kui pidurdamatu sõnavaling. Hetke pärast lisas Ivan: „Kas tal siis vähemalt õde on?”
„Ei.”
„Seda pole neil kunagi.” Ivan ohkas südamest. „Kes ta õieti on? Kus ta elab?”
„Ta on lord-audiitor Vorthyse õetütar ja tema abikaasa sai vaevalt kahe kuu eest jubedatel asjaoludel surma. Ma ei usu, et tal sinu naljade jaoks tuju oleks.”
Tundus, et Jekaterin pole ainus, kellel Ivani jaoks tuju olema ei kipu. Pagan, täna paistis tõesti, et Milesil ei õnnestu end mölakarežiimilt ümber lülitada. „Ah, tema mees mässiti sinu asjadesse, jah? Eks ta on järgmine kord targem.” Ivan naaldus tooli seljatoele ja muigas hapult. „Eks see on ka üks võimalus lesepuuduse lahendamiseks. Neid ise juurde tekitada.”
Nüüd pühiti Milesi näolt kogu varjatud lõbusus, mis oli Ivani kogupauke seni vastu võtnud. Milesi selg tõmbus nii sirgeks kui võimalik, ta kummardus Ivanile lähemale, sõrmed tooli käetugesid pigistamas. Tema hääletämber langes arktilise külmuseni. „Ma oleksin teile tänulik, lord Vorpatril, kui te seda laimu ei kordaks. Mitte kunagi.”
Ivani kõht jõnksatas üllatusest. Ta oli nüüd juba paar korda näinud, kuidas Miles lord-audiitoriks muutub, kuid see polnud kunagi olnud suunatud tema vastu. Jäised hallid silmad olid ühtäkki täpselt kahe püssitoru ilmega. Ivan avas juba suu, kuid pani selle siis ettevaatlikult jälle kinni. Mis pagan siin toimub? Ja kuidas suudab nii lühike inimene niisugust ähvardust kiirata? Küllap on asi aastatepikkuses harjutamises. Ja ka minu väljaharjutamises. „See oli nali, Miles!”
„Minu meelest pole see kuigi naljakas, pagan võtaks.” Miles hõõrus randmeid ja põrnitses tühjusse. Tema lõuapäral tuksatas lihas, ta kergitas nõksuga lõuga. Hetke pärast lisas ta rõõmutult: „Ma ei räägi sulle Komarri juhtumist, Ivan. See kraam on nii kuramuse salastatud, et juba enne lugemist tuleb endal kõri läbi lõigata, usu mind. Ma ütlen sulle niipalju ja loodan, et see ei jõua meist kaugemale. Etienne Vorsoissoni surm oli inetu, see oli mõrv, ja minul ei õnnestunud seda ära hoida. Kuid mina seda ei põhjustanud.”
„Jumala pärast, Miles, ma ei arvanud ju päriselt, et…”
„Aga,” tõstis tema nõbu häält, et temast üle rääkida, „kõik tõendid, mis seda tõestavad, on nüüd nii salastatud kui üldse võimalik. Sellest järeldub, et kui minu vastu peaks esitatama selliseid süüdistusi, ei saa ma tõendeid ega tunnistusi avalikkuse ette tuua, et need ümber lükata. Mõtle üks silmapilk tagajärgede üle, ole nii kena. Eriti sellele, kuidas asi paistaks juhul, kui… minu pingutused Jekaterini juures peaksid vilja kandma.”
Vaikima sunnitud Ivan imes hetke keelt. Siis ta elavnes. „Aga… Gregoril on ju tõenditele ligipääs. Kes temaga vaidlema hakkaks? Gregor saab su süütuks kuulutada.”
„Minu kasuvennast keiser, kes määras mu Audiitoriks teenena minu isale? Vähemalt nii kõik ju räägivad.”
Ivan niheles kohmetult. Nii et see oli siis ka Milesi kõrvu jõudnud. „Olulised inimesed teavad, et see pole tõsi. Kust sa kõiki neid jutte õigupoolest kuuled, Miles?”
Kuiv õlakehitus ja väike käeviibe olid ainsaks vastuseks. Viimasel ajal hakkas Miles kõhedusttekitavalt poliitiliseks muutuma. Keisririigi poliitikasse sekkumisest oli Ivan aga huvitatud pisut vähem kui plasmakaare surumisest vastu meelekohta ja päästikule vajutamisest. Ta ei pistnud küll kisades jooksu, kui poliitikast pungil teemad üles kerkisid – see oleks liiga palju tähelepanu äratanud. Palju kavalam oli aeglaselt ja muretult minema lonkida. Milesil aga… maniakaalsel Milesil oli ehk tõesti niipalju külma verd, et poliitikas karjääri teha. Kääbuse iseloomus oli alati olnud väike enesetapjalik joon. Peaasi, et mina pääsen, poiss.
Miles, kes oli asunud oma poolsaapaid uurima, tõstis pea. „Ma tean, et mul pole mingit õigust sinult mitte vähematki nõuda, Ivan. Ma olen sulle… läinud sügiseste sündmuste eest veel võlgu. Ja kümne muu korra eest, kui sa minu naha päästsid, või seda vähemalt üritasid. Ma võin ainult paluda. Palun. Mulle ei anta palju võimalusi ja praegune on minu jaoks kõige tähtsam asi maailmas.” Kõver naeratus.
Võtku pagan seda naeratust. Kas on Ivani süü, et tema sündis kahjustusteta, nõbu aga sandina? Ei, põrgutki! See oli see neetud sassis poliitika, mis oli Milesi keha nässu keeranud, ja võiks arvata, et ta võtab sellest õppust, aga ei! Elu oli näidanud, et isegi kildgranaadid ei suuda seda väikest hüperaktiivset raipenahka peatada. Nende kordade vahel, kui ta tekitas soovi ta paljaste kätega ära kägistada, oskas ta panna sind tundma niisugust uhkust tema üle, et hakka või nutma. Vähemalt oli Ivan hoolega vaadanud, et keegi tema nägu ei näeks, kui ta Talvepidustuste ajal Krahvide Kogu saalist vaatas, kuidas Miles andis Barrayari kõrgkihi täieliku kollektsiooni ees kogu oma hirmutava pingsusega Audiitori-vande. Nii pisike, nii lõhutud, nii närvidelekäiv. Nii kiirgav. Anna inimestele valgus – ja nad lähevad selle järel ükskõik kuhu. Kas Miles ise teadis, kui ohtlik ta on?
Ja see väike paranoik uskus tõsimeeli, et Ivanil on võluvõime ahvatleda Milesi kõrvalt kõik naised, keda ta väga ihkab. Selline hirm oli Ivanile meelitavam, kui ta kunagi välja näitab. Kuid Milesil oli nii vähe asju, mis teda alandlikumaks tegid, et tundus peaaegu patt see talt ära võtta. Kindlasti mõjuks see tema hingele halvasti.
„Olgu pealegi,” ohkas Ivan. „Kuid pea meeles, ma annan sulle ainult esimesena võimaluse. Ma arvan, et kui ta käsib sul lesta tõmmata, peaks minul olema samapalju õigust järjekorras järgmine olla kui igal teisel sellil.”
Miles lõdvestus pisut. „Muud ma ei palugi.” Siis tõmbus ta jälle pingule. „Aga ma tahan sinu kui Vorpatrili sõna.”
„Minu kui Vorpatrili sõna selle peale,” andis Ivan pärast väga pikka viivu vastumeelselt järele.
Miles rahunes täiesti ja paistis palju rõõmsam. Mõneminutisele hootisele jutuajamisele leedi Alysi planeerimiskohtumise kavast järgnes proua Vorsoissoni mitmesuguste vooruste üleslugemine. Ivan jõudis otsusele, et kui on üldse midagi, mis on veel hullem nõo ennetava armukadeduse talumisest, siis on selleks tema romantiliselt lootusrikka lällutamise kuulamine. Oli selge, et täna pärastlõunal pole Vorkosigani Maja leedi Alysi eest redutamiseks hea paik, ja see pole seda ka paljudel tulevatel pärastlõunatel, nagu Ivan kahtlustas. Miles polnud huvitatud isegi natukesest lõõgastavast joomisest ja kui ta hakkas Ivanile tutvustama oma uusi rohkeid aiakavandeid, tõi Ivan ettekäändeks töökohustused ja pages.
Eestrepist alla minnes koitis Ivanile, et Miles oli ta jälle ümber sõrme keeranud. Ta oli saanud täpselt seda, mida