Luupainaja. Pax 9. raamat. Åsa Larsson

      282. peatükk

      Iii… uuu… iii… uuu…

      III… UUU… III… UUU… On jõululaupäeva õhtu. Mariefredi koolimaja häiresignaal üürgab. Viggo ja Alrik murdsid koolimajja sisse, et päästa Iris Migreeni-Maggani käest.

      Häiresignaal ajab Freja hulluks. Ta klähvib, haugub ja ulub vaheldumisi.

      Kooli meditsiiniõe kabinet on nagu sügavkülmakamber. Õhk on maagiast paks. Viggo ja Alriku ümber hõljuvad õhus toolid, paberid, süstlad ja muud lahtised asjad. Keset põrandat lamab tohutu suur hõbemadu, ta on surnud. Ja mao kõrval seisab külmunud Iris nagu jääkuju.

      Iris suudab liigutada ainult silmi, ja nendega pole nalja! Tüdruku silmad näevad välja nii kohutavad, et Alrik ja Viggo astuvad mõlemad sammukese tahapoole. Pupillid on keset silmavalget nagu peenikesed mustad kriipsud. Täpselt nagu mao silmad! Mis temaga juhtus? Kas ta on ohtlik?

      Lõpuks jookseb Alrik Irise juurde.

      „Aita siis ometi!” hüüab ta Viggole. „Me peame ta siit ära viima!”

      Ent Viggo ei kuule teda. Ta seisab paigal nagu halvatud ja vahib midagi Alriku selja taga.

      Alrik pöörab ringi ja ahmib õhku. Tema selja taga on ämblik. Mustade jämedate karvadega kaetud elukas on sama kõrge, kui Alrik on pikk.

      Ka hiigelämblik on külmunud. Aga tema all põrandal lebab tulikuum sau, mis on nii kuum, et jää ja ämbliku jalad on hakanud tasapisi sulama. Sulava jää praksumine tekitab Alrikus põletavat hirmu.

      TILK, TILK, TILK.

      Ämbliku kaheksa silma pöörduvad nende poole. Siis tõstab ta aeglaselt ühe jala. Jää praguneb, murdub kildudeks, sulab. Ämbliku alla põrandale hakkab veeloik tekkima.

      TILK, TILK.

      Tegelikult ei tohiks tilkumist kuulda olla. Häiresignaal üürgab ikka veel. Ent Alriku aju kuuleb iga viimase kui tilga kukkumist ämbliku alla põrandale. See heli kajab tal kõrvus.

      Alrik üritab Irist lahti kangutada, kuid tüdrukut pole võimalik paigast liigutada.

      „Aita siis ometi!” karjub ta uuesti Viggole.

      Viggo vabaneb halvatusest ja tormab venna juurde. Nad tirivad ja sikutavad Irist. Aga teda on võimatu lahti saada. Neil on tunne, justkui püüaksid nad jämedat puud maa seest välja kangutada.

      RAKS!

      Käib kõva raksatus, kui ämblik veel ühe jala külmunud põranda küljest lahti saab. Ta paneb oma vabanenud jalad veeloiku.

      LÄRTS!

      Ämblik astub sammu lähemale.

      „EEEI!” karjub Viggo.

      Jäässe külmunud Irist ei õnnestu paigalt liigutada. Viggo ja Alrik lähevad peagi ämblikutoiduks, ja jääpulgast Irisest saab magustoit. Viggo hakkab kohapeal jooksma, jalad tahavad põgeneda, ent mõistus sunnib teda paigale jääma.

      Siis juhtub Alrikuga midagi. Ta paneb oma käed külmunud Irise-kuju peale. Iris vaatab talle oma maosilmadega otsa ja Alrikul on täpselt samasugune tunne nagu siis, kui Estrid teda mõnikord oma rohelise nõiapilguga puurib. Ta muutub täiesti rahulikuks. Siis järsku plahvatab kuskilt tema sisimast kätesse ja sõrmedesse jõud. Ta röögatab. See on sõna, mida ta kunagi varem pole kuulnud. Õigupoolest polegi see sõna. Pigem on see karje või häälitsus.

      Vabaks, mõtleb ta. VABAKS!

      Ja jää sulab Irise ümbert hetkega! Vesi voolab tüdruku kehalt põrandale.

      „M… mis sa tegid?” kokutab Viggo.

      Viggo jalad lõpetavad kohapeal jooksmise. Selle asemel hakkavad need nüüd hoopis vappuma ja värisema. Alrik on seda nägu, nagu võiks ta iga hetk minestada.

      Ent Iris tõukab mõlemat enda ees ukse poole.

      „Jookske!” ütleb ta. „Kui elu teile armas on, siis jookske!”

      Iris, Alrik ja Viggo tormavad kooli meditsiiniõe kabinetist välja. Signaal üürgab ikka veel, nad jooksevad peaukse poole, sinna, kust poisid sisse murdsid.

      Kus Freja on? mõtleb Alrik ja vaatab ringi. Koer oli ju alles äsja siin?

      Samal hetkel, kui nad tahavad ukse katkisest klaasruudust välja pugeda, kihutab kooliõuele auto ja peatub ukse ees. Autotuled pimestavad neil silmi.

      „Turvafirma!” hingeldab Viggo. „Nad saavad meid aidata! Neil on kindlasti püstol!”

      „Loll oled või?” küsib Alrik ja tõmbab Viggot varrukast tagasi. „Nad ei tohi meid mingil juhul näha, muidu …”

      Alrik tõmbab käega üle kõri, näitamaks, et kui neid koolimajja sissemurdmises hakatakse süüdistama, võetakse neil Viggoga pea maha.

      „Mis me siis teeme?” hüüab Viggo.

      Järsku, justkui eikuskilt ilmub nende kõrvale Freja. Ta vaatab Alrikule nõudlikult otsa. Näib, nagu tahaks ta ütelda „Järgne mulle!”, ja pistab jooksu.

      Alrik, Viggo ja Iris kuuletuvad pimesi. Meditsiiniõe kabineti uksest tormavad nad eriti kiiresti mööda. Viggole tundub, et miski mürtsatas vastu ust. Aga kindel ta selles ei ole, sest häiresignaal summutab kõik muud helid.

      Freja juhib neid teise koridori, direktori kabinetist ja õpetajate toast mööda. Ta jääb seisma alles tagaukse juures, kust pääseb maja taha õpetajate parklasse. Ta hakkab uuesti haukuma. „Siit saame välja!” näib ta ütlevat.

      „Tubli tüdruk!” hingeldab Alrik. „Tubli!”

      Oh, kuidas ta Frejat armastab! Kuidas võib üks koer küll nii tark olla?

      Viggo vajutab avariiväljapääsu käepideme alla ja uks vajub nagu iseenesest lahti.

      Samal hetkel jääb häiresignaal vait. Turvamees on selle nähtavasti välja lülitanud.

      „Mis siis, kui ämblik turvamehe ära sööb?” küsib Viggo. „Me peame teda hoiatama …”

      „See pole mingi ämblik!” ütleb Iris. „See on must nõid. Ta ei taha turvameest tappa. Ta tahab ainult meid tappa. Ja Estridi ning Magnari. Ta tahab raamatukogu endale saada. Me peame siit kaduma!”

      Samal hetkel kuulevad nad ühe teise koera haukumist.

      „Oh ei! Turvamehe koer!” oigab Viggo.

      Freja teritab kõrvu.

      „Sinna,” sosistab Alrik ja noogutab parkla kaugemas servas seisva kuuri poole.

      Nad jooksevad küürutades üle parkimisplatsi, just siis, kui nad kuuri taha jõuavad, avab turvamees koolimaja tagaukse ja astub pimedasse õue.

      „HALLOO!” hüüab ta. „Kes seal on?”

      Turvamehe taskulambi valgusvihk libiseb õpetajate parklas ja kuuriseinal edasi-tagasi. Turvamehe koer rabeleb rihma otsas.

      „TULGE VÄLJA!” karjub turvamees. „Muidu saadan teile koera kallale!”

      Turvamehe koer klähvib kannatamatult. Häälestki võib aru saada, et koer on väga suur ja tal on kange isu