Kõik need kadunud tüdrukud. Megan Miranda
kus olin juured alla ajanud ja kust keeldusin lahkumast. Korter minu enda nimel ja nimesilt mu enda töölaual ja Cooley Ridge, millest ma üha kaugenesin.
Aga vaat mis ma lahkumise kohta teada saanud olen: tagasi minna ei ole tegelikult võimalik. Ma ei tea enam, mida Cooley Ridge’iga peale hakata, Cooley Ridge aga ei tea jällegi, mida minuga peale hakata. Kaugus ainult kasvab aastatega.
Enamasti, kui ma proovisin seda uuesti fookusesse saada – jutusta mulle oma kodust, jutusta oma lapsepõlvest, jutusta oma perekonnast, ütles Everett vahel –, nägin vaimusilmas ainult karikatuuri: pühade ajaks esikulauale ehitatud miniatuurset linna, ajas täielikult tardunud. Seetõttu vastasin ma talle pealiskaudselt, lamedalt ja umbmääraselt: ema suri, kui olin kuusteist; see on väike linn metsa servas; mul on vanem vend.
Isegi mulle endale, isegi vastamise hetkel, tundus see täiesti mittemidagiütlevana. Servadest tuhmuv polaroidfoto, värvid laiali jooksnud, kummitusi täis kummituslinna siluett.
Aga üksainus kõne Danielilt – „Me peame maja maha müüma“ – ja ma tundsin põrandat jalge alt kaduvat. „Ma tulen koju,“ ütlesin ma, ja pildi servad lainetasid, värvid hõõgusid: ema surus põse mu lauba vastu; Corinne kiigutas vaateratta kõrgeimas punktis meie gondlit ettevaatlikult edasi-tagasi; Tyler tuli tasakaalu hoides üle jõe langenud puud mööda minu poole.
See tüdruk, oli isa kirjutanud, ja selle tüdruku naer raputas mu südant.
–—
MA PEAN SINUGA RÄÄKIMA. See tüdruk. Ma nägin seda tüdrukut.
Tund hiljem, hetk hiljem oli ta selle tõenäoliselt juba unustanud – pannud kinni liimitud ümbriku kuhugi ära, kuni keegi leidis selle kummutile või padja alla unustatult ja otsis isa dokumentidest üles minu aadressi. Aga tal pidi olema mingi ajend. Mõni mälestus. Aju sünapside vahele kadunud idee; vallandunud mõte, millel polnud kuskile mujale minna.
Rebitud leht, viltune kiri, minu nimi ümbrikul – ja nüüd oli mu peas valla pääsenud miski terav ja metsik. Tema nimi, mis põrkleb seal ringi nagu kaja.
Corinne Prescott.
Isa kiri oli mul viimased paar nädalat kokkuvoldituna käekotis olnud, luuranud kohe mu mõtete pealispinna all. Kui ma rahakoti või autovõtmete järele kobasin, riivas mu kätt mõnikord paberiserv, torkas nurk, ja seal ta jälle oligi: pikad pronksikarva juuksed õlgadele langemas, piparmündinätsu lõhn, tema sosin mu kõrvas.
See tüdruk. Ta oli alati see tüdruk. Mis tüdruk see siis veel olla võiks?
Viimati olin autoga koju sõitnud pisut üle aasta tagasi – kui Daniel helistas ja ütles, et peame isa hooldekodusse panema, ning viimase hetke lennupileti hind tundus mulle liiast. Tookord sadas peaaegu kogu tee vihma, nii sinna sõites kui ka tagasiteel.
Täna oli seevastu sõitmiseks täiuslik päev. Ei mingit vihma, pilvine, aga mitte pime ilm. Valge, aga mitte liiga ere. Olin peatumata läbinud kolm osariiki, linnad ja mahasõidud virvendasid silme ees, kui neist mööda kihutasin – nad kehastasid kõike seda, mis mulle põhjas elamise juures meeldis. Mulle meeldis sealne elutempo: kuidas terve päeva võis täita tegemist vajavate asjade nimekirjaga, haarata tundidel sarvist ja painutada neid oma tahte järgi. Ja mu kodukvartali nurgapealse toidupoe müüja kannatamatu ilme, see, kuidas ta kunagi oma ristsõnalt pilku ei tõstnud, mulle kunagi otsa ei vaadanud. Mulle meeldis selle kõige anonüümsus. Võõraid inimesi ja lugematuid võimalusi täis kõnnitee pakutav anonüümsus.
Nendest osariikidest läbi sõitmine mõjus samamoodi. Aga sõidu algus läheb alati palju kiiremini kui lõpp. Lõuna pool jäävad mahasõidud harvemaks, maastik on aina üks ja sama, täis asju, millest oled kindlasti juba tuhat korda möödunud.
Olin kusagil Virginias, kui helises telefon, mille olin pistnud topsihoidjasse. Hoidsin ühe käega rooli ja sobrasin teisega kotis vabakäeseadet otsides, aga andsin lõpuks alla, võtsin kõne vastu ja panin valjuhääldi peale. Hüüdsin: „Halloo?“
„Hei, kuuled sa mind?“ Everetti hääl ragises ja ma polnud kindel, kas süüdi oli valjuhääldi või levi.
„Kuulen! Kuidas läheb?“
Ta ütles midagi arusaamatut, sõnad olid ainult tükati kuulda.
„Vabandust, katkendlik levi. Mis sa ütlesid?“ Ma peaaegu karjusin.
„Tegin kiire söögipausi,“ ütles ta läbi krabina. „Mõtlesin lihtsalt uurida, kuidas sul läheb. Kuidas rehvid seekord vastu peavad?“ Kuulsin ta häälest, et ta naeratab.
„Paremini kui mobiililevi,“ ütlesin ma.
Ta naeris. „Ma olen ilmselt kogu ülejäänud päeva koosolekutel, aga helista ja anna teada, kui kohale jõuad.“
Mõtlesin, kas peatuda ja süüa kuskil lõunat, aga teele ei jäänud muud kui lugematute miilide kaupa asfalti ja põlde.
–—
EVERETTIGA KOHTUSIN ESIMEST KORDA aasta tagasi, õhtul pärast isa kolimist. Olin koju sõitnud, pinges ja rahutu, viis tundi pärast teele asumist oli rehv lõhkenud ja ma olin pidanud selle ise lakkamatus uduvihmas ära vahetama.
Koju jõudes olin juba nutu äärel. Seisin korteriukse ees, kott õlal, ja üritasin väriseva käega võtit lukuauku toppida. Lõpuks toetasin lihtsalt pea vastu tugevat puitust, et end koguda. Tagatipuks oli liftist samal ajal välja tulnud korteri 4A tüüp ja ma tundsin endal tema pilku – arvatavasti ootas ta huviga, millal ma kokku varisen.
Korter 4A. Ma ei teadnud temast rohkem, kui et ta kuulas liiga valjusti muusikat, tal käis liiga palju külalisi ja ta päevaplaan ei olnud just tavapärane. Tema kõrval seisis teine mees – samavõrd lihvitud, kui 4A tüüp oli kõike muud. Samavõrd silutud, kui too oli rohmakas. Samavõrd kaine, kui too oli purjus.
4A tüüp naeratas mulle vahel, kui me õhtul koridoris teineteisest möödusime, ja ükskord oli ta minu jaoks lifti kinni hoidnud, aga see oli siiski suurlinn. Inimesi tuli ja läks. Näod ähmastusid.
„Hei, 4C,“ venitas mees taarudes.
„Nicolette,“ teatasin ma.
„Nicolette,“ kordas ta. „Trevor.“ Mees tema kõrval näis oma kaaslase pärast piinlikkust tundvat. „Ja see siin on Everett. Tundub, et sulle kuluks midagi kangemat ära. Tule näita pisut heanaaberlikkust üles.“
Hea naaber oleks ehk mu nime ära õppinud, kui ma aasta tagasi siia kolisin, aga sel hetkel vajasin ma tõesti midagi kangemat. Ma tahtsin tajuda vahemaad siinse ja sealse vahel, mul oli vaja üheksatunnisest autosõidust toibuda.
Astusin nende poole ja Trevor lükkas ukse lahti. Mees tema kõrval ulatas mulle käe ja ütles: „Everett,“ nagu poleks Trevori tutvustus arvesse läinud.
Lahkumise ajaks olin Everettile jutustanud isa kolimisest. Ta pidas seda õigeks. Olin rääkinud talle lõhkenud rehvist ja vihmast ja kõigest, mida tahtsin suvepuhkuse jooksul ära teha. Juttu lõpetades tundsin end kergemalt, vabamalt – asi võis olla viinas, aga mulle meeldis mõelda, et asi oli Everettis – Trevor aga oli meie vahel sohval pildi tasku libistanud.
„Oih. Ma peaksin koju minema,“ ütlesin ma.
„Ma saadan sind,“ ütles Everett.
Kõndisime vaikides, mu pea oli kergelt uimane, ja siis hoidsin kätt ukselingil, tema aga seisis ikka veel läheduses, ja mis reeglid täiskasvanutel selliste asjade jaoks olidki? „Tahad sisse tulla?“
Ta ei vastanud, aga astus minu järel üle läve. Ta seisatas köögis, kust avanes vaade ülejäänud korterile – see oli üksainus kõrgete akendega tuba, kus magamisnurk oli eraldatud laest torude küljest rippuvate õhuliste kardinatega. Aga läbi kardinate nägin ma oma kutsuvat tegemata voodit – ja teadsin, et ka tema näeb seda.
„Ohoo,“ ütles ta. Olin kindel, et ta pidas silmas mööblit. Olin vanakraamipoodidest ja täiturgudelt erinevaid esemeid kokku otsinud, need puhastanud ja erksates kokkusobivates toonides üle võõbanud. „Ma