Kõik need kadunud tüdrukud. Megan Miranda
võttis ta taskust visiitkaardi, pani selle köögikapile, kummardus ettepoole ja riivas oma huultega minu omi, enne kui tagasi tõmbus. „Helista mulle,“ ütles ta.
Ja seda ma tegingi.
–—
SÕIT LÄBI VIRGINIA OSARIIGI kõigi tema küngaste vahele pikitud valgete talumajade ja heinarullitäppidega ümberkaudsetel väljadel venis lõputult. Siis läbi mägede – teepiirded ja liiklusmärgid, mis käskisid udutuled sisse lülitada – ja eetrisahin raadiojaamade levialade vahel. Mida kauem ma sõitsin, seda aeglasemalt tundus tee edenevat. Relatiivsus, mõtlesin ma.
Kodus lõunas oli elutempo teistsugune. Inimesed ei liikunud nii kiiresti, ei muutunud kümnendi jooksul kuigi palju. Cooley Ridge – linn, kus jääd selleks, kes oled alati olnud. Kui kiirteelt mahasõidule keerasin ja linna peatänavale jõudsin, oleksin võinud kihla vedada, et leian ikka veel Charlie Higginsi või kellegi temataolise päevinäinud poeseinale nõjatumas. Et leian Christy Pote’i endiselt mu vennal armunult sabas käimas, venna aga tegemas nägu, et ei pane tähelegi, olgugi et nad olid mõlemad juba edasi liikunud ja teistega abiellunud.
Võib-olla oli asi niiskuses ja selles, kuidas pidime end sellest läbi pressima nagu siirupist, mis kleepub taldade külge, imal ja veniv. Võib-olla selles, et elasime nii lähedal tuhandeaastastele mägedele, võib-olla laamade aeglases nihkumises maapinna all või puudes, mis olid siin enne minu sündi ja jäävad siia, kui mina olen läinud.
Võib-olla on asi selles, et siin olles ei näe sa mitte kuhugi kaugemale. Ainult mägesid ja metsa ja iseennast. Ongi kõik.
Üks aastakümme hiljem, sada miili eemal, ja ma ületan osariigi piiri – Tere tulemast Põhja-Carolinasse! – ja puid kasvab tihedamalt, ja õhk muutub raskeks, ja ma olen tagasi.
Ähmased servad nihkuvad tagasi fookusesse, mu enda vaim kohandub ümber, tuletab meelde. Meie kummitused võtavad kindlama kuju: Corinne jookseb minu ees teeserval, pöial püsti, jalad higist läikivad, seelik laperdamas, kui mõni auto liiga ligidalt möödub. Bailey ripub mu õla küljes, hingeõhk viinast kuum. Või ehk oli see mu enda hingeõhk.
Sõrmed kippusid roolist lahti laskma. Tahtsin käe välja sirutada ja neid viirastusi puudutada. Tahtsin, et Corinne pöörduks ja ütleks: „Võta end nüüd kokku, Bailey,“ püüaks mu pilgu ja naerataks. Aga nad hajusid liiga kiiresti, nagu kõik muugi, ja alles jäi ainult terav valusööst, igatsus tema järele.
Aastakümne ja kahekümne miili tagant näen oma kodu. Esiust. Rohtukasvanud jalgrada ja umbrohtu, mis poeb läbi sissesõidutee killustiku. Kuulen, kuidas tuttav võrkuks kriiksudes avaneb, ja Tyleri häält: Nic? Ja see kõlab natuke sügavamalt kui mu mälestuses, natuke lähemal.
Peaaegu kodus.
Mahasõidult edasi, valgusfoori juurest vasakule, pragunenud hall sillutis.
Värskelt maasse torgatud silt nurga peal, vaia alumine ots kuivanud mudast triibuline – rändlõbustuspark on tagasi linnas – ja miski mu rinnas võbeleb.
Seal nad ongi, pood ja teismeliste poiste punt, kes parkimisplatsi servas aega surnuks lööb, täpselt nagu Charlie Higgins vanasti. Poekesterida, akendel teistsugused tähed kui minu lapsepõlves, välja arvatud Kelly pubi, mis on kõigist asjadest siin linnas ehk kõige rohkem maamärgi moodi. Algkool ja teisel pool teed politseijaoskond, kus mõnes tagumises kapis kogub tolmu Corinne’i toimik. Kujutlesin, kuidas kõik asitõendid on kuskile kasti topitud ja nurka ära pandud, sest kuskile mujale polnud neil teda lihtsalt panna. Sehkenduste keskel kaotsi läinud, aja jooksul unustatud.
Elektriliinid tee kõrval, kirik, kus käisid enam-vähem kõik, olgu protestandid või mitte. Ja selle kõrval surnuaed. Corinne käskis meil tavaliselt hinge kinni hoida, kui sealt mööda sõitsime. Raudteeülesõidul pidi käsi salongilaes hoidma, kirikukellade kahtteist lööki kuuldes suudlema, surnute ligidal aga hinge kinni hoidma. Ta sundis meid seda tegema isegi pärast mu ema surma. Nagu oleks surm ebausk, miski, mille me võiksime üle kavaldada, visates soola üle õla või pannes sõrmed selja taga risti.
Võtsin valgusfoori juures telefoni ja helistasin Everettile. Vastas kõnepost, nagu olingi arvanud. „Jõudsin pärale,“ ütlesin ma. „Ma olen kohal.“
–—
MAJA VASTAS IGATI KUJUTLUSELE, mille olin viimase üheksa tunni jooksul sellest loonud. Rohtu mattunud jalgrada sõiduteest verandani, Danieli auto, pargitud garaaži kõrval varikatuse all päris serva, et minu autole ruumi jääks, umbrohi kratsimas mu paljaid pahkluid, kui ühelt siledalt sillutisekivilt teisele astusin, jalad lihasmälu toel liikumas. Elevandiluuvärvi laudis, kohati tumedam, teisal päikesest pleekinud, nii et sain seda otse vaadata ainult kississilmi. Seisatasin poolel teel autost majani, moodustades peas nimekirja: Laenuta survepesur, otsi mõni murutraktoriga teismeline, osta verandale paar värviliste lilledega potti …
Kissitasin ikka veel silmi, käsi päiksevarjuks, kui Daniel maja nurga tagant välja ilmus.
„Arvasingi, et kuulsin su auto häält,“ ütles ta. Ta juuksed olid pikemad, kui mäletasin, lõuani – sama pikad kui mul, enne kui siit lõplikult lahkusin. Vanasti lasi ta juuksed alati masinaga lühikeseks ajada, sest ükskord kasvatas ta need pikemaks ja siis öeldi, et ta näeb välja nagu mina.
Pikana tundusid ta juuksed heledamad, pigem blondid, samas kui minu omad olid aastatega tumedamaks tõmbunud. Ta oli endiselt kahvatu, nagu minagi, ja ta paljad õlad punetasid juba. Aga ta oli kõhnemaks jäänud, ranged jooned tema näos tungisid selgemalt esile. Praegu oleks meid vaid vaevu võinud õeks-vennaks pidada.
Ta rinnaesine ja käed olid mullased. Minu poole kõndides pühkis ta peopesi pükstesse.
„Ja kell pole veel pool neligi,“ ütlesin ma, mis oli muidugi naeruväärne. Meist kahest oli tema alati see vastutustundlik laps olnud. Tema oli kooli pooleli jätnud, et ema eest hoolitseda. Tema oli otsustanud, et peame isale abi leidma. Tema hoidis nüüd rahal silma peal. See, et ma enam-vähem õigeks ajaks jõudsin, talle nüüd küll muljet ei avalda.
Ta naeris ja pühkis nüüd käeseljad pükstesse puhtaks. „Mul on ka hea meel sind näha, Nic.“
„Anna andeks,“ ütlesin ma ja hüppasin talle kaela, mis oli muidugi liig. Ma tegin ikka nii. Üritasin viga tasa teha ja kaldusin teise äärmusse. Vend seisis mu embuses kangelt ja ma teadsin, et kõik mu riided saavad mullaseks. „Kuidas tööl läheb, kuidas Laural läheb, kuidas ise elad?“
„Kiirelt. Mida rasedam, seda piredam. Mul on hea meel, et sa siin oled.“
Naeratasin ja kummardusin siis autost käekotti võtma. Ma ei osanud kunagi tema viisakustele reageerida. Ei teadnud kunagi, mida nendega peale hakata, mida ta nendega mõtles. Teda oli, nagu mu isa armastas öelda, raske lugeda. Ta oli juba loomult kuidagi hukkamõistva ilmega, mistõttu tundsin alati, et pean end kaitsma, midagi tõestama.
„Ahjaa,“ ütlesin ma, tegin auto tagaukse lahti ja nihutasin kaste siia-sinna. „Ma tõin talle midagi. Teile mõlemale. Beebile.“ Kuhu pagan see sai? Kinkekotil oli ruumiline kõristipilt, kus sädelev puru iga liigutusega ringi liikus. „See peab siin kuskil olema,“ pomisesin ma. Ja pakkepaberil olid väikesed haaknõeltega mähkmete pildid, ma ise ei saanud küll sellele pihta, aga tundus, et Laurale võiks see meeldida.
„Nic,“ ütles ta, pikad sõrmed autoukse serva ümber konksus, „sellega on aega. Tal on järgmisel nädalal beebiootuspidu. Tähendab, kui sul aega on. Kui sa tahad tulla.“ Ta köhatas. Võttis käe ukselt. „Talle meeldiks, kui sa tuleksid.“
„Olgu,“ ütlesin end sirgu ajades. „Ikka. Muidugi.“ Panin ukse kinni ja hakkasin maja poole minema, Daniel pidas minuga sammu. „Kui hull asi on?“ küsisin ma.
Ma polnud maja näinud eelmisest suvest saadik, kui isa Grand Pinesi hooldekodusse kolisime. Tookord oli lootust, et tegu on ajutise sammuga. Nii me vähemalt talle ütlesime. Ainult mõneks ajaks, isa. Kuni sul paremaks läheb. Ainult natukeseks. Nüüdseks oli selge, et tal ei lähe paremaks, et see ei ole ainult natukeseks. Tema mõistuses valitses täielik segadus. Tema rahaasjades valitses