Kodune sõda. Lois McMaster Bujold
on kavas laste saamiseks tehisemakat kasutada.”
„Kas ülitraditsionalistidelt on selles osas mingeid vastuväiteid kuulda?” küsis Kareen.
„Gregor ütles, et kui on, siis saadab ta nad leedi Cordeliaga vaidlema.” Martya itsitas. „Kui nad julgevad.”
„Kui nad peaksid üritama, teeb Cordelia nad maatasa,” lausus paps lõbusalt. „Ja nad teavad, et ta saab sellega hakkama. Lisaks võime meie ka alati appi tulla ja tuua Kareeni ja Olivia tõestuseks, et tehisemakas annab suurepäraseid tulemusi.”
Kareen muigas laialt. Olivia naeratas ebalevamalt. Selle galaktilise tehnoloogia saabumist tähistasid tõesti muutused ka nende enda perekonnas – Koudelkad olid olnud ühed esimesed, kes riskisid oma kahe noorema tütre juures uut rasedusmeetodit katsetada. Kui sind esitletakse igaühele nagu mõnda suurepärast põllumajanduseksponaati krahvkonna laadal, muutub see mõne aja pärast närivalt tüütuks, kuid Kareen uskus, et see on üldsuse hüvanguks vajalik. Viimasel ajal tuli seda aina harvem ette, sest vähemalt linnades ja nende seas, kes said seda endale lubada, oli tehnoloogia palju laiemalt levinud. Esimest korda mõistatas Kareen, kuidas kehast sündinud sõsarad Delia ja Martya sellesse suhtuvad.
„Mida komarrlased Gregori ja Laysa abielust arvavad, kas sinu Duv on seda ka öelnud?” küsis Kareen Delialt.
„Suhtumine võib olla nii ja teisiti, aga mida vallutatud planeedilt oodatagi? Keisrikojal on muidugi plaanis selles asjas kogu positiivne propaganda mängu panna. Kuni selleni välja, et pulma korratakse Komarril Komarri kommete järgi – vaesed Gregor ja Laysa. Praegusest hetkest teise tseremooniani on Julgeolekus kõik puhkused tühistatud ja see tähendab, et minu ja Duvi pulmaplaanid peavad niikaua ootama.” Delia ohkas südamest. „Noh, mulle meeldikski, et mulle kuuluks Duvi täielik tähelepanu, kui see lõpuks võimalik on. Ta pingutab, et uuel ametikohal hakkama saada, ja kuna ta on esimene komarrlane, kes Komarri asjade osakonda juhib, teab ta, et kõik pilgud keisririigis on temal. Eriti kui midagi peaks viltu minema.” Delia krimpsutas nägu. „Kui maatasa tegemine juba jutuks tuli…”
Läinud aastaga oli Delia muutunud. Viimati, kui ta keiserlikest üritustest rääkis, keerles jutuajamine selle ümber, mida selga panna – kuigi Koudelkadele sobivate värvide leidmine oligi paras proovikivi. Kareenile tundus, et see Duv Galeni võib talle meeldima hakata. Õemees, hmm. See oli mõiste, mis vajas harjumist.
Siis aga pöördus terramobiil ümber viimase nurga ja Kareeni pilgu ette kerkis kodumaja. Koudelkade residents oli kvartali viimane, ruumikas, kolmekorruseline ja ahne akendeportsjoniga maja, millest avanes vaade poolkuukujulisele pargile, täpselt pealinna keskel ja vähem kui poole tosina kvartali kaugusel Vorkosigani Majast endast. Noorpaar oli ostnud maja kahekümne viie aasta eest, kui paps oli asevalitseja isiklik adjutant ja Deliat ootav mamps lahkus Julgeolekust, kus ta oli töötanud Gregori ja tema kasuema leedi Cordelia ihukaitsjana. Kareen ei osanud ligikaudseltki arvutada, kui palju on maja väärtus pärast seda tõusnud, kuid ta oli kindel, et Mark saaks sellega hakkama. Puhtalt akadeemiline harjutus – kes suudaks vana kallist maja müüa, kuigi ta on logisev? Rõõmust pöörasena hüppas Kareen autost välja.
Oli juba hiline õhtu, kui Kareenil tekkis võimalus vanematega omavahel rääkida. Kõigepealt tuli asjad lahti pakkida, kingid laiali jagada, siis aga vabastada oma tuba kolalaadungist, mille õed olid tema äraolekul julmalt sinna heitnud. Siis tuli suur perekondlik õhtusöök, kuhu olid kutsutud ka kõik kolm Kareeni parimat sõbrannat vanadest aegadest. Kõik muudkui rääkisid ja rääkisid, välja arvatud muidugi paps, kes rüüpas väikeste lonksukestega veini ja paistis kaheksa naise seltsis õhtusöögilauas istudes väga rahulolev. Kogu maskeeriva jutuvada taustal mõistis Kareen vähehaaval, et asjad, mis on talle kõige teravamalt olulised, peidab ta enda sisse ja mässib vaikusse. Tunne oli väga kummaline.
Nüüd seadsid kõik end juba magama ning Kareen kükitas vanemate toas voodi serval. Mamps sooritas isomeetrilisi harjutusi, nagu ta oli teinud igal õhtul nii kaua, kui Kareen mäletas. Pärast kaht kehasünnitust ja nii paljusid aastaid oli tema lihastoonus endiselt nagu sportlasel. Paps lonkas läbi toa, pani mõõgakepi voodi najale, istus kohmakalt ja jäi mampsi vaatama, kerge naeratus suul. Tema juuksed olid nüüd juba täiesti hallid, nagu Kareen tähele pani, mampsi palmitsetud lakk oli veel säilitanud ilma kosmeetilise abita oma pruunikasblondi tooni, kuid ka tema juuksed hakkasid hõbedast läiget omandama. Papsi kohmakad käed asusid poolsaapaid ära võtma. Kareeni pilgul oli kohanemisega raskusi. Viie- ja kuuekümne vahel olevad barraiarid nägid välja nagu seitsme- ja kaheksakümne või isegi kaheksa- ja üheksakümne vahel olevad beetalased, Kareeni vanemad olid aga nooruses näinud karmi elu, sõda ja sõjaväeteenistust. Kareen köhatas.
„Järgmise aasta osas…” alustas ta reipa naeratusega, „… ma mõtlen kooli.”
„Sul on ikka kavas krahvkonna ülikooli minna, eks ole?” küsis mamps, kergitas end laetalade külge kinnitatud torul rippudes, kuni lõug ulatus üle toru, tõstis siis jalad horisontaalseks ja hoidis neid, lugedes mõttes kümneni. „Me ei hoidnud sulle galaktilise hariduse võimaldamiseks markasid kokku mitte selleks, et sa selle pooleli jätaksid. See murraks meie südame.”
„Muidugi, ma tahan edasi õppida. Ma tahan tagasi Beeta Kolooniale minna.” Nii, see on nüüd öeldud.
Põgus vaikus. Seejärel papsi suust, kaeblikult: „Aga sa jõudsid alles koju, kullake.”
„Ja ma tahtsingi koju tulla,” kinnitas Kareen. „Ma tahtsin teid kõiki näha. Ma mõtlesin lihtsalt… ei ole ju liiga vara hakata plaane tegema. Ma ju tean, et see on suur asi.”
„Pole liiga vara hakata meid töötlema?” Paps kergitas kulmu.
Kareen surus alla pahameele. Ta pole ju väike tüdruk, kes lunib endale poni. Kaalul on kogu tema elu. „Plaane tegema. Tõsiselt.”
Mamps ütles aeglaselt – võib-olla sellepärast, et ta mõtles, võib-olla aga sellepärast, et ta keeras end parajasti kahekorra kokku – „Kas sa tead, mida seekord õppima lähed? Sinu eelmise aasta valik tundus tsipake… kirev.”
„Ma sain kõigis ainetes hästi hakkama,” kaitses Kareen ennast.
„Kõigis neljateistkümnes aines, mille vahel pole mingit seost,” pomises paps. „Tõsi ta on.”
„Seal oli nii palju, mille vahel valida.”
„Ka Vorbarr Sultana ülikoolis on palju vahel valida,” märkis mamps. „Rohkem, kui inimene jõuab õppida paari, isegi Beeta eluea jooksul. Ja sõit sinna ja tagasi pole kaugeltki nii kallis.”
Aga Vorbarr Sultanas pole Marki. Tema on Beetal. „Marki terapeut rääkis mulle oma eriala stipendiumitest.”
„Kas see ongi sinu viimane huvi?” küsis paps. „Psühhotehnika?”
„Ma ei tea kindlalt,” vastas Kareen ausalt. „Aga see on huvitav, sellisel kujul, nagu seda Beetal tehakse.” Kuid kas teda võlus psühholoogia üldiselt või ainult Marki psühholoogia? Ta ei osanud öelda. Aga… võibolla oskas ka. Talle lihtsalt ei meeldinud päriselt see, kuidas vastus kõlas.
„Kahtlemata,” lausus mamps, „on igasuguse praktilise galaktilise meditsiini- või tehnilise väljaõppega inimesed siin väga oodatud. Kui sa suudaksid piisavalt pikalt ühele alale keskenduda… Probleem on rahas, kullake. Ilma leedi Cordelia stipendiumita poleks me saanud eluilmaski sind mõnele teisele planeedile õppima saata. Ja minu teada on tema järgmise aasta stipendium juba antud ühele teisele tüdrukule.”
„Mul ei olnudki kavas temalt veel midagi küsida. Ta on mind niigi väga palju aidanud. Aga Beetal on võimalus stipendium saada. Ja ma saaksin sel suvel töötada. Kui panna sinna juurde see, mille te oleksite kulutanud kohaliku ülikooli peale… te ju ei usu, et selline väike asi nagu raha peataks näiteks lord Milesi?”
„Ma arvan, et Milesi ei peataks ka plasmatuli.” Paps muigas laialt. „Aga tema on, ütleme nii, erijuhtum.”
Kareen mõistatas hetke, mis Milesi kuulsat energiat toidab. Kas see oli masendunud viha, samasugune, mis küttis praegu ka Kareeni sihikindlust? Kui palju seda viha peab